Sellest, kuidas üks väike vasikas omale kaks ema sai.

Eile, laupäeval, tegelesime veistega. Kuna oli väike juurdekasv tekkinud, väikeste vasikate näol, siis oli vaja nendega natuke tegeleda. Vasikatel oli vaja kõrvad ära märgistada ja poiss-vasikatele oli vaja kummirõngad ümber munandite panna. Aedikusse ajamise ajal avastasime ühe lehma, kel oli ilmselt probleeme poegimisega, sest vasika üks jalg paistis välja. Seega selle pidime välja tõmbama. Greg sidus köie ümber vasika jala ja siis tal oli mingi aparaat, millega siis vasikaid välja tõmmatakse, aga kuna vasikas oli surnud ja lehm ise kaasa ei aidanud ( ei surunud vasikat välja), siis köis läks suure pinge all puruks. Saatsime siis lehma uuesti teise aedikusse, et temaga viimasena tegeleda. 

Me Keijoga olime siis kogu karjaga ühes aedikus ja ajasime neid niiöelda koridori, et nad siis läheks ükshaaval crush'i (puur, kuhu lehm sisse läheb ja  ta pannakse pead pidi niiöelda tangide vahele, et ta rabeleda ei saaks, et saaks rahulikult temaga tegeleda) lehmad ja suuremad vasikad, kes juba oli märgistatud, lasti kohe uuesti välja. Uued vasikad sai aga märgistatud. Üks vasikas sai aga kuidagi niimoodi alt välja pugeda, et tõmbas kuidagi mingi terava metalli otsas oma nina pealt naha maha. Esialgu jäi mulje, et tõmbas pool nina otsast ära, sest verd tuli nii palju, et jube. Aga siis nägime seda juppi maas ja see oli tegelt ainult nahk. Aga jube vaatepilt oli küll. Vaeseke. 

Samal ajal, kui Greg vasikatega jändas, siis meie Keijoga muudkui ajasime veiseid sinna koridori. Kogu selle pundi sees oli muidugi 3 ilgelt suurt pulli ka. Üks õnneks läks üsna esimeste seas läbi puuri juba, aga kaks oli veel meiega. Ja kui lehmi muudkui vähemaks jäi siis need kaks avastasid üksteist ja kukkusid kaklema. Me Keijoga üritasime neid muudkui endast eemale ajada (meil olid sellised pikad plastiktorud, mida nad siin karjaajamisel kasutavad). Vahest sattusid nad meile ikka väga lähedale. Muidu nad olid rahulikud, lihtsalt tegid niiöelda surumis võistlust (noh et olid peadpidi koos ja surusid üksteisele vastu) aga mingi hetk läks asi päris hulluks ja sattusid meile hirmus lähedale. Küll me olime kiired üle aia hüppama :D Greg tuli siis meie juurde ja ütles, et katsume neid lahutada, et katsuks ühe sealt aedikust välja saada. Mina pidin siis selle koridori väravat lahti hoidma ja Keijo ja Greg üritasid siis üht pulli sisse ajada. Samal ajal muidugi jookseb seal ringi veel hunnik lehmi ja vasikaid ja hirmus tolmune on, midagi ei näe ja palav on, sest väljas on mingi 43kraadi. Mingi hetk üks pull tagurdas selle värava otsa sellise hooga, et kiskus mul käest ära ja ma üritasin eest põgeneda, et jumala eest kahe aia vahele mitte jääda ja samas pullile mitte ette jääda, kuigi palju liikumisruumi pole, sest lehmad on ees, siis Keijo kisub mind, karjub, et ma läheks eest, aga kuhu sa lähed. :D siis tegime Keijoga vahetust, et ta hoiaks väravat, ta tugevam ja ma üritan Gregiga pulle lahutada. Greg muudkui peksis plastiktoruga pullidele vastu pead, et nad lahutada, ja kui lõpuks see õnnestus, siis mina üritasin üht eemal hoida ja tema samal ajal tagus teist, et see siis sinna koridori läheks. Näha oli, et greg virutas sellele pullile koguaeg nagu täiest jõust, aga see nagu ei mõjutanud seda pulli kuidagi, tema tahtis aga tagasi kaklema minna. Lõpuks keeras see pull kuidagi end ümber selle koridori poole ja siis Greg ajas teda pekstes edasi ja siis Keijo virutas ka kähku värava kinni, kuigi pull oli alles poole peal aga siis saime vähemalt väravaga teda edasi suruda. Kõik see toimus tegelt päris ruttu, aga samal ajal lihtsalt toimus sada asja veel, jälgi lehmi ja vasikaid; jälgi üht pulli, siis teist; maas vedeles üks aia osa, mille lehmad maha tallasid, vaata, et selle otsa ei komista; lehmade jooksmine keerutas tolmu üles, midagi ei näe. Oh see oli hirmus :D. Ja kui lõpuks saime pullid eraldi, siis umbes oli selline pingelangus, et naljaks oli kohe. Kogu asi pakkus kuidagi sellist hüsteerilist nalja. Kuigi tegelt ega seal nalja pole, kui ikka pullile ette jääd. Aga kõik läks siiski hästi ja töö sai jätkuda. Lõpuks said vasikad otsa ja hakkasime siis uuesti selle lehmaga tegelema, kellel oli surnud vasikas välja vaja saada. Greg proovis siis ikka uuesti selle köiega aga jälle see läks puruks, niiet Greg lendas ka selili. Ja tükk aega oli pikali, kohkusin juba ära, et juhtus midagi. Küsisin ka, et kõik korras ikka? Ta umbes lamas seal ja irvitas, et jaa, lihtsalt väsinud :D. Siis toodi autost parem, tugevam/paksem köis ja kuna lehm lasi end istukile seal puuris siis lasime ta aedikusse ja Greg pani tal köie ümber kaela ja sidus ta aia külge, et kui ta seal end istukile paneb, siis on tal vähemalt ruumi, et saab lehma pikali ajada. Lehm muidugi hakkas kargama ja tagasi kiskuma ja sellega tõmbas köie pingule ümber kaela ja Keijo ütles, et ta ju ei saa hingata. Aga Greg ütles, see on isegi parem, et siis ta kaotab teadvuse ja ta ei tunne valu ja ei rabele. Siis proovis Greg oma aparaadiga aga see ei aidanud ja ma pakkusin, et äkki prooviks siis autoga tõmmata. Esimesel korral läks köis jälle katki, õigemini mingi sõlme koht tuli lahti. Samal ajal tõmbas lehm end jälle niipalju tagasi, et köis läks jälle pingule ja kaotas teadvuse ja kukkus siis pikali. Greg sidus siis kähku uuesti köie kinni, et kähku vasikas välja saada, enne kui lehm uuesti üles ärkab või veel hullem, ära sureb. Aga kuna lehm kukkus pikali, siis köis läks lõdvaks ja ta ärkas üsna kohe uuesti üles aga jäi pikali ja ei rabelenud enam. Ja üsna kohe saime ka õnneks selle vasika välja. Kui ma vaid kuidagi saaks teieni tuua selle jubeda haisu, mis selle vasikaga kaasnes. Me seisime koguaeg eemal ja tuul puhus ka teises suunas ja ei teadnuki, et see haises. Aga kui sattusin teisele poole, kuhu just tuul puhus, sa Juudas. Kui see vaatepilt mul südant pahaks ei ajanud, siis see hais ajas küll. Ja mõelda, et Greg oli koguaeg selle haisu sees, ilma, et oleks kordagi midagi öelnud või kurtnud vms. Kes teab kaua see vasikas siis seal kõhus juba niimoodi mädanes. Greg arvas, et vaevalt lehmgi ellu jääb. Ütles, et tavaliselt sellistel puhkudel sureb lehm ka ära. Ja kuna siin on loomaarstide koduvisiit liiga kallis, et see lihtsalt ei tasu ära, siis jäädakse lihtsalt lootma, et ehk saab kõik korda. Jätsime ta siis sinna aedikusse ja ajasime teised lehmad ja vasikad uuesti välja. Ja läksime koju pausile. Hiljem pidime tagasi minema, et lehmale juua/süüa tuua ja Greg tahtis pullid maja juurde koplisse tuua. Just pidime ära minema hakkama, kui avastasime, et üks väike vasikas lamas varjus ja Greg ütles et see sama oli hommikul koplis ka täiesti omaette, et huvitav, kus ta ema on. Nad viisid selle pisikese teiste juurde (kõik olid selleks ajaks shearing shedi- lamba pügamiskuuri  juures) ja panid ta varju lamama, et ehk selle ema ikka tuleb teda otsima. Koju jõudes, ütles Greg, et hakkame uuesti tööle alles õhtu poole (siis oli kell umbes 12), sest väljas on liiga palav. Käisime siis kähku pesemas, lootes külma dušši, aga külm see kindlasti polnud :D siis üritasime natuke tukkuda, aga lihtsalt liiga palav oli, olgugi et kondikas töötas toas. Mingi poole 4 paiku kuulsime, et Greg juba mässas õues, mõtlesime siis, et lähme vaatame, kas tal on abi vaja. Keijo pidi mingu kultivaatori kokku panema, aga Greg ütles, et Keijo võib seda hiljem teha, et ikka on veel liiga palav. Ta ise pani rekkale loomade vedamistreileirt peale ja Keijo aitas tal seda kinnitada. Siis ta ütles et võime tagasi koju minna, et ta läheb poistega pulle ära tooma ja lehmale juua/süüa viima, eeldades, et ta veel elus on. Aga võime kaasa ka minna, kui tahame. Mina tahtsin kaasa minna, sest mulle meeldib veistega tegelda ja tahtsin näha, kas lehm on veel elus ja mis on saanud sellest vaesest vasikast. Sinna jõudes nägime, et mitte ainult ei olnud lehm elus vaid täitsa püsti ja liikus ringi. Greg ütles, et see on hea. Ta ütles et ta on varemgi pidanud vasikaid välja tõmbama ja tihtipeale lehmadel läheb sellega selgroos midagi puruks vms, ja nad ei saa enam püsti ja tuleb nad lihtsalt ära tappa. Või teine asi, kuna vasikas oli juba surnud sees ja kes teab kui kaua, siis lehm lihtsalt sureb ära, ilmselt mingi infektsiooni tõttu. Aga kuna ta oli täitsa püsti ja liikvel, siis Greg arvas, et võib ta teistega kokku lasta. Tegime talle siis värava lahti ja jätsime ta sinna, et küll läheb, kui tahab. Siis läksime seda vasikat vaatama ja ta oli ikka seal samas, kuhu ta päeval jäeti ja Greg mõtles, mis temaga peale hakata. Tavaliselt nad annavad sellised vasikad (no üldjuhul on ainult üks ) Karina õele, et ta siis kasvatab nad nii suureks lutipudeliga, kuni nad saavad oma toitmisega ise hakkama ja lasevad teistega kokku. Aga kuna Keijo enne küsis mult, et kas seda vasikat ei saaks anda sellele lehmale pojaks, kel surnud vasikas oli, siis ma küsisin seda Gregilt. Greg ütles, et tehakse küll nii, aga see ei toimi alati. Ja et seda oleks pidanud siis kohe tegema, kui surnud vasika välja tõmbasime. Ja veel parem oleks olnud, kui oleks selle surnud vasika höörunud selle vasika vastu, et siis lehm arvabki, et see on tema vasikas. Aga mõtlesime et proovida ju tasub. Viisime siis selle vasika selle lehma juurde. Lehm oli vasikast väga huvitatud, nuuskis ja uudistas. Aga vasikas oli kuidagi passiivne ja passis nurgas. Siis Greg ajas lehma sinna puuri ja üritas vasikat piima jooma sundida. Lehma panime puuri, sest arvasime, et ta ei pruugi lasta ise. Siis ta on vähemalt kinni ja ei saa eest ära minna. Vasikas rabeles aga rohkem. Ja olgugi, et ta hakkas piima imema, pidime teda kinni hoidma, sest nii kui ta lahti lasid, siis ta üritas ära minna. Aga mingi hetk sai vist aru, et see on talle hea ja hakkas ise korralikult sööma ja me ei pidanud teda enam kinni hoidma. Siis Greg lasi lehma ka välja, et näha, kuidas ta reageerib, et kas hakkab vasikat ära ajama või mitte. Lehm läks heina sööma ja vasikas sai ka rahulikult edasi süüa, lehm ei ajanud teda ära. Greg oli väga rõõmus, ütles, et tavaliselt see nii lihtsalt ikka ei lähe. Aga ei läinud ka. :D sest äkki ilmus üks teine lehm välja, ilge kiiruga tuli ja ammuutas nagu segane. Arvatavasti otsis oma vasikat taga. Arvatavasti seda vasikat, kelle me just teisele lehmale "lapsendasime". Lasime ta siis ka sinna aedikusse, nuuskis seda vasikat ja kui vasikas üritas temalt piima saada, siis ta ajas ta ära ja hakkas uuesti ära minema. Arvasime siis, et see siiski vist pole päris ema. Aga see lehm jäi siis värava vahele ja vaatas tagasi ja muudkui muu-tas :D Greg arvas, et äkki siiski on päris ema ja kutsub vasikat järgi. Aga vaene vasikas oli segaduses. Muudkui vaatas ühe lehma poole ja siis teise poole. Samal ajal, lehm, kes kaotas oma vasika, vaatas toimuvat pealt ja siis läks ise vasika juurde, lakkus teda. Siis tuli teine lehm, hakkas ka lakkuma. Umbes üritasid vasikat meelitada. Me ei teadnud ka, mida teha. Lõpuks Greg jättis nad kõik sinna aedikusse ja arvas, et laseb neil ise otsustada, kes emaks hakkab :D mina muudkui mõtlesin, et vaene lehm (see kellel surnud vasikas oli), ta kaotab kaks vasikat ühe päevaga. Vasikas see-eest sai omale kaks ema :D Greg umbes riidles selle teise lehmaga, et kus kurat ta terve päeva oli, kui vasikas puhta üksi oli. Ja kes teab kui kaua ta juba üksi oli, sest hommikul juba Greg märkas, et ta oli karjast eemal. Ja näha oli, et ta oli kuidagi nõrk, ilmselt näljane. 

Täna pidi ta neid üle vaatama minema, ei teagi mis toimub. Me kõik lähme kuuest pubisse, viljalõikuse lõpetuse õhtusöök vms. Eks siis uurin, mis vasikast ja tema kahest emast saanud on. Pilte kogu sellest päevast kahjuks pole, sest telefoni polnud kaasas. 

Aga mõned teised pildid siiski : 

Üks päev pidin üht hobust pesema, sest ta oli tegelt kellegi teise oma ja talle tuldi järgi. Samal ajal passisid need kaks kõrval. Keijo arvas, et äkki nad tahavad ka jahutust. Ma arvasin, et nad ei lase end veega pritsida, aga lasid. Ilmselt oli neil ikka väga palav. 

 

Sellist suurt sisalikku nägime ükskord. Tegelt neid näeb tihti siin

Kidman (Paremalt esimene, tõsine Cowboy oma saabastega, tegelt on müts ka kuskil :D ) ja Harris (vasakult teine, pikem poiss) lõpetasid oma niiöelda eelkooli vms. Ma pean mainima, et mulle meeldib, et siin on koolivorm ja soovin, et Eestis oleks ka. :)

Kuidas me esimest korda haiglas käisime

Viljalõikus käib hoogsalt edasi. Teisipäeval juhtus kombainiga jälle midagi ja nad töid selle koju, et saaks korda teha. Mina koristasin samal ajal Karina maja. Mingi hetk Greg ja Keijo tulid sinna, rääkisid midagi Karinaga. Ma imesin tolmu, ei kuulnud, aga polnud minu asi ka. Mul on oma töö. Arvasin, et juu neil on vaja midagi. Siis kuulsin, et Karina ütles oh shit, vaatasin siis uuesti nende poole ja siis märkasin, et Keijo on kuidagi näost hirmus valge. Märkasin veel, et hoiab midagi. Panin siis tolmuimeja kinni ja läksin uurima, mis värk on. Keijo oli kuidagi oma vasaku käe väikse näpu ära vigastanud. Kombainil oli vaja -ma nüüd vabandan, ma ei tea mis asi seal oli vaja korda saada- aga mingi suur suur polt või asi oli vaja kuskile auku saada, aga see kuidagi ei tahtnud minna ja Keijo pani oma näpu sinna, et katsuda, kas midagi on ees. Samal ajal muidugi aga Greg mõtles, et ta proovib ikka uuesti lükata. See siis lõikas näppu, lükkas küüne pealt lahti. Hea, et ümbert ringi sisse ei lõiganud, ilmselt oleks jupi näpust ilma jäänud. Palju puudu polnud tegelt. Üllatavalt väge verd tuli. Ma mäletan kui ma omale näppu lõikasin (suht sama koha pealt), siis tuli verd ikka kõvasti. Ma lähen teemast kõrvale. 

Igatahes, Karina hakkas kohe sidemeid  ja asju otsima, et kuidagi kinni panna ja siis haiglasse minna. Samal ajal muidugi Keijo muutus näost aina valgemaks ja valgemaks. Siis ütles mulle, et ma pean KOHE istuma. Hiljem ütles, et ta polnud minestamisest kaugel. Karina puhastas natuke haava (Keijo käed olid ikka parajalt mustad ka :D ) ja pani sideme peale. Haiglasse jõudes oli Keijo juba natuke paremas olekus ka. Õde võttis meid vastu, ütles, et arst tuleb kohe. Samal ajal ta sättis Keijo valmis, võttis sideme ära ja puhastas veel haava. Mina samal ajal täitsin Keijo eest pabereid. Kui arst kohale jõudis ja haava vaatas, siis ütles Keijole, et küüs tuleb ära võtta. On võimalik tagasi küll õmmelda, aga suur tõenäosus on, et põletik tekib ja see küüs tuleb ilmselt nagunii ära, sest küüs ise oli täitsa lahti, lihtsalt naha küljes, mis oli näpust lahti. Umbes tõstis veel pintsetidga üles poole ka, et näe, lahti. Oli see jube vaatepilt. :D lõikas siis selle küüne ära ja tegi paar õmblust ja oligi tehtud. Samal ajal rääkis koguaeg Keijoga juttu (ma arvan, et tema mõtteid mujale viia) ja ütles, et neil oli eestlasest kirurg seal. Töötas 40 aastat. Nüüd on pensionil. 

Igatahes, ütles et Keijo samat sidet reedeni peal hoiaks ja siis tagasi tuleks. Kui näpp valutab liiga palju, siis võib olla, et luus on mõra, et siis tuleks varem tagasi, teevad x-ray. Aga tõenäoliselt, ei ole. 

Koju jõudes, ma läksin tagasi tööle ja Keijo läks uurima Gregi käest, mis ta teeb. Et ta on nõus edasi töötama, näpp on tuimestatud ja kui hakkab valutama, siis võtab tabletti. Nagunii, ega sa chaser bin'is palju tööd just ei tee. Pärast rääkis mulle, et Greg oli umbes tahtnud vabandama ka hakata, et nii juhtus, aga Keijo ütles, ta ei süüdista Gregi, ta ise oleks pidanud Gregi hoiatama, et ta oma näpud auku paneb. Lihtsalt üks väike õnnetus. Õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. 

Neljapäeval Keijo ütles mulle, et ta tahab sidet vahetada, et näpp haiseb nagu mingi surnud loom, see oli jube. Kartsin, et äkki mädaneb vms, aga polnud viga midagi, ilmselt lihtsalt vana veri haises. Arst ütles, et oleks hea, kui me ei vahetaks, aga kui vahetame, siis jätaks küüne peal oleva tüki alles ( sinna nad panid mingi väikse tükikese, mis pidi olema märg side, et see ei jää haava külge). Reedel läks ta siis uuesti arsti juurde, et nad saaks üle vaadata ja uue sideme panna. Keijo arvas, et nad ikka leotavad näppu natuke, enne kui selle tükikese ära võtavad, aga ei. Lihtsalt hakkasid seda ära kiskuma ja see muidugi ikka oli haava küljes ilusti kinni. Keijo ütles, et kui näpp kombaini vahele jäi, siis see polnud ka nii valus. Pärast ei saanud rahakottigi selle käega tõsta. Arst kirjutas talle antibiootikumid ja mingid tugevamad valuvaigistid ka. Ehk saab ruttu ilusti terveks. Ja loodetavasti kasvab uus küüs ka ikka peale. 

Mina olen sel nädalal vähe viljavõtuga tegelenud. Kuna suured poisid on koolist vabad, siia teevad nemad seda ja ma olen muid asju teinud. Aga reedel pandi mind hoopis uue traktori peale. CAT traktori peale. Ma nüüd siis kultiveerin (ma oletan, et kasutan õiget terminit :D ) põldu. Keijo ükskord tegi selle siledaks, ja ma nüüd siis teeb väiksed vaod sisse, pidi paremini niiskust koguma. Greg sõitis ühe otsa, näitas, mis tegema pean ja siis käskis mul üle võtta. Ühel pool on aed, teisel pool pole ja mina keerasin seal pool ringi, kus aeda polnud ja oli lihtne. Greg ütles, kasuta võimalikult palju ruumi ära ümber pööramisel. Hirmus raske on keerata, kui sul lai asi taga ja siis pead veel tagasi otseks saama õigele reale tagasi. Otse sõites muidugi töötab traktor GPSiga ja ma ei pea midagi tegema. Greg hüppas maha ja ütles, et läheb koju puhkama ( ta öösel aitab Keijot ja Beni ka). Et küll ma hakkama saan. Liiga palju usku minusse, ma ütlen :D. Paar otsa tegin edasi tagasi, pidin pidevalt tagasi tagurdama, et õigele reale saada, ei saanud kuidagi õigesti keeratud ümber. Mingi viiendal korral sain ilusati ümber pööratud ilma tagurdamata. Olin uhke :D paar korda tegin veel ja siis läks asi pekki. Seal pool, kus aed oli, sõitsin liiga aia ligidale ja ümber pöörates tõmbas kultivaator aia kaasa. Ma muidugi ei märganud ka seda kohe. Oleks ma kohe näinud, et vastu aeda läks, siis poleks asi võibolla nii hull olnudki. Kõver post oleks olnud võibolla ainult. Aga kuna ümber pööramisel ma pean jälgima kultivaatori seda sisemist ratast, kuhu poole ma pööran. Igatahes keerasin end otseks ja tundsin, et traktor nagu jõnksutab, nagu miski kisuks tagasi. Vaatasin selja taha ja nägin, et hunnik traati oli ümber ühe kultivaatori labida. Siis vaatasin aeda, ma olin paar posti maha kiskunud, ma täpselt ei tea meetrites, aga usun et no 10m ikka :D küll ma karjusin ja vandusin. Greg just oli tagasi põllule ka tulnud, sest Kombainil oli midagi jälle viga ja ta oli juba niigi närvis. Võtsin oma julguse kokku (nii palju kui mul seda ka oli) ja kutsusin teda raadio teel. Fletcher vastas, ütles et Greg hetkel ei saa. Ok. Pidin siis ise hakkama saama. Tagurdasin traktoriga natuke, et traat ei oleks pingul ja kiskusin siis selle kultivaatori küljest lahti. Muidugi polnud see kuigi lihtne, tegemist oli okastraadiga ja küllaltki kinni oli ka. Muidugi, enne kui ma üldse traktorist välja tulin, toimus ka omajagu tobedaid asju. Nimelt on nii, et sõidu ajal ei tohi toolilt üles tõusta, sest siis traktor monitor hakkab piiksuma ja kui tagasi ei istu siis jääb seisma. Kui ma juba seisin, siis oletasin, et võin tõusta, aga hakkas ikka piiksuma. Ei olnud kindel, kas võib lasta sel edasi piiksuda, istusin kähku uuesti maha. Mõtlesin, et peab ju olema võimalus kuidagi siit välja saada, ilma et ma traktori välja peaks lülitama. Keijo on seda ju teinud. Olen näinud. Tagantjärgi mõtlen, kui rumalalt üks inimene võib käituda, kui ta on paanikas :D tegelt oli asi väga lihtne, ma pidin ainult käigu P (parkimise) peale panema. Mul aga oli neutraali peal. Õnneks ikka avastasin selle ise. :D hiljem kui Keijole rääkisin sellest, siis ütles, et võib ka neutraali peal olla ja võib piiksuda (seda ta ütles muidugi pärast minu üle naermist :D) Seismise ajal ei juhtu midagi. Nii juhtub kui võhikust naisterahva traktori peale panna :D jumal tänatud, et ma uksi olin. Mul oli enda ees niigi piinlik, vaja veel publikut :D igatahes traktor vabastatud okastraadist, töö sai jätkuda. Aga ma polnud veel pääsenud. Oli vaja veel Gregile tunnistada, millega hakkama sain. Lõpuks kui Gregi kätte sain, ütleisn talle raadio teel, et sõitsin aia maha. Paar sekundit oli vaikus (kahlustan, et ta vandus sel ajal :D ) ja siis ütles rahulikult ma kohe tulen vaatan. Ok see läks lihtsalt. Aga kartsin, et kui ta aeda näeb siis tuleb sealt kisa missugune. Eksisin. Jällegi rahulikult küsis, et kas mul on ümber pööramiseks rohkem ruumi vaja. ( Greg tegi põllule algul kaks tiiru peale ja siis hakkasin mina tegema edasi tagasi otsi. Need tiirud, mis ta algul tegi, ongi selleks et oleks ümber pööramiseks koht. Tavaliselt tehakse kaks tiiru aga ta pakkus et ma võib kolmanda veel teha, et oleks rohekm ruumi. ) Ütlesin, et ei, ma lihtsalt sõitsin liiga lähedale, et eelmised korrad olid ju ok. Aga ta ütles, et tema näeb, et ma olin enne ka posti müksanud. Enne kui teise korraga maha tõmbasin. Ütlesin, et kui ma oleks seda enne märganud, oleks kohe väiksema kaarega keeranud, et ruumi on tegelt piisavalt. Ja noh oligi, sest pärastised ümber pööramised läksid ju hästi. Greg parandas Scottiga aia ära ja kõik. Ma pääsesin suurest peapesust. Küll olin õnnelik. Ma ei tea, miks, aga mulle ei meeldi (kardan kohutavalt) kui keegi minu peale karjub, kui midagi valesti tegin. Ma talun kriitikat, kui ikka olen midagi valesti teinud, aga see kriitika peab tulema läbi rahulikult rääkimise aga mitte läbi karjumise. 

Paar tundi sain siis teha seda tööd ja siis pidin minema chaser bin'i peale. Fletcher ja Gilbo pidid koju minema. Mingi 5 paiku kiskus asi tormiseks, äikest lõi ja  hirmus tuul oli. Siis hakkas vaikselt tibutama. Greg ütles, et laseme edasi, et see vihm võib veel järgi jääda. Aga ei jäänud. Ei sadanud palju, aga piisavalt. Greg käskis chaser bin'i viljakuuri kõrvale parkida, tuule varju, et saaks katte peale tõmmata, et vili märjaks ei saaks. Siis ta tuli mulle järgi ja läksime tagasi kombaini juurde, et see kinni panna ja rekkatele ka katted peale panna, aga siis jäi vihm järgi. Greg mõtles natuke, siis ütles, et ta teeb veel natuke. Ma siis sõitsin temaga kombainis kaasas. Siis küsis ka, et kuidas siis CAT traktoriga töötada oli. Siis muigas ja ütles, noh kui see aia intsident välja jätta :D mõtlesin, et kui ta suudab selle üle nalja teha, juu siis polnud asi nii hull, kui ma kartsin :D. 

Igatahes, Greg sai kombaini vilja täis ja ikka veel ei hakanud uuesti sadama ja ta arvas, et laseme ikka edasi. Tõin siis chaser bin'i tagasi ja lasime edasi. Ma teadsin, et Keijo ja Ben pidid pool 8 alustama, kui kell juba rohkem oli, siis mõtlesin, et kaua me edasi laseme. Mul olid päikseprillid kaasas ainult aga vaikselt läks pimedaks juba. Kartsin, et ei näe varsti enam :D aga siis hakkas uuesti sadama ja Greg ütles, et lõpetame ära. Et ta andis Benile ja Keijole ka teada, et nad ei tuleks. Panime siis kähku masinatele katted peale (mis suure tuule ja vihmaga ei olnud just kõige lihtsam). Õnneks oli siiski soe, palav isegi. Küll mulle meeldib just selliseid töid teha, raskeid, töid mida ma kindlasti muidu ei teeks :D selleks ju farmi tahtsimegi, et teha midagi, mida muidu ei teeks. Enda mugavusstoonist väljaspool olla :D hirmutav aga samas põnev ja nii rahuldustpakkuv, kui oled asjaga toime tulnud. Kuna vihma sadas ikka korralikult, siis Greg ütles, et laupäeval alustame siis hiljem, et päike saaks vilja ära kuivatada. Saime natuke kauem magada. Laupäeval Keijo läks siis põllule ja mina Karinale appi. 10 paiku sai meie töö tehtud ja Greg ütles, et ma uuesti CATi peale läheks. Siis aga küsis, et kas meil on vaja süüa osta, et pidi varsti uuesti sadama hakkama, et äkki tahan enne poes ära käia. Pärast ei saa äkki välja enam. Samas oli neil ka linnast mingi uut veepumpa vaja. Linnas käidud, istungi nüüd traktori peal.

Kui nüüd uuesti rääkida minu väiksest aia intsidentist, siis Karina ütles ka, et ma väga ei põeks sellepärast. Selliseid asju juhtub ja et Greg oli talle öelnud, et ta ise on süüdi, ta oleks pidanud minuga rohkem sõitma, aga ta oli nii väsinud, tahtis kähku koju minna. Ja noh, ma ise loomulikult olen selles täitsa süüdi, et aeda ei jälginud, aga tõsi ta on, et Greg tihtipeale ei seleta ega õpeta korralikult. Nagu see GPS. 

See must joon, mis traktori keskel on. Kui ma pööran, siis see joon liigub. Ja mul võttis ikka tükk aega, et selgeks saada, et ma saan GPSi tööle panna alles siis kui see must joon konkreetselt traktori peal on. Ei pea olema keskel, aga traktori piirides peab olema. Mida Greg mulle ei öelnud ja ma muudkui nuputasin, miks GPS tööle ei hakka. Ta lihtsalt ütles, et keerad end otseks ja paned GPSi peale. Aga vat tegelt ikka nii ei ole. Eks see ongi, et kui ise seda tööd teed, siis võibolla ei tule selle pealegi, et õpetades sellist väikest asja peab seletama. Võibolla ongi see iseenesest loogiline, aga mitte minule :D ma esimest korda ju teen seda. Aga näe välja nuputasin siiski. Ma usun, et seepärast ma ka aia peale üldse ei mõelnud, kuna üritasin aru saada, millal ma GPSi tööle võin panna. Aga noh, ikka juhtub. Nagu näiteks juhtus Gilbol väike asi. :D sõitis kombainiga puu vastu. Ja vat see on asi millest aru ei saa, kuidas see juhtus. See juhtus päise päeva ajal, seega ei saa öelda et pime oli, ei näinud puud (kuigi pimedas peaks siiski ka ikka nägema, traktoril on tuled ka). Ta ütleb, et nägi puud küll, aga ta tahtis midagi sättida kabiinis ja arvas, et on puust veel piisavalt kaugel. Aga ilmselt ei olnud. Aga noh, kombain sõidab 8km tunnis, seega ta pidi siis ikka küllaltki lähedal puule olema, et jõudis otsa sõita. Miks oli sul vaja just siis vaja mingit toidukotti vms sättida. Õnneks midagi väga hullu polnud. Ta oli ikka jõunud veel natuke pidurdada ka. Need rehad mis kombaini ees on, kaks nendest läksid siis kõveraks. Aga Keijo ja Greg painutasid sirgeks ja Keijo vist keevitas ka midagi ja oli jälle peaaegu nagu uus. Kuigi kahel päeval pärast seda on need samad uuesti katki läinud teistest kohtadest ja Keijo pidi jälle neid keevitama. Greg ja Ben nüüd muudkui narrivad Gilbot, kui ta kombaini peal on,  et vaata ette, puud jne. Kuigi puud on väga väga kaugel :D vaeseke. Fletcher ka umbes naeris, et vaata, et sa siis koolis teistele ka räägid, mis sa vabal nädalal tegid :D 

Vat selline nädal siis. Vist sai kõik kirja pandud. Mõned pildid ka. Aga hoiatan viimane pilt saab olema Keijo sõrmest. Nõrganärvilistele mitte soovitatav. Kuigi usun, et sellega tekitasin ilmselt just soovi seda pilti vaadata :D 

Päike tuli ka päeva lõpuks välja. Muidu on terve päeva pilvine ja tuuline (aga siiski palav) olnud. 

Minu uus "kontor"

Torm läheneb. Natuke aega hiljem oli selline tuul, et traktor ka kõikus. 

Väike naabrineiu. Beni ja Ashlee tütar Emma. 

Hoiatus. Keijo näpp tuleb nüüd :D

Kuigi ma pean ütlema, et pildil see ei tundugi nii hull. 

Pilte ka, miskipärast segamini, aga ei viitsi korda ka ajada :D

Laintes mõllamas. Byron Bay

Laintes mõllamas. Byron Bay

Ilmselt lähme tööle kuskile :D

Ükskord oli hirmus tormine õhtu ja noh loomade parim sõber Keijo lasi nad tuppa ja pärast nad ei tahtnud enam tema kohta loovutada :D Banjo ja Leslie (pisem)

Byron Bays

Byron Bay selfie

Suur sislik

My hot man! Love him to the moon and back!

Vilja maha laadimine

Vilja maha laadimine

Minu farmer :)

Siclair tahtis pilte teha, arvasin, et ega sealt midagi head ikka ei tule, vaevu jaksas kaamerat käes hoida. Aga vat, kui ilus pilt tuli välja :)

Sinclair

Kidman

Traktorist Marina :D

Ok Keijo ka, aga see on tavaline, et meesterahvas traktoriga tööd teeb. 

Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, siis meil on suur viljalõikus käsil. Mulle öeldi alguses, et mina hakkan mingi aeg chaser bin'iga sõitma. Aga algul tegi seda Keijo. Esmapäeva õhtupoolikul jõudiski see hirmus hetk kätte. Hirmus sellepärast, et olgugi ma tahtsin seda tööd teha, kartsin ma. Mulle ei meeldi kunagi uusi asju õppida, lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldi vigu teha, eriti teiste ees. Õnneks oli Keijo see, kes mind õpetas. Kartsin, et Greg õpetab mind ja noh, ta on suht kiiresti ärrituv inimene ja kui ma niigi pabinas olen uue asja õppimise pärast, siis tema närvitsemine ei aita kaasa. Aga noh, tuli välja, et Keijo ei ole ka väga kannatlik õpetaja :D aga talle ma vähemasti sain vastu hakata :D niiet kõik sujus hästi. Teisipäeval Keijo istus veel paar tundi minuga, et kindel olla, et saan üksi hakkama ja nii jäingi ma Gregiga kahekesi põllule, tema kombaini peal ja mina chaser bin'i peal. Me teeme päevast vahetust, Keijo ja Ben teevad öist vahetust. Oh, kuidas ma (Keijo tegelt ka) naudin seda tööd. Istud traktoris, ootad (minu puhul, loen raamatut, 4 raamatut selle nädala jooksul) umbes 30-40min kui kombain teeb paar otsa põllul ja siis sõidad tema kõrvale, et ta saaks kombaini punkri tühjaks lasta. Kui minu kast on täis, (umbes 30 tonni vilja mahutab), siis lähen ja tühjendan selle rekkasse. Eelmine nädal nad võtsid otra, see nädal kikerhernest ja nüüd (laupäeval, õigemini reede öösel ) hakkasime võtma nisu. Keijo teeb pikki tunde, üks päev lausa 21,5h, see oli siis, kui ta mind hommikul pidi natuke õpetama, siis ta sai 4h puhata ja hakkas õhtuse vahetusega pihta. Muidu on umbes 14-17h päevad, õigemini ööd :D mina lõpetan umbes viie paiku õhtul, Keijo võtab minu töö üle ja hommikul ma jõuan põllule umbes poole 9 paiku, sest aitan enne seda Karinat. Päeva jooksul näen keijot siis umbes 20min. Siis kui üksteise vahetust lõpetame :D minu tööpäev aga pole siiani veel 5st lõppenud, sest siis ma lähen Pilliga kohvikust meile kõigile süüa tooma, Greg ütles, et viljalõikuse ajal nemad hoolitsevad söögi eest, muidu peaks naised oma meestele muudkui põllule midagi vaaritama, lihtsam on kohvikust tellida. Head söögid ka. Keijo on kindlasti rahul, mina nii hästi küll ei kokka :D 

Mõned õhtud olen pidanud veel aitama veokeid ühe põllu juurest teise juurde sõidutada. Siis on õhtud veninud umbes poole 10ni. Mis on minu jaoks väga hilja :D tavaliselt pool 8 ma juba lähen magama. 

Neljapäeval ja reedel tuli Karina kombaini peale tööle, pärast seda, kui oli väiksed poisid kooli viinud, et Greg saaks rekkaid ( telefoni autokorrekt vahetas sõna rekkaid sõna rikkaid vastu, see oleks küll naljakas :D ) tühjendama minna. 

Täna õhtul (laupäeval), Keijo õnneks saab hiljem tööd alustada, et me saaks linna minna, süüa ostma, sest pühapäev on ka tööpäev. Eks vili tuleb ju kähku ära võtta. 

Ilmad on ka väga soojaks läinud. Hetkel minu traktor näitab, et väljas on 43 kraadi. Sees õnneks on jahe. Aga isegi kui ainult korraks välja lähed, tunned kuidas päike kõrvetab. 

See kuumus on ka ussid liikvele ajanud. Otsivad vett. Kahe käe peal ei saagi enam kokku lugeda, mitu korda neid sel nädalal nähtud on ja kui võimalus, siis ka tapetud, kui nad ikka väga maja ligidal on. Eks nad sinna just tulevadki, sest seal on vett. Õhtul ei julge ilma taskulambita ringi liikudagi enam. Eriti paljaste jalgadega. Keijo pidi üks õhtu traktorite jaoks ühte kütusetreilerit täitma minema ja oli sinna minnes näinud ussi maas, tankimise ajal näitas muudkui telefoniga valgust, et ega see uss liiga ligidale pole tulnud. Siin on kahte sorti liikumas, must ja pruun. Mõlemad mürgised, aga pruun on ohtlikum. Ja julgem. Kui must uss laseb kähku jalga, kui miski teda häirib, siis pruun ei lähe kuskile ja on valmis rünnakuks ja võib sind isegi taga ajada, kui ikka väga vihaseks teda ajada. Kahel korral ma olen näinud kuidas pruun uss üritab isegi autot rünnata, mis temast mööda sõidab. Niiet nalja pole. Peab silmad lahti hoidma. Ma õnneks olen alati käinud nii, et ma vaatan nagu maha, enda ette. Lihtsalt. Pole põhjust. Keijo alati kritiseeris, et miks sa nii käid, maha vaatad, miks sa nagu otse enda ette ei vaata. (Inglismaal oli ikka nii, kui juba ammu vanat teed pidi käies avastasin midagi uut, siis Keijo ütles, et näe oleks ammu avastanud, kui ma maha ei vaataks nii palju. :D ) Vat nüüd on see kasulik :D 

Reedel Karina sai ämbliku käest hammustada. Huntsman (jahimees) oli see ämblik. Suured jurakad, aga õnneks mitte eluohtlikud. Hammustuskoht võib üles paistetada ja võib ka mingi infektsiooni põhjustada, aga üldjuhul ohutu. Karina igaksjuhuks helistas haiglasse ka, aga sealt öeldi sama, et pole põhjust muretsemiseks. Ma ilmselt oleks püksi teinud suurest hirmust :D 

Mõned pildid ka

Päeval minu, öösel Keijo "kontor". 

Minu esimene tööpäev traktori peal. 

Kikerherne maha laadimine rekka peale. 

 

Kuldne nisu

Gilbo õpetab Fletchi, kuidas vilja maha laadida kombaini pealt. 

Byron Bay ja suur viljalõikus!

Pühapäev 12.okt 

See nädal käisin mina traktoriga tööd tegemas. :D enne viljalõikust oli vaja põldudele viidavad teed ära siluda. Ja see oligi siis minu töö. Lahe oli. Kuigi igavaks muutus ka. Uni tuli peale :D sõida 10km tunnis hunnik maad maha, hakkab ikka igav küll :D aga ikkagi lahe oli. 

Keijo käis Scottiga ühte kultivaatorit kuskilt kaugemast linnast toomas. Scott oli rekkaga ja Keijo sõitis ees, OVER SIZE silt autol, et teistele vastu tulijatele märku anda, et tuleb rekka, millel on lai veos peal, siis teised teavad rohkem tee äärde end võtta. Teistel päevadel Keijo siis parandas seda kultivaatorit, õigemini nad tegid sellest umbes nagu reha taolise asja, et sellega saab siis põllul oksad kokku "riisuda". Keijo pidi end muidugi ära tapma äärepealt sellega. See oli tal kuidagi kettidega õhku tõstetud ja ta oli siis selle all, lõikas mingeid juppe küljest, kui äkki hakkas see alla kukkuma. Keijo jõudis ikka õnneks alt ära hüpata ja õnneks jäi see siiski õhku rippuma aga oleks võinud halvasti lõppeda. Greg oli kõrvalt kohkunud näoga vaadanud ja siis umbes nalja visanud, et Keijo pole end veel nii kiiresti enne liigutanud, kui nüüd. :D 

Reede hommikul Karina ütles, et me peame õhtul lapsi valvama, sest neil on koolis mingi oktoobri festival, Saksamaa stiilipidu, heategevuseks. Ja et siis saame nädalavahetuse vabaks. Hiljem aga tuli jälle plaanide muudatus, et nad olid omale mingeid tenniseväljaku asju ostnud ja oleks vaja need Byron Bayst ära tuua. Et kas me oleks nõus, et laupäeval sõidame Byronisse, pühapäeva veedame seal ja esmaspäeval sõidame siis tagasi. Loomulikult olime nõus :D kes ei tahaks randa minna :D 

Laupäeval hakkasime siis hommikul vara juba sõitma, võtsime Wee Waast treileri ja õhtul mingi 5 paiku jõudsime siis selle naise juurde, kellelt nad neid asju ostsid. Nad ostsid siis omale tenniseväljaku võlts muru. Suured rullid. Andis neid ikka treilerile venitada ja paigutada. Suur koorem ka, Keijo oli natuke mures tagasi sõitmise pärast. Õnneks saime treileri sinna jätta, selleks ajaks, kui me Byron Bays oma vaba päeva naudime. Oo ja milline nauding see oli. Juba laupäeva õhtul alustasime nautimist :D 

Ma saan täitsa aru, miks kõik seda Byron Bay'd kiidavad. Tegemist on linnaga, aga just selline mõnus väike linn, ei mingeid suuri pilvelõhkujaid , vaikne, samas mõnus melu käib õhtul. Väga mõnus oli õhtul tänavatele jalutama minna ja ringi vaadata. Käisime õhtul pubis söömas. Ma olen siin hakanud steiki armastama. Eestis ma nii väga suuri lihakamakaid süüa nagu ei tahtnud, ei tekitanud nagu isu. Aga siin ju ainult steiki süüaksegi. Ja kui head need on. Algul tegin veel vea ja ütlesin alati, et korralikult ära küpsetatakse. Vahest ikka öeldi mulle, et kuidas nii, see rikub ju liha ära, kuivaks ja maitsetuks läheb. Aga mina eelistasin alati pigem seda kui mingit verist käkki, kuna ükskord Eestis sain pooltoore liha ühes restoranis ja see oli nii jube. Aga ükskord siin siis unustasin öelda, et korralikult ära küpsetataks ja see oli lihtsalt nii hea, mahlane ja maitsev. Kui puudeistutamise ajal kõikidega koos pubis käisime, siis kõik naersid, et Marina muud ei söö, kui ainult steiki. :D Aga mis nemad sõid? Alati võtsid kanašnitsli. Ma ütlesin siis alati, et kui ma juba välja sööma lähen, siis võtan ikka midagi, mida ma tean, et ise nii hästi sellega hakkama ei saa, aga närust kanašnitslit oskan ma ise ka teha, miks ma maksan selle eest pubis ja veel kallim ka :D kui Eestis ma olin tuntud ribi armastaja, siis pean ütlema, et siinsetes menüüdes ei vaata ma ribi poolegi. Ausalt ei vaata ma enam üldse menüüd, ma kas võtan T-Bone või kui seda pole, siis rib-eye steiki, koos piprakastmega ja mmm, lihtsalt super. 

Oh, kõht läheb juba tühjaks :D niiet, Jane, varu jõuluks oma anguse steike mulle :D 

Igatahes, tagasi meie väikse puhkuse juurde.

Pühapäeval läksime juba varakult linna peale jalutama, et päeva mitte raisku lasta. Käisime hommikust söömas ja üritasime juuksurit leida, aga kahjuks olid enamus kinni või polnud vaba aega. Kuna seda ei saanud, siis läksime randa aega veetma. Vesi tundus algul varbaga katsudes külm, nagu ikka. Aga kui juba märjaks said, siis ei tahtnud enam välja tulla.

 Peab ikka kuskile ranna ligidusse omale töö leidma. See oleks super. 

Päevitasime natuke ja siis jalutasime mööda randa pika maa maha, vaatasime inimesi surfama õppimas, lapsi lainte eest ära jooksmas, peresi piknikku pidamas. Ilus oli. Mõnus puhkus. Lühike aga siiski. 

Keijo hakkas õhtul koju sõitmise pärast muretsema, et ei tea kuidas see ikka läheb, koorem on suht suur. Umbes tund aega sõitu ja ta enam ei muretsenud. Kes oleks võinud arvata. :D sama oli kui hakkasime Byronisse tulema, siis muretses treileri pärast, sest see oli autost laiem ja pidi vaatama alati, kui keegi vastu tuli, et kus ta täpselt asub tee peal. Aga jällegi natuke aega sõitmist ja juba harjus ära ja ei muretsenud enam. 

Tee peal päästis Keijo ühe vaikse kilpkonna ka ära. Pisike oli tee peal tagurpidi oma kilbi peal, hea et keegi veel temast üle polnud sõitnud. Samal ajal sadas ka vihma ja vihma oli sadanud talle kilbi sisse ka. Kui Keijo ta üles tõstis, siis see tilkus talle jala peale. Vähemasti nii me arvasime.  Aga tuleb välja, et kilpkonnad pidid enesekaitseks pissima, kui neid üles tõstetakse. Niiet see ei pruukinud vihmavesi olla :D Ma ütlesin küll Keijole, et võtame kaasa, lemmikloomaks, aga ta ei tahtnud. 

Reede õhtul veel, kui Greg ja Karina sättisid end oma kooli ürituse jaoks, siis ma meikisin Karinat ja Sinclair küsis, et miks ma seda teen. Karina ütles, et issi jaoks, et ilus olla. Ja siis just tuli Greg tuppa ja Kidman ütles: and here comes the sexy boy himself ( ja siit tuleb seksikas poiss ise) :D see oli lihtsalt nii naljakas :D

Üks päev küsisid Kidman ka Sinclair mult kas mul oli John? Küsisin et mis mõttes, mis see on? Siis ütlesid et noku noh. :D ilmselt John on mingi släng noku kohta. :D igatahes ütlesin siis, et ei, ma olen ju tüdruk. Nad sellepeale jaa, aga kas sul oli noku, kui sa väike olid :D juu nad siis arvasid, et lapsed on algul kõik nokudega :D naljahambad. 

19.okt.

Sel nädalal hakkas meie kaua oodatud suur viljalõikus. Lõpuks. Keijo töötab hetkel chaser bin'i peal. See on siis see traktor, mis kombaini kõrval sõidab, et kombain saaks end viljast tühjendada. No koguaeg muidugi ei sõida. Mingi pool tundi vms Keijo lihtsalt istub ja ootab, kuni Ben talle märku annab, et ta peab kombaini tühjendama. Kui chaser bin on täis, siis Keijo läheb tühjendab selle Scotti rekkasse ja kui rekka täis, siis Scott toob selle grain shed'i (vilja kuuri) juurde, kus meil on maha pandud suur koormakate ja ta laseb vilja sinna peale. Päris suur hunnik on juba. Ma mingi hetk teen pilte ka, ei ole hetkel jõudnud teha. 

Mina läksin Karinaga neljapäeval tema ema juurde. Ta ema pidi minema reedel Sydnysse ja Karina sõidutas ta sinna. Seega mina pidin suured poisid reedel kooli viima ja nad pärast koju tooma. Ma olin natuke pabinas võõra autoga võõras linnas sõitmise pärast, aga näe hakkama sain. Sähh, sulle Keijo, ta ei luba mul üldse enam sõita, arvab et ma ei saa hakkama. Olgugi, et mul on load juba pea 10 aastat olnud ja olen teda mitu aastat ringi sõidutanud. Nüüd kui tal on load, ta kardab minuga sõita. Phh, how rude. :D 

Pühapäeval tegelesime veistega. Kaalusid neid, tahavad osa vist maha müüa varsti. Ma ei mäleta, et Jane angused nii hullud oleks olnud, kui need siin. Nad on kuidagi ülienergilised, võrreldes herefordidega. Nad lihtsalt kargavad ja paanitsevad hullult ja üritavad sind koguaeg oma tagujalgadega lüüa. Üks astus mulle jala peale ka, hea oli, et mul oli, et mul on terasninaga saapad. 

Samas on nad alati nii armsad, kui ma neile heina viin. Nad justkui on hirmus rõõmsad selle üle, hakkavad kargama nagu koerad, kui nad sind näevad ja kui neile heina ära panen, siis hakkavad heina vastu hõõruma ja peaga heina viskama. Hullult püherdavad heinas. Neil on seal veel söödatünnid, kus on vilja sees, aga see on vana vili, mis on mullaga koos. Üle päeva pean neid söödatünne puhastama, mulla välja viskama ja uue vilja sisse laskma. Ja siis need angused kõik passivad pealt uudishimulikult. Mõelda vaid, et väiksena ma kartsin nii hirmsasti lehmi, meie naabril oli paar tükki. Ja ma nägin pidevalt unes õudukaid, et meie maja oli lehmadest ümber piiratud. Ja ükskord nii oligi, päriselt, sest kellegi lehmad olid kuskilt lahti pääsenud :D 

Ja nüüd tegelen nendega, ei mingit hirmu. Peaks ütlema, et isegi minu lemmiktöö siin farmis. 

Targad tegelased on nad ka. Gregil oli 10 herefordi eraldi aias, meie maja juures. Ükspäev pesin köögis käsi ja vaatasin aknast, kuidas üks lehm värava juures nuuskis. Väravaid hoiab kinni kett. Sinna on keevitatud üks metallist tükk, millel on väike lõige sisse tehtud ja kett läheb siis sinna lõike sisse ja see hoiab väravat kinni. Vahest see kett tuleb lihtsalt sealt lõike seest välja, teinekord raskelt. Ma siis vaatasin, kuidas see lehm võttis keti suhu ja lükkas keelega selle keti sealt lõikest välja ja lükkas värava lahti :D õnneks välja ta ei jõunud tulla, jooksin kohe sinna, aga ma olin ikka nii hämmingus, kuidas ta seda tegi. :D 

Pilte tuleb millalgi hiljem, kui rohkem aega on. 

Loll kui lammas

Kõik teame ütlust loll kui lammas. Aga kui loll on loll lammas? Mina puutusin sel nädalal ikka väga..noh veidralt käituva lambaga ja mõtlesin sel hetkel kohe, et on ikka loll lammas :D aga alustame algusest. 

Sel nädalal nad tegelesid siis oma lammastega. Kui nad neid koplist kokku ajama läksid, siis avastasid, et ühel lambal oli vist poegimisega probleeme. Pea oli juba väljas. Karina kutsus Gregi appi. Meil oli selleks ajaks just tööpäev lõppenud, aga Greg küsis, kas tahame kaasa minna. Loomulikult nõustusin, sest tahan ju ikka õiget farmielu kogemust saada :D väike talleke oli aga kahjuks surnud ja Greg pidi ta välja tõmbama. Mis ei olnud muidugi kõige ilusam vaatepilt. Järgmine päev nad andsin lammastele ussirohtu ja noortele lammastele pandi kummirõngad sabade ja munandite ümber, et need niiöelda lõigata. See rõngas katkestab vereringluse ja siis need kukuvad otsast ära. Samal päeval nad ise läksid kõik minema ja ma pidin lambad hiljem koplisse lahti laskma. Kui õhtul seda tegema läksin, siis nägin, et lammas, kellel oli see surnud tall, oli ise ära surnud. Ma pole vist enne nii palju surmaga kokku puutunud, kui siin farmis.

Tegin siis värava lahti ja lasin kõik lambad välja. Kõik panid suure jooksuga kohe minema, aga üks jäi maha. Üritasin teda siis välja ajada, aga ta alati pööras uuesti ära just enne väravat. Siis ta hakkas paaniliselt ringi jooksma ja muudkui asjade otsa jooksma, joogitünni vastu, aia vastu, üle selle surnud lamba koperdas ka. Aga üks koht, kus ta alati enne ümber pööras, oli lahtine värav, kust saaks välja. Siis mõtlesin, et mis tal viga, on ikka loll lammas :D ja siis ühtäkki hakkas ta väikseid ringe jooksma. Mitte suuri ringe, vaid konkreetselt tiirutas nagu ümber oma telje. Korra jäi seisma, ilmselt pea käis ringi ja siis lasi edasi. Kui teda uuesti taga ajama hakkasin siis hakkas jälle asjade otsa jooksma. Lõpuks sain ta nii et ta tiirutas täpselt värava ees ja ma läksin vaikselt talle lähemale ja kui juba päris lähedal olin, siis ehmatasin teda ja ta jooksis siis väravast välja. Aga kohe hakkas aga jälle oma ringe tegema. Ei tea, mis tal viga oli. Teised lambad olid ammu kaugele jooksnud juba ja ta ei läinud neile üldse järgi. Äkki oligi nii paanikas sellepärast või kes teab. Keijo käis vahepeal poes aga kui ta tagasi tuli siis läksime lamamst uuesti vaatama. Umbes 2-3h oli juba möödas ja ta oli ikka samas kohas tegi vaikselt oma ringe. Kuna oli pime ja me läksime taskulambiga, siis ta hakkas algul valguse poole tulema aga siis kohkus ja hakkas ära jooksma ja pani täiega vastu puud. Siis mõtlesin, et äkki ta on pime. Et sellepärast teeb neid ringe, sest lihtsalt ei oska kuskile minna vms. Mõtlesime, et kontrollime teda hommikul ka ja kui siis ka ikka on seal siis katsume ta kinni püüda ja viime ise teiste lammaste juurde. Õhtul uurisin veel netist, mis võib sellist käitumist põhjustada. Sain teada, et on mingid ussid, mis lähevad neile ajju ja siis nad lähevadki lihtsalt lolliks ja lõpuks surevad üldse ära. Kas temal ongi siis see uss, ei tea. Aga hommikul teda enam ei leidnud samast kohast. Sõitsime siis koplis natuke ringi, et äkki on kuskil. Lõpuks jõudsime sinna, kus teised lambad olid. Paar lammast oli karjast natuke eemal. Sõitsin algul ühe juurde, et vaadata kas hakkab ringe tegema, aga ei hakanud. Siis läksin Keijo juurde ( ta oli motikaga), ütlesin, et ei tea kas on see sama lammas, et las olla, juu on kuskil. Hakkasime siis vaikselt ära sõitma, kui avastasime, et see sama lammas, kelle juurde hakkasin minema, tegi ringe. Vähemasti jõudis ta siiski teiste lammaste juurde. Loodetavasti on ta siiani seal ja kõik on ok. :). Loodetavasti ta lihtsalt käitus imelikult, mitte et tal ussid ajus oleks. Aga võibolla polegi lambad lollid, vaid ussid nende ajus panevad nad lollilt käituma. :D 

Käisime paar päeva jälle oksi korjamas. Ütlesin Keijole, et igaksjuhuks lükkaks suurimaid oksi jalaga enne üles korjamist, sest ussid peaks talveunest välja ronima juba. Ja üks hetk unustasin ise enda nõud kasutada ja korjasin ühe oksa ja üllatus üllatus, selle all oli üks kena mürgine madu. Meie õnneks, tema kahjuks, oli ta veel unest segane ja aeglane ja me tapsime ta ära. Nii siin lihtsalt tehakse. Parem tema kui mina või Keijo. Sest kui me oleks ta lihtsalt sinna jätnud, siis oleks võinud ta liikuda kuskile, kus me talle jälle otsa satume. 

Teistel teemadel. Karina uuris meie plaanidest. Nad tahaksid meile pakkuda sponsorviisat. See võimaldaks meil elada ja töötada nende juures veel kuni 4 aastat. Neil on siit umbes 15km kauguselt veel teine farm. Maid ostes said maja ka kaasa. Pakkusid, et me võiks siis sinna elama minna, saame omaette olla. Maja ise on elamuskõlbulik, aga vajab remonti. Ja Karina ütles, et ta on ammu tahtnud seda renoveerima hakata, aga pole põhjust olnud. Ütlesime, et mõtleme selle üle. Pakkumine on tore küll. Ja ma valetaks, kui ütleks, et me pole ise varem sellele mõelnud. Mitmeid kordi ikka Keijoga unistasime, et nad võiks pakkuda sponsorlust ja seda maja. Aga tegelt ei ole me päris kindlad, kas tahame kauemaks jääda siia või isegi Austraaliasse. Me oleme veel kahevahel. See esimene viisa on läinud nii ruttu mööda ( ok 9 kuud, mitte aasta, aga siiski), et me oleme mõelnud sponsorluse peale, et saaks kauemaks jääda, sest aeg läheb nii ruttu ja me pole veel pooltki Austraaliat näinud ja midagi teinud. Ei taha veel seda seiklust lõpetada. Teiselt küljelt, meil on siiski veel aasta ees, selle ajaga võib kõik muutuda. Praegu mõtleme igatahes, et järgmine aasta, kui Eestist tagasi tuleme, siis plaanime Sydnysse jääda ja seal tööd leida. Et näha, mis elu linnas ka elatakse :D siis teame, kas võtta vastu Karina ja Gregi pakkumine; proovida õnne linnas ja leida keegi, kes pakuks sponsorlust seal või kolmas variant, läheks koju tagasi. Tegelt puude istutamisel Rob pakkus meile ka sponsorlust, aga puude istutamist ei taha küll 4 aastat teha. Kuigi tegelt ei peagi 4 aastat ühes kohas olema. Võid otsida teise firma, kes on nõus sponsorluse üle võtma. Või võid ka koju minna. See viisa annab lihtsalt võimaluse jääda kuni 4 aastaks. Võimalus, millele me mõtleme. Sest, millal veel me saame sellise võimaluse reisimiseks, kui mitte nüüd. Kui koju tuleme, siis kaotame selle võimaluse. Niiet mõtlemisainet on. 

Nii või teisiti, aega on veel küll selle kiire asjaga. Elame üks päev korraga ja naudime tänast päeva. :)

Keijo kurjad plaanid ehk sellest, miks Marina enam autosõidu ajal magada ei julge

Laiskloom nagu ma olen, meeldib mulle alati autosõidu ajal tukastada. No tegelt, kas just meeldib otseselt, aga siis tuleb alati nii hea magus uni peale. Ja siin nii pikad vahemaad ka, mida me sõidame ju. Poodi edasi tagasi on juba 200km. Ja kui mina tukun, siis Keijo peab kurja plaani, kuidas oleks kõige parem mind ehmatada. :D üks plaan pidavat olema, et katsub kuskil mingi seisva auto taha seisma jääda ja viimasel hetkel järsult pidurdada ja kisada, et mulle jääks mulje nagu ta sõidaks kellelegi tagant sisse. Ütlesin talle, et see plaan ei läheks läbi, kuna ma ei maga nii sügavalt ja tunnen, kui auto hoo maha võtab. :D ja nii ta muudkui plaanib, mida teha. Temast oli muidugi rumal mulle sellest rääkida, sest nüüd ma üritan end ärkvel hoida :D 

Talle üldse meeldib mind koguaeg ehmatada, mis tegelt ei ole üldse hea. Mind on jõle kerge muidugi ehmatada ka.  Väiksena ma ehmatasin ka pidevalt oma õde Annelit või isegi emmet. Ja kunagi ei saanud aru, miks emme selle peale nii kurjaks sai. See on ju nii lõbus, mõtlesin ma siis. Nüüd saan aru. Ei ole lõbus. No ise teist ehmatada on siiski lõbus. Aga kuna mulle endale ei meeldi olla see, keda ehmatatakse, siis üritan ise teisi ka mitte ehmatada. Mul päriselt käib südamest valu läbi ehmatuse ajal. Keijo ei saa aru, ütleb, et tema küll kunagi nii ehmunud pole, et kuskilt valus hakkaks. Peaks vist ise midagi välja mõtlema, mis ehmataks teda nii hirmsasti :D muahaahaahahaaa :D 

Viimase aja tegemised ja pildid

Tervist.
See nädal oli mul palju lapsehoidmispäevi. Mõned päevad Row juures ja eile pidin oma pere lapsi vaatama. Aga alustame siis algusest.
Ma vist juba olen maininud, et Row'l on väiksed lambatalled, kes on talle toodud kohaliku farmeri poolt, sest nende emad niiöelda jätsid nad maha ja ta teadis, et Row tahtis saada. Algul oli tal kaks, üks oli kohe väga hädine ja kahju oli teda vaadata. Arvasime Keijoga, et kauaks seda väikest vist pole. Esmaspäeval, kui lapsi hoidma läksin, siis sain teada, et üks lammas on surnud. Arvasin siis et see sama, aga tegelt oli hoopis teine surnud, aga mitte et ta oleks lihtsalt ära surnud, vaid neil on ka üks kutsikas veel, keda nad pole veel maha müüdnud ja see kutsikas tappis selle lamba ära. Irooniline on see et tegemist on lamba karjakoeraga. Teisipäeval toodi Row'le veel kaks talle, üks jällegi, no niii pisike, et pidi ilmselt alles paari päevane olema. Kolmapäeval kui sinna läksin siis avastasin, et üks on öö jooksul ära surnud. Sel puhul polnud koer süüdi, sest nad olid oma aedikus. Ju oli haige või midagi. Päeval laseme nad aedikust lahti, et nad saaks õue peal ringi liikuda ja vanem tall vaikselt nosib ka rohtu juba. Aga mingi hetk avastasin, et see imepisike talleke oli kadunud. Arvasin et ta magab maja all, sest ta jälitas alati nende koera (mitte seda kutsikat), arvates et too on tema ema. Ja Pollie magab alati maja all, seega arvasin, et see tall läks ka sinna. Lootsin seda, sest natuke ka kartsin, et äkki see kutsikas murdis selle ka maha.Tükk aega ikka käisime mööda hoovi ringi ja otsisime teda ja piilusime maja alla, aga üks hetk ta ilmus kuskilt välja. Kus ta oli, ei tea. Mingi nelja paiku olime toas, lapsed sõid. Harris läks õue ja suur kisa läks lahti. Läksin kähku vaatama ja Harris tuli kisaga vastu, et kutsikas sööb seda surnut lammast, kelle hommikul aedikus leidsin. Kui läksin kutsikat ära ajama, avastasin et tegemist ei olnud surnud lambaga, vaid hoopis selle vanema tallega. Kui Harris ka nägi, et see liigutab, siis ta sai ka aru, et kellega tegu on ja hakkas nutma ja seda kutsikat kaikaga taga ajama. Vaene talleke aga oli üleni verine ja lihtsalt lamas seal maas. Jube oli vaadata teda, Harrist maha rahustada ilma et ise oma silmad peast välja ei nutaks :D Haavad õnneks ei tundunud sügavad ega tõsised, aga mida ma ka tean. Panime kutsika oma puuri kinni ja jätsime selle talle sinna kus ta oli ja saatsin lapsed tuppa. Teadsin et kohe kohe peaks Row koju tulema, eks ta teab mis teha. Harris muudkui palus mul tallekest vaatama minna, et kas ta on juba ära surnud ja taevasse läinud. Ta ei tahtnud teda piinlemas näha. No ega ma ka ei tahtnud. Aga kui õue läksin avastasin, et talle pole enam. Kartsin juba et kutsikas sai kuidagi välja ja viis oma "öhtusöögi" minema. Aga tegelt hoopis talleke oli toibunud oma esimesest šhokist ja jalutas vaikselt mööda õue ringi. Väga hädiselt küll ja lonkas, aga siiski liikus ringi. Tavaliselt kui ta mind õues liikumas nägi, siis tuli jooksuga minu juurde, sest ma toitsin neid hommikuti piimaga, ja kui piima polnud, siis tahtis lihtsalt sõrme lutsida. Aga kuna ta seda siis ei teinud, siis kartsin, et ta on ikka hullemas seisus, kui välja paistab. Kui Row koju tuli, siis viisime tallekese oma aedikusse, sest Row arvas ka, et ta vastu ei pea ja parem oleks kui ta laste silme all pole. Aga eile kui neil külas käisin, siis talleke kappas mööda hoovi ringi, häda midagi :D Küll oli heameel seda näha.

Laupäeval pidin meie lapsi valvama. Karina ja Greg läksid pulma. Enne aitasin Karinal end valmis sättida ja ilusaks teha (kulmud korda, make-up peale jne). Lõpuks kui nad mõlemad oma peo riietes olid, siis nägid nad täitsa ilusad välja. Muidu näed neid koguaeg tööriietes, aga uhked riided selga ja oleks nagu teised inimesed :D
Row ja Scott tulid oma lastega ka külla ja Scott käis väikeste poistega ratsutamas. Hämmastav oli vaadata Charliet, kes pole enne hobuse selga saanudki ja kappas hobusega ringi, nagu vana ratsutaja. Küll on hea laps olla, ei nemad muretse millegi pärast. Samal ajal hakkas Fletch lõunat valmistama, vorstikesi grillima. Muidu mulle need vorstid ei maitse, kunagi ostsime ise ka neid. Aga Fletch praadis hunnik sibulaid ka, siis tegime nagu hot dog'e ja palju ketšupit ka ja täitsa maitsev oli. Pärast lõunat läks Row koju, et Nedi magama panna ja väiksed poisid läksid veel ratsutama. Kidman satub alati hoogu, tahab hirmsasti, et hobune ikka kiiremini läheks, kuigi ise ei oska hobust ohjeldadagi, siis muudkui peksab seda hobust piitsaga ja muidugi samal ajal tõmbab päitseid tagasi. Arvan et vaene Krissi sattus segadusse, et mida ta siis tegema peab ja lihtsalt viskas Kidmani oma seljast minema. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt suur ehmatus, aga õnneks Scott võttis siis vähemalt lõpuks ta piitsa ära. Õnneks see ei hirmatunud Kidmani nii ära, et ta uuesti ratsutada ei tahaks. Läks ikka uuesti selga ja lasi edasi. Pärast ratsutamist, läks Scott oma lastega koju ja "minu lapsed" läksid ujuma. Ilm oli muidugi super selleks, aga minu meelest oli basseinis vesi veel liiga külm. Nad hakkasid muidugi mind ka märjaks pritsima veepüssidega ja mingi hetk Gilbo arvas, et võiks mind vette tõmmata, aga ma õnneks leidsin vabanduse, miks ta seda teha ei tohiks. Mul oli käekell peal ja ütlesin talle ka seda ja ta jättis mind kohe rahule. Ainuke asi, mida ma ei õelnud, oli see, et see on veekindel kell :D Kuigi nad olid mind selleks ajaks püssidega piisavalt märjaks teinud, et vahet polnud :D
Karina andis mulle raha, et ma ei peaks neile õhtusööki valmistama, vaid pidin nad pubisse sööma viima. Enne läksime veel Row juurest läbi ja tema pojad tahtsid ka kohe tulla. Row ütles seepeale, tema ei lähe kuskile, võite Marinaga minna. Ma ütlesin selle peale siis, et gee, thanks! Like I dont have enoough kids already ( oh, tänan, nagu mul veel vähe lapsi oleks :D) Siis ta ka kohkus ära, et oh, ma oleks pidanud enne sult küsima, kas oled nõus. Aga õnneks on nad siiski kõik väga tublid poisid, et mul polnud selle vastu midagi. Mul oli ju Keijo ka, ning Fletch ja Gilbo on ju tegelt suured poisid ja nad ka suureks abiks väikeste kantseldamisel. Pubis toimus samal ajal mingi kalameeste pidu ja mingid võistlused olid parasjagu peal. Mingi munade loopimine ja poisid läksid seda vaatama. Naersin, et nullist lapsest sai 6 last ühe õhtuga :D Suur pere õhtusöök pubis. Pärast läksime istusime veel natuke aega Row juures ja koju tulles väiksed poisid juba magasid autos. Kell oli mingi pool 9, kui kõik poisid läksid magama ära ja ma vaatasin üksi telekat. Ma pidin seniks sinna jääma, kuni Karina ja Greg koju tulevad. Karina ütles küll, et ma võin vabasse magamistuppa magama minna ja nad kas ajavad mind üles, kui nad tagasi tulevad või võin hommikuni seal magada. Aga ma arvasin, et vaatan telekat ja kui jään diivanile magama, siis jään, vähemasti ma kuulen, kui nad tulevad ja lähen siis koju ära. Greg arvas, et nad kaua ikka pole. Aga tuli välja, et nad siiski olid suht kaua, poole 2st tulid alles koju. Greg parajalt lõbusas tujus :D Kui ma tavaliselt magan juba poole 8st õhtul, siis sel õhtul mul und ei olnud ja vaatasin kogu selle aja telekat. Ma jäin täitsa rahule selle lapsehoidmisega. Ma algul pelgasin, et ei tea kuidas välja kujuneb, kas tekib probleeme nendega, aga kõik läks hästi ja poisid olid väga tublid!

Aa, mul oli eelmine nädalavahetus mingi allergiline reaktsioon, vist. Ma ausalt ei teagi, mis asi see oli. Tegelt on paaril korral ennegi olnud, aga mitte nii hullult. Vaatasin telekat tundsin, et mul alumise huule nurk sügeles ja siis äkki hakkas alumine huul paiste minema. Nagu täiega läks paiste. Ja sügeles ka hirmasti. Hakkasin siis mahlajäätist sööma, et sellega huulele niiöelda kompressi teha vms. Et äkki külm aitab paistetust maha võtta. Aga see ei adanud ja paistetus läks edasi ülemisele huulele. See oli ikka jube :D Nagu botox gone wrong. Vähemasti ma tean, et mul pole mõtet botoxile raha raisata, nii ilusat nägu ei saa enam ilusamaks teha :D Nali naljaks, aga tegelt oli natuke hirmutav ka, sest ma ei tea, mis selle põhjustas. Kui me Victorias puid istutamas olime siis juhtus sama asi, aga ainult ülemise huulega. Lihtsalt lambist. Ma ei söönud midagi, näokreem on pikemat aega sama olnud. Ei kujuta ette. Ja selline asi on mul tegelt juba aastaid minu sõrmedel olnud. Et peopesad ja sõrmed hakkavad sügelema ja siis lähevad paiste ja nii umbes poole tunni või tunni jooksul kaob ära. Külma veega pesemine aitab ka natuke kaasa. Kunagi juhtus see ainult kui käisin poes, Keijo alati naeris, et kas olen varas, et näpud hakkavad poodi minnes sügelema :D Miks, ei tea. Mingeid punne ei teki, lihtsalt hakkab käsi sügelema ja läheb paiste. Niiet kui kellelgi veel sama asi on ja oskab aidata, Im all ears.

Nüüd mõned pildid ka tagantjärgi:

Sinclair ja Kidman ja taga nurgas paistab Greg

Marina läheb ratsutama

Vana John Deere

Siin on natuke isegi minu paistetusest tagasitõmbuvaid huuli näha :D

Lähme veiseid kokku ajama

Mina värvisin need!

Gregi rekka.

Ilus jalutuskäik päikseloojangul.

Keijo tasandab põldu

Niimoodi teeb Keijo tööd. Ei pea juhtima ega isegi mitte ette vaatama, tark traktor teab ise, kuhu läheb.

Keijo "kontor"

Siis kui Aimeega Dubbos ratsutamas käisime

Pilligast tagasi Victoriasse minek

Mount Kaputar

Greg valmistas metssigadele puuri, et kui nad sisse lähevad, siis puuriuks kukub kinni. Nad käivad tema viljahunnikut rüüstamas. Heasüdamlik nagu Keijo meil on, nägi hommikul tööle minnes, et sead on puuris ja lasi nad uuesti välja. Kui Greg küsis, kas on sigu ka juba näha olnud, vastas süütult, et ei ole :D

Emu pere