Wednesday, February 26, 2014

Texas


Tere. 
Hetkel asume kohas nimega Texas. :D 
Tööd me veel leidnud pole, aga oma trippi me juba alustasime. Hostelis sai nädal aega täis ja sinna edasi jääda ei tahtnud, ega see seal odav lõbu pole. Algul mõtlesime, et otsime kellegi, kelle juures ööbida. Aga siis otsustasime suuna võtta New South Walesi osariigi poole, sest siin on meil potentsiaalsed tööd ees ootamas. Üks nendest oleks olnud vabatahtlik töö, ehk teed tööd ja vastutasuks mitte ei saa palka vaid öömaja, söögi ja kogemuse. Mõtlesime et kuniks meil muud varianti pole, võtame selle, ei saa palka aga pole ka kulutusi ja saame töökogemusi ja soovitaja juurde pluss farmipäevi 2.aasta viisa jaoks. Suuna võtsime siis esialgu Stanthorpi, kus on palju puuvilja istandusi. Mine tea, äkki saab seal ja midagi. Kuigi olime juba enne kuulnud, et hirmsa kuuma ja kuiva tõttu on saak väike ja tööd vähe. Kohale jõudes käisime raamatukogus korra netis, et Gumtree veel üle vaadata, ega pakkumisi juurde pole tulnud ja siis helistamin ka kohalikku tööhostelisse ja uurisin kuidas lood tööga on. Ja oligi nii et tööd on hetkel vähe. Pakkus et võib meie CV ja kontaktid võtta ja lubas teada anda kui midagi tuleb, aga et targem on edasi minna. Ja nii läksimegi edasi. Vahepeal sain ka Keijo CV ühte kohta saadetud, kus vajatakse keevitajat. Asula oli sama kuhu mina võib olla saaks lapsehoidjaks. Igatahes meie suund oli siiski kaugele kaugele maale, kus ei pidanud mingit levi olema, vabatahtlikku tööd tegema. Ilus on siin maastik. Aga väga käänulised teed. Keijo tegi ühe ilusa pildi ka.
See tee loomulikult paistab sirge ja siis olid ka, aga aina rohkem ja rohkem sisemaale, seda käänulisemaks teed läksid. Vahepeal saime pakkumise selle keevitaja töökohta ka, lubati hiljem helistada. Mingi hetk saimegi teate, et Keijole on püütud helistada, kõnepostkasti on teade jäetud, ja siis kadus meil levi ära. Teadsime et varsti jõuame väiksesse linna, seal ikka on levi. Ja siia helistame. Vahepeal hakkas juba hämarduma ka ja hakkasid kängurud teele ronima. Lõpuks nägime ka oma esimese ELUSA känguru ära. Enne nägime ainult laipasid tee ääres. Ei julgenud enam väga sõitagi, sest nii tihti olid nad tee ääres.
Siin just üks kappab üle tee. Pilt on hägune, sest hämar oli ja zuumisin pilti lähemale ka. 
Vahepeal tegime tee ääres peatuse sest levi oli tagasi ja helistasime kohe sinna, kus Keijo saaks keevitaja töö. Kõik tundus tore ja ok, isegi mulle pakuti seal tööd, aias nokitsemist jne. Homme lubati uuesti helistada et täpsemalt rääkida asjast. Aga noh, me üritame liialt mitte erutuda, sest seni kuni me konkreetselt tööd ei tee, siis väga kindel asjas olla ei saa. Igatahes siin me nüüd oleme, Texases mingis karavan pargis, voodike valmis oma uhkes autos. Väga mugav olemine :D see muide on meie auto. 

Mis veel. Aa siis kui hakkasime alles Stanthorpi suunas liikuma, siis tee läks koguaeg kõrgemale. Stanthorpe pidi vist mingi 1000m merepinnast olema. Ja ma usun et vahepeal enne seda olime isegi kõrgemal. Kõrvad läksid isegi aegajalt lukku. Ja vaade oli äge. Kahjuks oli tegemist kiirteega ja seisma tee äärde ei tohtinud jääda. Mõningad pildid telefoniga sain teha, aga no pole üldse see.



Vapustav vaade oli. Mina sain seda muidugi rohkem nautida kui Keijo, sest tema sõitis ja pidi teed jälgima :D 

Meie teekond: 
Brisbaneist Stanthorpi

Stanthorpist Texasesse. 

Meie oleme siin kus on punane pallike. Umbes 316km sõitsime siis maha. 

Olgu. Me nüüd magama, et hommikul jälle varakult teele asuda. Tsau pakaa!

Monday, February 24, 2014

Tööd kellelgi?

Tere.
Viimased päevad pole põhimõtteliselt muud teinud, kui tööd otsinud. Üks naine pakkus tööd Lääne Austraalias. Kui hakkasin küsimusi esitama, et mis palk, mis töö jne siis lõpuks ta kukkus plõksima, et teate mul on järjekord ukse taga, kes on kohe nõus tulema ja soovis meile head teed :D Ühesõnaga loo moraal: Võta töö vastu ja ära päri küsimusi :D Nüüd oleme usinasti ainult CV-si laiali saatnud ja aegajalt ikka keegi vastab, aga vähe. Ikka peab ise helistama ja end meelde tuletama koguaeg. Eile leidsin ühe, kuhu soovitakse kahte inimest mingisse veise farmi. Helistasin, küsiti auto olemasolu kohta. See on siin põhiline. Esimene küsimus nende poolt on alati: kas teil auto on? Ütlesin, et teisipäeval või kolmapäeval saame kätte. Öeldi, et helistaks siis uuesti. Täna helistati, et saame auto kätte ja otsustasime kohe järgi minna. Samal ajal helistasin tagasi sinna farmi. Küsiti kas täna juba saaks sinna minna (570km meie asukohast). Lubas pool kütusest kinni maksta kui täna kohale jõuame. Kahjuks aga me pidime ütlema, et saame hiljem, sest autot vaja veel registreerima minna ja siis vaja veel igasugu kraami ostma minna. Tüüp ütles siis et me tagasi helistaks kui oleme lõpetanud. Jõudsime lõpuks tagasi hosteli, arvasin et natuke hiljem helistan talle. Ja juba helistas ta ise, et töö on kahjuks läinud juba. Nii see käibki siin. Siuh ja kadunud. Kiire reageerija peab olema. Kahju. Aga ma olen sügav uskuja, et kõik läheb nii nagu peab ja juu on siis midagi paremat ees. (siiani olen veel positiivne :D ). Võtsime aga jälle gumtree lahti ja jälle aga CV ja kõned ette. Lapsehoidjaid ja maja hooldajaid on palju vaja. Just helistasin ühte kohta, kus oli kirjas, et tahavad ainult ühte inimest. Ikkagi helistasin ja küsisin, et äkki tahavad kahte. Ja kui ei taha nemad, äkki neil naabruskonnas on keegi kes vajab ka töölist. Küsis siis et mida Keijo teeb. Ütlesin, kõike võib teha aga muidu on keevitaja. Tädi kohe et oh keevitajat on neil küll omal vaja :D Käskis CV-d saata ja lubas oma mehega läbi rääkida ja ühendust võtta. Fingers crossed!!! Egas midagi, ootame ja jätkame edasi otsimist samal ajal.

Natuke aga meie autost. Saime siis lõpuks oma uhke ratsu kätte. Keijo lubas hiljem pilte teha. Ma tahtsin juba netist mingi sama leida ja siia panna, aga ta ei luba, teeb oma autost pilti. :D Igatahes on see Mitsubishi Magna wagon.
Auto registreerimine läks lihtsalt ja kiirelt. Selleks oli vaja siis passi, kahte pangakaarti, aadressi tõestust (meie puhul siis hosteli arve, kus peab hosteli aadress peal olema ja isiku nimi, kelle nimele auto läheb). Registreerimine läks maksma $599. Selle sees on siis rego kuueks kuuks, numbrimärgid, kolmanda osapoole kindlustus ja mingi protsent läks veel auto ostuhinnast. 3% oli vist.
Auto käes, vaja minna nüüd varustust ostma. Me soetasime omale Tom Tomi ka ja sellega on lihtne sõita. Paar korda panime mööda, aga no worries alati leiab uue tee. :D Ostsime autosse madratsi, magamiskotid (juhuks kui peame vahest tee ääres ööbima.) joogipudelid, milles vesi ikka külm püsib. mingid nipet-näpet asjad olid vist veel. Auto sõidab hästi ja on mugav. Piiksub alati kui hakkad üle 100km/h sõitma. Annab ikka märku, et üle limiidi ei läheks. Limiidi sead ise. Siin on maanteedel 100km/h lubatud. Võib olla on mujal rohkemgi, aga ega me pole veel kuskil väga kaugel käinud. Täna käisime võib olla mingi 30km kaugusel meie hostelist.
Aga rohkem pole meil vist midagi toimunud. Ei tule midagi meelde küll.
Eks annan teada kui tööd oleme leidnud :)
Päikest Teile!


Saturday, February 22, 2014

Surfers paradise, Gold Coast.


Tere tere. 
Täna käisime siis rannas. Brisbane'ist lõuna poole jääb linn nimega Gold Coast. Selle rand on austraalia üks parimaid randu. Rongi ja bussiga läksime sinna 2 tundi. Ilm selleks ajaks polnud just kõige parem. Pilves ja tuuline, aga siiski suht soe. Aga vesi oli super. 24 kraadi oli veesoojus. Õhusoojus oli vist 25. See oli lihtsalt võimas tunne seal vees nende suurte lainete sees mõllata. Kuna me olime kahekesi, siis keegi pidi kotti valvama, siis käisime eraldi vees. Mina olin võib olla ainult 10 minutit, sest läksin juba ujumisalalt välja ja rannavalve juba tuli tagasi piiridesse ajama, aga otsustasin siis välja minna ja Keijo sisse lasta. Ja ta oli mingi tund aega sees. Arvasin, et lähen ise ka hiljem uuesti, aga selleks ajaks hakkas mul juba külm ja kõht läks ka tühjaks. Hiljem saime ka Liisiga ja tema sugulase Liiaga kokku. Kutsusime Liisi ka, sest lennujaamas läksid meie teed nii kiirelt lahku, et ei saanud korralikult nägemist öelda. Nüüd vist niipea enam ei näe ka. Vahepeal, enne Liisi ja Liia tulekut hakkas mul ikka nii külm et otsustasin omale mingi pusa soetada. Ja no, ma saan aru et siin on enamasti soe, aga kas tõesti on nii et mitte üheski poes pole natuke paksemat riideeset või dressipluusi :D lõpuks siis leidsime suveniiri poe, kust ostsin omale austraalia kirjadega pusa. Tõsine turist! :D 
Aga vahetult enne meie bussi peale minekut hakkas veel kenasti vihma ka sadama. Aga õnneks seda oli nii natukest aega. Ja siis kadus ka tuul ja ilm muutus vähe soojemaks. Mingi 8 paiku jõudsime tahasi Brisbane. Siin on ikka soojem õhk. Eks mereääres on ikka tuulisem. Aga igati super päev oli. Keijo nautis vist seda rohkemgi kui mina. Ta oli seal ookeanis nagu kala vees :D aga tegelt kui ma teisi inimesi vaatasin, siis üldse ei lugenud kas  see oli laps või mingi väga vana inimene, kes vette läks, ikka kõik hüppasid ja kargasid ja naersid omaette ja kõik olid õnnelikud ja hämmingus lainete üle. Ikka väga lahe oli. Mõningad pildid ka tänasest päevast. 
Mõnus pink lõsutamiseks. 

Selliseid liivakujusi oli seal päris palju. 

Buss/laev

Ilus 

Juba tahaks tagasi sinna vette. 

Õnnelik poiss

Ega enam kaugemale polnud mõtet minna, lained lõid seal ka juba ülepea. 

Rannavalve 

Kohe ranna ääres olid kõrged kortermajad, kus oleks vist päris hea elada. 

Käisime söömas. Põll pandi ka ilusti kaela mulle :D 

Natuke siis eilsest ka. Kui ma eelmises blogis kirjutasin, et leidsime omale auto, siis sellest me loobusime. Kallis oli ja oleks olnud vaja veel RWC -road worthy cerificate (põhimõtteliselt nagu ülevaatus). Kuigi seda peab müüja tegema ja kui seda nendele poistele ütlesime, siis hakkasid kauplema et äkki teeks selle kahepeale ära jne. Aga hinda nagu väga alla ei tahtnud lasta. Ja teiseks auto oli teise osariiki registreeritud ja kui me hakkaks seda siin meile ümber registreerima siis see oleks ilge asja ajamine. Seega otsisime netist automüügiplatsi ja läksime sinna suurem valik autosi, kõik ühes kohas. Asi käis siis nii, et valisime auto välja, tegime (Keijo tegi) proovisõitu ja siis õeldi meile, et nad saadavad siis auto ülevaatusele ja lasevad asjad ära vahetada, kui ülevaatus seda nõuab ja annavad meile teada kui võib järgi minna. Siis seal samas ligidal on siis Eesti mõistes ARK kus saab auto ära registreerida oma nimele ja saame uued numbrimärgid, lähme tagasi müügiplatsile ja nad panevad märgid külge. Ja ongi kõik. Eks registreerimine muidugi maksab ka, öeldi et $450 pluss 3% autohinnast. 

Eile vastasime paljudele töökuulutustele ja täitmine netis ankeete. Loodetavasti saame mingi hea töö ruttu. :) mitte et raha hädas oleks, aga siis oleks see mure kaelast ära, et äkki ei leiagi midagi. :D 

Mis siis veel. Meie tuba. Midagi erilist pole aga elada kõlbab :) Kahene tuba, aga võimalik majutada ka kolm. Liis oligi algul mures et kuidas ta oma sugulase juurde jõuab, et äkki peab ka hostelisse tulema. Me oleks ta siia ära mahutanud :D 
Süüa peame siin ise tegema. All on köök, kus on kõik nõud ja asjad olemas. Ise muretse oma toiduained ja kokka. Külmkapid on ka. Kotiga paned asjad sinna, kotil silt küljes oma andmetega ja ööseks pannakse külmkapp lukku, et keegi ei varastaks. Kaamerad on ka. Hommikul kell pool 8 tehakse lahti. Me tavaliselt oleme tõusnud enne 7 juba ja kohe esimeste seas teeme süüa. Siis on hea teha, kõik on veel puhas. Hiljem juba on räpane. Muideks meie tekk näeb välja selline: 
On tuttavad värvid vä? Me paneme selle esmaspäeval vardasse lehvima siis :D

On küsitud mult, et kas ämblike olen näinud juba. No, 1 on meil basseini ääres oleva puu otsas. Eemalt näeb. Kui suur ta on, väga ei oska öelda, kaugel on. Aga eks ta Eesti omadest ikka suurem on, niipalju saan aru. Peab suurema objektiiviga pilti tegema. Siis näeb kui suur ja mis ämblik on. Aga sisalikku oleme näinud, kummalisi linde, suuri nahkhiiri, nagu suuremad kui vares. Ja enne just koridoris oli mingi prussaka taoline putukas aga lendas. Ja väga pikad tundlad olid. Ja ka suur oli, umbes meesterahva põidla suurune. (Näiteks võtsin siis Keijo pöidla. :D ) 
Sellega on vist kõik. Ma alati mõtlen, et oh sellest peab kirjutama ja sellest ja võimalikult hästi ikka kirjeldama. Aga kui kirjutama hakkan, siis nagu hüppan asjadest üle ja teen mingi lühikokkuvõte. Ja ikka tuleb pikk jutt :)
Aga Tsau pakaa praegu! 



Thursday, February 20, 2014

Mõningad pildid!

Midagi otseselt toimunud ei ole vahepeal, millest väga kirjutada. Oleme laiselnud ja üritanud kuumusega toime tulla :D 
Auto leidsime ka omale. Hommikul oli kuulutus meie stendile pandud ja võtsime kohe ühendust. Rääkisin tüübiga telefonis, õues pingi peal, tahtsin leppida aega kokku, millal saaks näha ja siis Keijo müksab mind ja näitab rõdule. See tüüp oli rõdul samal ajal :D läks hästi. Aga auto saame alles teisipäeval, kuna meil pole siin kohta kuhu parkida. Ja peame sularaha ka välja võtma, aga korraga ei saa, siis igapäev natuke võtame :D eks paneme siis pilte ka oma uhkest ratsust :)
Aa, ja eestlasi kohtasime ka meie hostelis. Nad tulid ka eile siia, aga aussis on nad juba 11 kuud olnud. 
Vat sedapsi. Rohkem vist pole midagi toimunud. Kui on mingeid küsimusi või lihtsalt tahate kommenteerida, siis laske aga tulla. Aga pange nimi ka. Enne keegi on juba kommenteerinud, aga nime pole, ma ei tea kellega tegu on :D 
Mõned pildid ka teile:

Meie hosteli hoovis olevad viidad, näitavad, kus miski asub. 

Meie bassein, kus on hea end maha jahutada :)

Pesuruum ja triikimislaud :)

"Ma tahan, et sul oleks äge päev!" Kas pole ilus postkast :)

Wheel of Brisbane. (Brisbane vaateratas)

Brisbane kesklinn

Wednesday, February 19, 2014

No tere Brisbane!

Jätkan siis jälle sealt, kus pooleli jäi. Kaks tundi maandumiseni. Kui siis lõpuks maandusime, tekkis mure, kas meie pagas on kohal? Kas minu viisaga on kõik korras?
Lennukis anti meile üks paber, kus tuli siis ära märkida, kas sul on midagi, mida ei tohiks olla ja küsiti tervise kohta ja millal viimaste reiside kohta. 
Passi kontrollis vaadati siis passi ja seda paberit. Küsimusele: "Kas sul on kaasas mingeid asju, mis on piiratud või keelatud sisse tuua, nagu näiteks meditsiinitarbeid, narkootikume, relvad jne, sellele vastasin jah, sest olid ju valuvaigistid ja beebipillid. Ja Keijol oli antibiootikumid kaasas. 
Mult siis küsitigi, et miks jah panin, mis mul kaasas on. Ja viisa suhtes tüüp vaatas, et oh näe sul nimed siin sassis, No worries ( pole probleemi) kohe muudame ära. Siis palus mul edasi minna aga ootama jääda, et teine tegelane tuleb minuga rääkima, et mõned küsimused esitada. Tuli teine härra vaatas minu passi, pakkusin oma välja prinditud viisat, aga tema ütles et pole vaja, kõik on korras ja soovis head teed :D ei mingeid küsimusi. Ja Keijolt ka ei küsitud midagi tema antibiootikumide kohta. Edasi läksime pagasit otsima ja õnneks ilmusid meie omad üsna kiirelt. Ei midagi kadunud, ei midagi katki. 
Siis suundusime juba kohta, kust võeti meilt need paberid, mis lennukis täitma pidime. Need kes vastasid kuskile jaatavalt saadeti ühes suunas, ja kes eitavalt saadeti kohe väljapääsu suunas. Kuna meil oli meditsiinitarbeid kaasas ja vastasime jaatavalt suundusime punasele vaibale :D sõna otses mõttes. Oli mingi punane pagasi laiune joob tõmmatud maha, kuhu pidid oma pagasi ja muud kodinad asetama ja ise seal samas seisma. Siis tuli narkokoer, kes meid nuusutama hakkas. Ja arvake ära, kelle juures ta seisma jäi. Keijo :D tükk aega nuhkis, aga tädi tõmbas teda aga edasi. Siis mindi selja tagant samamoodi tagasi ja jälle ta jäi Keijo juurde seisma. Nuhkis ja nuhkis. Keijo siis ütles et tal on antibiootikumid, aga tädi ütles, et pole midagi. Inglismaal olles me vaatasime pidevalt mingit saadet, kus näitas neid Austraaliasse saabuvaid inimesi ja kuidas neid kontrollitakse. Tavaliselt need koerad hakkavad kohe haukuma ja pagasit kratsima, kui seal on midagi kahtlast. See koer aga tundus Keijo koti juures väga uimane olevat. Ju seal oli mingi lõhn, mis teda natuke huvitas, aga polnud just lõhn, mida ta tegelt otsima pidi. Ja olimegi vabad. Liis pidi rongiga minema oma sugulase juurde, Gold Coasti ja meie oma hostelisse, kuhu pidi sama rongiga saama. Kui hakkasime välja minema siis põhimõtteliselt kohe keerasime õues otsa ringi ja tagasi sisse. Nagu oleks vastu seina jooksnud. Selline saun oli väljas. Otsustasime riideid vahetada, sest muidu me oleks lihtsalt ära sulanud. 
Siis leidsime infoleti rongide ja busside kohta. Ma sain teada, et meil Keijoga tasub bussiga minna, sest see viib kohe hosteli ette ja on odavam. Liis aga jooksis kohe tuleva rongi peale. 
Bussipilet lennujaamast meie hostelisse, Somewhere To Stay, oli $15 nägu. Kell oli pool 11 hommikul ja buss läks 11.05.
Ootame oma bussi lennujaamas.

Hostelisse jõudsime kella 12 paiku. Õnneks saime kohe ka oma toa, mitte ei pidanud ootama 2ni, siis tegelikult pidi check in olema. Registratuuris olev tüüp, ütles, et tal on soomlasest tüdruksõber ja et on käinud ka Eestis. Talle väga meeldis seal. Seletas meile ilusti ära, kus miski asub ja kaardi peal näitas ka ära kus tähtsamad kohad on. Ja hostelil on oma buss, mis iga tund viib inimesi (tasuta) mingi muuseumi juurde, kus on jalutuskäigu kaugusel raamatukogu, tasuta internetiga, väike isetehtud järveke rannaga, sest Brisbane'il ei ole mereranda. Meri on meist kaugel. Ja veel suur ostutänav. 
Toas oli hullem saun kui õues :D õues oli vähemalt tuult. 
Kuna me enam väga väsinud ja unised polnud, otsustasimegi linna minna, telefoni numbrit ja pangakaarti tegema. 
Ja otsustasime jala minna, sest kuigi bussiga oleks lihtsam ja kiirem olnud siis, tegelikult see ei olnud nii pikk tee, mida jala ei käiks. Ainult hirmus palav oli. Mul telefon näitas, et 29 kraadi sooja on, aga ma arvan et tegelt oli rohkem. Keijo veel jättis oma päikeseprillid Eesti, niiet tal oli veel raskem, ta ei näinud ka midagi :D kesklinna saamiseks pidi ületama silda, millel olles tekkis nagu tuttav tunne.
 London, sina või?! :D 

Jõe kaldal oli vaateratas ja siis tekkis tunne nagu oleks Londonis Thamesi jõe ääres kus on London Eye. Ainult palju soojem on, kui Londonis. Kuskil seal vaateratta juures peaks olema ka see järveke, kuhu ujuma saab minna. Sinna lähme vist homme. 
Kõnekaart tehtud, pangakonto avatud. Kaardi saab kätte nädala jooksul. Kõnekaardiks valisime Telstra, sest see pidi kõige parema leviga olema (teiste blogidest ja tööagentuuridest sain selle teada) ja Commonwealth pank on meil, mis pidi ka kõige parem ja soodsam pank olema. 
Edasi kolasime natuke suurel ostutänaval. Käisime söömas ka. Kolm korda võite arvata kuhu Keijo sööma tahtis minna. McDonalds :D aga kõht oli tühi ja isegi mulle maitses McChicken hästi :D 
Tee tagasi hostelisse oli juba vaevalisem, sest palavus tappis, kõht oli täis ja reisiväsimus hakkas tagasi tulema ja kohe vihaga tuli tagasi. Püstijalu oleks ka magama jäänud. Oli vaja veel toidupoest läbi käia. Kust kahjuks me siiski tulime välja ainult kahe veepudeliga, sest kuna olime alles söönud, siis ei tahtnud kohe midagi ja väsimus ei lubanud ette mõelda, mida hiljem võiks tahta. Otsustasime natuke magada ja õhtul uuesti proovida. 
Pesemas käidud (esimest korda vist pesin end täitsa külma veega ja soovisin veel külmemat vett :D ) kukkusime voodisse (17.30) ja nüüd on kell 2.40 öösel ja mul pole und :D Keijo ikka vahelduva eduga magab. Tal on liiga palav. Mul on täitsa ok. Toas on ikka väga palav, aga panime puhuri kohe voodi kõrvale, mis natuke ikka teeb paremaks asja. 
Igatahes, õhtusest söögishoppingust ilmselt midagi välja ei tulnud. Ju peab hommikul esimese asjana siis minema. Õnneks on meil kotis vist mingid küpsised ja mingid kaerabatoonid vms, päris nälga ei jää. :D 
Sille antud shokolaadist on ka saanud shokolaadi jook. See on ikka nii vedel seal pakendis :D 

Aa, pidin veel rääkima, et Brüsselis passikontrollis sai nalja. Minu passipilt on ajast kui mul olid pikad ja punased juuksed. Tüüp vaatas passi ja vaatas mind ja ütles et mis sa oma juustega teinud oled :D täitsa teine inimene ju. Tükk aega vaatas ja naeris. Lasi mind edasi, siis tuli Liis, kellel samuti olid minevik ja olevik ikka täitsa erinevad. Kuulsin seda tüüpi ütlemas: "veel üks selline. Kuidas niimoodi muutuda saab?" Samal ajal näitas passi teise tüübile tema kõrval, kes ka kontrollis passe. Mõlemal nalja kui palju :D 

Olgu. Ma peaks üritama ikka uuesti magama jääda. Muidu on veel öö ja päev sassis :D kuna teil liigub ka kell vaikselt õhtu poole, siis soovin teile ka head ööd :)

Tuesday, February 18, 2014

Singapuri vahepeatus

Siin me nüüd siis oleme, Singapur. Jälle üks vahepeatus. Magada tahaks. Loodan et see postitus unepuuduse tõttu väga negatiivne ja vinguv ei tule. :D 
Alustan siis sealt kus pooleli jäi 
Brüssel-Abu Dhabi
Kõik sujus hästi, leidsime värava ilusti üles ja mingeid probleeme polnud. Lennuk oli meie jaoks uhke. Telkud igas istmes, pakike toolil, mis sisaldas tekki, kõrvatroppe, patja, hambapastat ja hambaharja, silmaklappi ja sokke :D 
Telekas pakkus palju meelelahutust: filme, tv sarju, mänge, muusikat, uudiseid. Ja seda kõike tasuta. Ryanairis või Easyjetis sellist luksust ikka pole :D 
Lisaks pakuti õhtusööki. Valikus oli kolm pearooga, koos eelroaga ja magustoiduga. Lisaks jook, mida iganes soovid, alates veest kuni alkoholini. Mina võtsin Duo Pasta ( pastaroog kahe pastasordiga) ja Keijo võttis veisehautise kartulipudruga. Söök maitses väga hästi ja portsud olid ikka piisavalt suured. 
Kõht täis, hea olla, võiks magama jääda. Aga vat seda ei saa :D lennuk võib suurem olla, aga ebamugav on ta siiski. Igati pidi olime Keijoga seal istmete peal, et kuidagi magada. Mingi hetk olid mu jalad isegi peaaegu laes juba :D aga kuidagi ikkagi kannatasime selle otsa ära ja saabusime Abu Dhabisse. Ilm oli kohe tunduvalt soojem. Mõnus oli. Seal olime siis umbes 4 tundi ja saime aga jälle uuele lennule. Muideks peaks ära mainima, et Abu Dhabis polnud kontroll kohe üldse korralikult tehtud. Turvavärav piiksus pea igal teisel inimesel kammiga ühtki inimest ei kontrollitud. Ja kotid läksid ka niimoodi läbi, et põhimõtteliselt keegi neid arvutist ei jälginud, on seal mõni pomm või mitte :D Lend Abu Dhabist Singapuri ei erinenud eelmisest. Lennuk oli natuke teine. Ja süüa pakuti rohkem, sest lend oli pikem. Nüüd olemegi Singapuris, ootame millal lastakse lennukisse, et ette võtta viimane lend, 8h pikk. Saab "mõnus" olema. Keijo ja Liis nillivad vabu kohti koguaeg, kuhu saaks pikali visata :D siin on 2-4-2 istmed. Me oleme kahestes. Keskel on 4 kohta järjest ja paljud on tühjad ja teised on siis kohti vahetanud ja saavad ilusti pikali olla ja magada...
Mõned tunnid hiljem:
Nii, hakkame varsti kohale jõudma, kaks tundi veel maandumiseni. See lend läks päris hästi, minu jaoks vähemalt. Magada sai juba päris hästi. Keijo vist mitte nii palju. Aga arvan, et see tuleb ka sellest et ta joob kohvi pidevalt. Ise väidab muidugi, et ebamugav on magada. Mingi aeg enne Darwinit raputas lennuk ka päris kenasti. Ehmatusega äratas üles ikka. Kui magad siis on kõik nagu vaikne, aga siis hakkas raputama ja müra tundus hirmus vali (mis tegelikult on koguaeg, aga ärgates tundus lihtsalt valjem). Korraks oli isegi päris hirmus :D aga siis sai jälle uni võitu ja unus see hirm ära. 
Maandume umbes poole 10 paiku hommikul ja hostelisse saab alles 2st. Eks peab oma kodinatega seni ringi uitama või siis lennujaamas aega parajaks tegema. Oletades loomulikult, et meie pagas ikka jõuab ka kohale :D 
Aga praegu võib vist öelda, et reis oli edukas. 

Monday, February 17, 2014

Abu Dhabi vahepeatus...

Tallinn-Brüssel
Istume lennukis. Midagi tarka teha pole, kirjutan siis blogi, juu kuskil ikka mingi hetk nett on, et saab üles panna. 
Lennujaamas kerkis juba esimene probleem. Nimelt öeldi mulle, et mul pole ju viisat. Kuigi viisa sai juba oktoobris tehtud. Keijol oli olemas, aga minul mitte. Siis tuli mulle meelde, et kui mulle viisa meilile saadeti, siis olid nad minu ees- ja perekonna nime vahetusse pannud. Meister oli siis eesnimeks. Kirjutasin loomulikult neile kohe, et selline apsakas on ja kas saavad ära muuta. Paari päeva pärast tuli ka vastus, et kõik on muudetud ja tänasid et ikka teada andsin. Aga ilmselt süsteemis nad ei muutnud seda ja Tallinna lennujaamas näitas et Marinale viisat pole. Kui aga pandi sisse Meister, siis oli viisa olemas. Näitasin neile siis oma telefoniga oma emaile, et noh on ju olemas. Nad siis helistasid igale poole ja lõpuks ikka öeldi, et teoreetiliselt see ei loe midagi, viisa on mul ikka olemas. Aga parem oleks kui ma need mailid välja prindiks. Õnneks sai Eesti Posti putkas need välja printida. Tänud sellele toredale tädile, kes mind aitas ja lubas need välja printida! :) Loo moraal: printige alati kõik paberid välja, isegi kui nad väidavad emailis, et ei pea. :D päris hirm tuli sisse juba, et ei saagi minna. Aga noh, ega tegelt vist päris kindel olla ei saa, võib olla Austraalia lennujaamas tuleb sama jama ja äkki neile ei sobi minu välja trükitud emailid :D kuigi ma usun, et kõik saab siiski korda ja pealegi see on kõik Austraalia migratsiooniameti oma süü, et ära ei muutnud. Küll kõik laabub! :)

Keijo oli ka enne lendu pabinas. Tal tekkis neljapäeval kõrvapõletik. Sai õnneks kohe antibiootikumid peale, aga arst ütles, et sellega lennata küll hea pole. Täna hommikul käis veel kontrollis, öeldi et on kõvasti paremaks läinud, aga õrn põletik veel on.  Kõiksugu nätsud, kommid ja valuvaigistid olid valmis pandud lennuks, aga õnneks polnud neid vajagi. Kõik on korras. :) nagu ma ütlesin, kõik laabub! 

Mitu mitu tundi hiljem :D 
Hetkel oleme Abu Dhabis. Leidsime väikse nurga, kus saab natuke netti varastada ja mõtlesin et annan märku. Eks hiljem lisan veel juttu :D siis juba vist Austraalias. 

Ainult mõned tunnid veel...

Asjad pakitud ja ärevus kerkimas. Kaks kuud läks mööda, nagu silmapilk. Juba kolmapäeva hommikul oleme Brisbane'is.  Alaku uued seiklused ja katsumused! :) 
Hirmsasti tahaks juba teada, kuhu me omadega jõuame ja mis tööd leiame. Kuskil taga, ajusopis, piiksub ka väike hääleke: "Kas on nüüd vaja minna jälle kuskile tundmatusse kohta? Mis siis kui saab väga raske olema?" Aga see hääleke on ikka väga taga ja väga väike. :D just see tundmatus kutsub sinna. Tahaks midagi uut ja huvitavat proovida ja just ennast uute raskustega proovile panna. Teha midagi, mida muidu võibolla ei teeks! Ja ma usun, et kindlasti saab ka kohati raske olema, aga kõigest saab üle, kui ainult tahtmist on. Ainult selg sirgu ja julgelt edasi! :) Et ikka oleks, mida lastele ja lastelastele edasi rääkida :D 
Seega jätame teiega jälle hüvasti ( mis on ju juba vana asi, sai seda viimased 3 aastat mitu korda tehtud) ja näeme teid jälle jõulude ajal ( loodetavasti läheb kõik hästi ja ei pea varem tagasi tulema :D ).