Monday, September 29, 2014

Keijo kurjad plaanid ehk sellest, miks Marina enam autosõidu ajal magada ei julge

Laiskloom nagu ma olen, meeldib mulle alati autosõidu ajal tukastada. No tegelt, kas just meeldib otseselt, aga siis tuleb alati nii hea magus uni peale. Ja siin nii pikad vahemaad ka, mida me sõidame ju. Poodi edasi tagasi on juba 200km. Ja kui mina tukun, siis Keijo peab kurja plaani, kuidas oleks kõige parem mind ehmatada. :D üks plaan pidavat olema, et katsub kuskil mingi seisva auto taha seisma jääda ja viimasel hetkel järsult pidurdada ja kisada, et mulle jääks mulje nagu ta sõidaks kellelegi tagant sisse. Ütlesin talle, et see plaan ei läheks läbi, kuna ma ei maga nii sügavalt ja tunnen, kui auto hoo maha võtab. :D ja nii ta muudkui plaanib, mida teha. Temast oli muidugi rumal mulle sellest rääkida, sest nüüd ma üritan end ärkvel hoida :D 
Talle üldse meeldib mind koguaeg ehmatada, mis tegelt ei ole üldse hea. Mind on jõle kerge muidugi ehmatada ka.  Väiksena ma ehmatasin ka pidevalt oma õde Annelit või isegi emmet. Ja kunagi ei saanud aru, miks emme selle peale nii kurjaks sai. See on ju nii lõbus, mõtlesin ma siis. Nüüd saan aru. Ei ole lõbus. No ise teist ehmatada on siiski lõbus. Aga kuna mulle endale ei meeldi olla see, keda ehmatatakse, siis üritan ise teisi ka mitte ehmatada. Mul päriselt käib südamest valu läbi ehmatuse ajal. Keijo ei saa aru, ütleb, et tema küll kunagi nii ehmunud pole, et kuskilt valus hakkaks. Peaks vist ise midagi välja mõtlema, mis ehmataks teda nii hirmsasti :D muahaahaahahaaa :D 

Wednesday, September 24, 2014

Viimase aja tegemised ja pildid

Tervist.
See nädal oli mul palju lapsehoidmispäevi. Mõned päevad Row juures ja eile pidin oma pere lapsi vaatama. Aga alustame siis algusest.
Ma vist juba olen maininud, et Row'l on väiksed lambatalled, kes on talle toodud kohaliku farmeri poolt, sest nende emad niiöelda jätsid nad maha ja ta teadis, et Row tahtis saada. Algul oli tal kaks, üks oli kohe väga hädine ja kahju oli teda vaadata. Arvasime Keijoga, et kauaks seda väikest vist pole. Esmaspäeval, kui lapsi hoidma läksin, siis sain teada, et üks lammas on surnud. Arvasin siis et see sama, aga tegelt oli hoopis teine surnud, aga mitte et ta oleks lihtsalt ära surnud, vaid neil on ka üks kutsikas veel, keda nad pole veel maha müüdnud ja see kutsikas tappis selle lamba ära. Irooniline on see et tegemist on lamba karjakoeraga. Teisipäeval toodi Row'le veel kaks talle, üks jällegi, no niii pisike, et pidi ilmselt alles paari päevane olema. Kolmapäeval kui sinna läksin siis avastasin, et üks on öö jooksul ära surnud. Sel puhul polnud koer süüdi, sest nad olid oma aedikus. Ju oli haige või midagi. Päeval laseme nad aedikust lahti, et nad saaks õue peal ringi liikuda ja vanem tall vaikselt nosib ka rohtu juba. Aga mingi hetk avastasin, et see imepisike talleke oli kadunud. Arvasin et ta magab maja all, sest ta jälitas alati nende koera (mitte seda kutsikat), arvates et too on tema ema. Ja Pollie magab alati maja all, seega arvasin, et see tall läks ka sinna. Lootsin seda, sest natuke ka kartsin, et äkki see kutsikas murdis selle ka maha.Tükk aega ikka käisime mööda hoovi ringi ja otsisime teda ja piilusime maja alla, aga üks hetk ta ilmus kuskilt välja. Kus ta oli, ei tea. Mingi nelja paiku olime toas, lapsed sõid. Harris läks õue ja suur kisa läks lahti. Läksin kähku vaatama ja Harris tuli kisaga vastu, et kutsikas sööb seda surnut lammast, kelle hommikul aedikus leidsin. Kui läksin kutsikat ära ajama, avastasin et tegemist ei olnud surnud lambaga, vaid hoopis selle vanema tallega. Kui Harris ka nägi, et see liigutab, siis ta sai ka aru, et kellega tegu on ja hakkas nutma ja seda kutsikat kaikaga taga ajama. Vaene talleke aga oli üleni verine ja lihtsalt lamas seal maas. Jube oli vaadata teda, Harrist maha rahustada ilma et ise oma silmad peast välja ei nutaks :D Haavad õnneks ei tundunud sügavad ega tõsised, aga mida ma ka tean. Panime kutsika oma puuri kinni ja jätsime selle talle sinna kus ta oli ja saatsin lapsed tuppa. Teadsin et kohe kohe peaks Row koju tulema, eks ta teab mis teha. Harris muudkui palus mul tallekest vaatama minna, et kas ta on juba ära surnud ja taevasse läinud. Ta ei tahtnud teda piinlemas näha. No ega ma ka ei tahtnud. Aga kui õue läksin avastasin, et talle pole enam. Kartsin juba et kutsikas sai kuidagi välja ja viis oma "öhtusöögi" minema. Aga tegelt hoopis talleke oli toibunud oma esimesest šhokist ja jalutas vaikselt mööda õue ringi. Väga hädiselt küll ja lonkas, aga siiski liikus ringi. Tavaliselt kui ta mind õues liikumas nägi, siis tuli jooksuga minu juurde, sest ma toitsin neid hommikuti piimaga, ja kui piima polnud, siis tahtis lihtsalt sõrme lutsida. Aga kuna ta seda siis ei teinud, siis kartsin, et ta on ikka hullemas seisus, kui välja paistab. Kui Row koju tuli, siis viisime tallekese oma aedikusse, sest Row arvas ka, et ta vastu ei pea ja parem oleks kui ta laste silme all pole. Aga eile kui neil külas käisin, siis talleke kappas mööda hoovi ringi, häda midagi :D Küll oli heameel seda näha.

Laupäeval pidin meie lapsi valvama. Karina ja Greg läksid pulma. Enne aitasin Karinal end valmis sättida ja ilusaks teha (kulmud korda, make-up peale jne). Lõpuks kui nad mõlemad oma peo riietes olid, siis nägid nad täitsa ilusad välja. Muidu näed neid koguaeg tööriietes, aga uhked riided selga ja oleks nagu teised inimesed :D
Row ja Scott tulid oma lastega ka külla ja Scott käis väikeste poistega ratsutamas. Hämmastav oli vaadata Charliet, kes pole enne hobuse selga saanudki ja kappas hobusega ringi, nagu vana ratsutaja. Küll on hea laps olla, ei nemad muretse millegi pärast. Samal ajal hakkas Fletch lõunat valmistama, vorstikesi grillima. Muidu mulle need vorstid ei maitse, kunagi ostsime ise ka neid. Aga Fletch praadis hunnik sibulaid ka, siis tegime nagu hot dog'e ja palju ketšupit ka ja täitsa maitsev oli. Pärast lõunat läks Row koju, et Nedi magama panna ja väiksed poisid läksid veel ratsutama. Kidman satub alati hoogu, tahab hirmsasti, et hobune ikka kiiremini läheks, kuigi ise ei oska hobust ohjeldadagi, siis muudkui peksab seda hobust piitsaga ja muidugi samal ajal tõmbab päitseid tagasi. Arvan et vaene Krissi sattus segadusse, et mida ta siis tegema peab ja lihtsalt viskas Kidmani oma seljast minema. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt suur ehmatus, aga õnneks Scott võttis siis vähemalt lõpuks ta piitsa ära. Õnneks see ei hirmatunud Kidmani nii ära, et ta uuesti ratsutada ei tahaks. Läks ikka uuesti selga ja lasi edasi. Pärast ratsutamist, läks Scott oma lastega koju ja "minu lapsed" läksid ujuma. Ilm oli muidugi super selleks, aga minu meelest oli basseinis vesi veel liiga külm. Nad hakkasid muidugi mind ka märjaks pritsima veepüssidega ja mingi hetk Gilbo arvas, et võiks mind vette tõmmata, aga ma õnneks leidsin vabanduse, miks ta seda teha ei tohiks. Mul oli käekell peal ja ütlesin talle ka seda ja ta jättis mind kohe rahule. Ainuke asi, mida ma ei õelnud, oli see, et see on veekindel kell :D Kuigi nad olid mind selleks ajaks püssidega piisavalt märjaks teinud, et vahet polnud :D
Karina andis mulle raha, et ma ei peaks neile õhtusööki valmistama, vaid pidin nad pubisse sööma viima. Enne läksime veel Row juurest läbi ja tema pojad tahtsid ka kohe tulla. Row ütles seepeale, tema ei lähe kuskile, võite Marinaga minna. Ma ütlesin selle peale siis, et gee, thanks! Like I dont have enoough kids already ( oh, tänan, nagu mul veel vähe lapsi oleks :D) Siis ta ka kohkus ära, et oh, ma oleks pidanud enne sult küsima, kas oled nõus. Aga õnneks on nad siiski kõik väga tublid poisid, et mul polnud selle vastu midagi. Mul oli ju Keijo ka, ning Fletch ja Gilbo on ju tegelt suured poisid ja nad ka suureks abiks väikeste kantseldamisel. Pubis toimus samal ajal mingi kalameeste pidu ja mingid võistlused olid parasjagu peal. Mingi munade loopimine ja poisid läksid seda vaatama. Naersin, et nullist lapsest sai 6 last ühe õhtuga :D Suur pere õhtusöök pubis. Pärast läksime istusime veel natuke aega Row juures ja koju tulles väiksed poisid juba magasid autos. Kell oli mingi pool 9, kui kõik poisid läksid magama ära ja ma vaatasin üksi telekat. Ma pidin seniks sinna jääma, kuni Karina ja Greg koju tulevad. Karina ütles küll, et ma võin vabasse magamistuppa magama minna ja nad kas ajavad mind üles, kui nad tagasi tulevad või võin hommikuni seal magada. Aga ma arvasin, et vaatan telekat ja kui jään diivanile magama, siis jään, vähemasti ma kuulen, kui nad tulevad ja lähen siis koju ära. Greg arvas, et nad kaua ikka pole. Aga tuli välja, et nad siiski olid suht kaua, poole 2st tulid alles koju. Greg parajalt lõbusas tujus :D Kui ma tavaliselt magan juba poole 8st õhtul, siis sel õhtul mul und ei olnud ja vaatasin kogu selle aja telekat. Ma jäin täitsa rahule selle lapsehoidmisega. Ma algul pelgasin, et ei tea kuidas välja kujuneb, kas tekib probleeme nendega, aga kõik läks hästi ja poisid olid väga tublid!

Aa, mul oli eelmine nädalavahetus mingi allergiline reaktsioon, vist. Ma ausalt ei teagi, mis asi see oli. Tegelt on paaril korral ennegi olnud, aga mitte nii hullult. Vaatasin telekat tundsin, et mul alumise huule nurk sügeles ja siis äkki hakkas alumine huul paiste minema. Nagu täiega läks paiste. Ja sügeles ka hirmasti. Hakkasin siis mahlajäätist sööma, et sellega huulele niiöelda kompressi teha vms. Et äkki külm aitab paistetust maha võtta. Aga see ei adanud ja paistetus läks edasi ülemisele huulele. See oli ikka jube :D Nagu botox gone wrong. Vähemasti ma tean, et mul pole mõtet botoxile raha raisata, nii ilusat nägu ei saa enam ilusamaks teha :D Nali naljaks, aga tegelt oli natuke hirmutav ka, sest ma ei tea, mis selle põhjustas. Kui me Victorias puid istutamas olime siis juhtus sama asi, aga ainult ülemise huulega. Lihtsalt lambist. Ma ei söönud midagi, näokreem on pikemat aega sama olnud. Ei kujuta ette. Ja selline asi on mul tegelt juba aastaid minu sõrmedel olnud. Et peopesad ja sõrmed hakkavad sügelema ja siis lähevad paiste ja nii umbes poole tunni või tunni jooksul kaob ära. Külma veega pesemine aitab ka natuke kaasa. Kunagi juhtus see ainult kui käisin poes, Keijo alati naeris, et kas olen varas, et näpud hakkavad poodi minnes sügelema :D Miks, ei tea. Mingeid punne ei teki, lihtsalt hakkab käsi sügelema ja läheb paiste. Niiet kui kellelgi veel sama asi on ja oskab aidata, Im all ears.

Nüüd mõned pildid ka tagantjärgi:

Sinclair ja Kidman ja taga nurgas paistab Greg

Marina läheb ratsutama

Vana John Deere
Siin on natuke isegi minu paistetusest tagasitõmbuvaid huuli näha :D
Lähme veiseid kokku ajama
Mina värvisin need!

Gregi rekka.
Ilus jalutuskäik päikseloojangul.
Keijo tasandab põldu
Niimoodi teeb Keijo tööd. Ei pea juhtima ega isegi mitte ette vaatama, tark traktor teab ise, kuhu läheb.

Keijo "kontor"
Siis kui Aimeega Dubbos ratsutamas käisime

Pilligast tagasi Victoriasse minek


Mount Kaputar


Greg valmistas metssigadele puuri, et kui nad sisse lähevad, siis puuriuks kukub kinni. Nad käivad tema viljahunnikut rüüstamas. Heasüdamlik nagu Keijo meil on, nägi hommikul tööle minnes, et sead on puuris ja lasi nad uuesti välja. Kui Greg küsis, kas on sigu ka juba näha olnud, vastas süütult, et ei ole :D





Emu pere


Sunday, September 14, 2014

Kevad tuli haigusega

Kuidas saab sooja ilmaga haigeks jääda? Ma oleks aru saanud, kui ma oleks haigeks jäänud Victorias puid istutades, sest seal oli külm ja enamus ajast vihma sadas ja me olime märjad. Aga siin on soe ja mul on nohu ja valus kurk?! Veider. 

Tööst pole midagi erilist raporteerida, midagi põnevat pole nagu olnud. 
Laupäeval, aga käisime Karina, Gilbo ja Kidmaniga ratsutamas. Väga ilus ja mõnus õhtupoolik oli. Ja hobune, kellega ma ratsutasin, oli nii rahulik ja vaikne hobune, et ma sain seda ikka nautida ka. Ja kuna Karina ei ole ka kogenud ratsutaja, siis on hea koos vaikselt harjutada. Karina ütles ka, et ma pean talle iga päev ütlema, et me nüüd läheks ratsutama, sest ta muidu ise ei läheks. :D 
Kas ma isegi iga päev viitsiks, aga ratsutada meeldib mulle küll. :)

Enne kui ma Austraaliasse tulin, lugesin ma teiste blogisi. Ja on üks paar, kelle blogi ma siiani jälgin. Fotograafiks ja mustlaseks kutsuvad nad ennast. Nad lihtsalt kirjutavad väga huvitavalt, ootan alati huviga, mis neil vahepeal toiminud on. Ma neid ei tunne, aga elan neile blogi lugedes kaasa, justkui oleks vanad head sõbrad. Miks ma neist kirjutan, on see, et see tüdruk kirjutas ikka aegajalt, et mõtleb tervislikke retsepte välja ja tahab ükskord oma kokaraamatu välja anda. Ja mõni aeg tagasi ta seda tegigi. Hetkel küll on see ainult PDF kujul aga plaanib ka kaante vahele saada. Ja minu meelest on see lihtsalt nii tore, et ta seda tegi ja loomulikult pidin ka selle raamatu ära ostma. Raamatus on ka ilusad pildid, mis on Jake'i enda poolt tehtud. Nagu enne ütlesin, ma ei tunne neid, aga kuidagi suurt uhkust tundsin selle üle, et ta selle raamatu tehtud sai ja tahtsin toetada teda selle ostuga. Ja nii lihtsad retseptid on. Ma pole küll veel midagi teinud, aga tunduvad lihtsad, mulle, kes ma pole mingi eriline küpsetaja. 
Eile lugesin nende blogi ja ta kirjutas, et Postimehe online lehel oli temast kirjutatud ja Delfi Naistekas võttis temaga ühendust ja ta teeb neile nüüd kokkamise teemal blogi. Ja ta üritab oma raamatut kaante vahele saada, ning kui ta on seda teinud, siis Apollo raamatupood ootab juba tema raamatut, et seda müüa. Hämmastav ju. Nii tublid! Väga hea meel on nende üle! 

Eile, pühapäeval, käisime Burren Junctionis, seal toimus üritus nimega campdraft. Olid siis erinevad vanusegrupid ja nad pidid siis ükshaaval aja peale lehma ümber postide ajama. Täitsa huvitav oli vaadata. Mõnda aega, siis muutus igavaks. Üks tüdruk kukkus ka. Lehm koperdas ja hobune koperdas tema otsa ja siis tüdruk kukkus maha. Tüdrukuga oli kõik korras aga hobune lonkas pärast. 

Õhtul käisime meiegi lehmi sisse ajamas hobustega. No tegelt suurema töö tegid Gilbo ja Fletcher. Me Karina ja Kidmaniga rohkem lihtsalt moodustasime rea, et lehmad meist mööda ei saaks. 


Saturday, September 6, 2014

Ilusat Austraalia Isadepäeva! :)

Täna on Austraalias Isadepäev. Niiet ilusat päeva, isad! :D 
Mis me siis teinud oleme? Midagi erilist tegelt. Neljapäeval oli siis esimene tööpäev jälle. Me mitte ei pane katust Row maja verandale vaid pigem siis lage sellele. Katus on olemas jah, aga niiöelda lae osa pole ja seda me teemegi. Paneme sinna kipsplaadi taolised plaadid. Nad tegelt vist pole kipsplaadid aga midagi sarnast. Row mees, Scott ja Keijo tegelevad siis sellega ja mina lasen kruve veranda sisse. Veranda on tegelt valmis, lauad on kinni, aga pool veranda laudu on kinnitatud vaid ühe kruviga. Ja mina pean ülejäänud sisse kruvima. Mis tundub lihtne aga tegelt suht raske töö sest laudade all on metallist talad, mille sisse siis kruvin neid, aga suht raskelt lähevad sisse. Pärast kümmet kruvi on käed juba valusad surumisest :D ja siis ei saa ma seda kuidagi lõpetatud, sest Scottil on alati akudrelli vaja. Siis ma vahest lõikan neid kipsplaate saega. Ja noh suht palju aega passin ka niisama. Neil on paar lambatalle, siis söödan neid ka vahest. 
Keijo ja Scott mässavad aga selle laega. Panevad sinna igasugu metallist talasi ja asju, kuhu siis saaks selle kipsplaadi kinnitada. Aga nagu alati, miski jookseb valesti. Ühte asja muudavad kümme korda. Veider on see, et väidetavalt on see maja Row ja Scotti oma. Karina ja Greg maksvad selle remondi eest. Ma oletasin et kuna Scott töötab nagunii Gregi jaoks, et juu siis see läheb ta palgast maha. Aga iga asi mis me seal teeme, siis Scott muretseb koguaeg et ah seda ei saa nii teha, Gregile ja Karinale see ei meeldiks jne. Ja näha on et ta on kergelt närvis ka sellepärast et ta ei saa asju teha nii nagu ta tahaks. Ei teagi nüüd  kas see maja äkki siis on hoopis Gregi ja Karina oma ja Scott ja Row lihtsalt elavad seal. Ma kahtlen et nemad teevad kogu otsustamise maja ehituse osas puhtalt seepärast, et nemad maksavad selle eest. Veider igatahes. Ja raske on tööd ka teha nii, sest Karina ja Greg pole ju kohal koguaeg ja Scott pidevalt helistab neile, mis või kuidas nüüd teha ja siis ta on närvis ka, sest miski ei lähe nii nagu peaks ja ta ei saa teha oma plaanide järgi. Mul on ainult heameel, et enamus asju otsustab ja teeb Scott ja kui miskit valesti on, siis pole vähemasti Keijo süüdi :D 
Nädalavahetuse saime vabaks, sest Greg ja Karina läksid pololakrossi mängima. Viimane mäng sel hooajal. Muidu oleks saanud töötada ka, kui Scott oleks kodus olnud, aga nad läksid ka kuskile. Greg umbes vabandas, et kaks päeva vabaks pidi andma aga et see on viimane nädalavahetus. Ta vist arvas et me oleme pahased et töötada ei saa :D ütlesime siis, et meil pole selle vastu midagi :D jah loomulikult raha ju ei teeni siis, aga puhata on ikka hea :D 
Käisime siis eile narrabri ligidal mägedes. Ma ei teagi, kas me oleme juba mägedes käimisest tüdinud või milles asi, aga midagi erilist seal tegelt polnud vaadata :D võib olla on asi selles, et oleme juba nii palju mägedes käinud, et ei oska enam hinnata :D aga kahte, või tegelt kolme (üks pisike oli ema kukrus ka, piilus aegajalt ) känguru nägime. Väga lähedalt. Nad olid tee ääres põõsastes ja ma viskasin neile saia ja nad tulid tee peale sööma. 
Mägedest tagasi tulles, avastas Keijo, et me ei pruugi alla jõuda, sest bensutuli hakkas põlema. Tavaliselt saab siis vist veel umbes 50km sõita. Ja meil oli umbes nii palju sõita. Ja meil oli mäest üles alla sõitmised, mis võtab rohkem kütet. :D ikka väga napilt jõudsime tagasi linna :D 
Selleks korraks kõik. 

Samal ajal kui üks sõi, teine imes minu näppu. Tundus et see meeldis talle rohkem kui piim ise. 

Ema känguru oma väikse pojaga 



Wednesday, September 3, 2014

Tagasi "kodus" :)

Esmaspäeval siis tulime tagasi oma juba armsaks saanud farmi, Burren Junctionis. Nagu oleks koju tulnud. Väiksed poisid, Kidman ja Sinclair olid ka õnnelikud, et tagasi oleme ja pärisid, et kas me ometi nüüd jääme igaveseks :D ütlesime et mõneks ajaks ikka. Sinclair küsis siis et kas 14 päeva? Ütlesin et natuke rohkem ikka. Siis, et kas 100 päeva, ütlesin et see on juba lähemal. Eks me umbes ju 3 kuud oleme ja siis lähme koju jõuludel. Talle väga ei sobinud see variant. :D aga ütlesin, et järgmine aasta tuleme jälle. 
Tegid mulle kohe tuuri hoovis, et neil on nüüd kanad ja me võime alati sealt mune võtta ja muidugi näitasid ette kohe kõik uued raamatud ja mänguasjad ja saapad jne mis nad vahepeal saanud on. 
Karina ütles, et neil on ka 2 uut hobust, pisemate poiste jaoks ja et kui tahan, saan ka nendega ratsutada, sest nad on rahulikumad hobused, algajatele sobilikud. 
Homme, neljapäeval, hakkame jälle tööle. Karina õe, Row, maja kallal hakkame nokitsema. Verandale vaja katus panna ja sees pidi ka olema midagi vaja teha. Ma muidugi ei tea kas me nüüd konkreetselt katust ise paneme aga midagi me seal teeme. Eks homme paistab. 

Vaatasin enne oma blogi vaatamiste arvu. Ja seal näitab ka, kus maailmaotsas keegi minu blogi loeb. Üllatavalt palju riike. Ma ei tea kas keegi lihtsalt kogemata satub minu blogi otsa või on tõesti mõni eestlane seal, kes loeb. Ameerikas, Poolas, Šveitsis, Rootsis, Norras. Loomulikult Eestis, Austraalias ja Soomes ka.  Kes iganes te pole, olge tervitatud! :)