Pilte ka, miskipärast segamini, aga ei viitsi korda ka ajada :D

Laintes mõllamas. Byron Bay

Laintes mõllamas. Byron Bay

Ilmselt lähme tööle kuskile :D

Ükskord oli hirmus tormine õhtu ja noh loomade parim sõber Keijo lasi nad tuppa ja pärast nad ei tahtnud enam tema kohta loovutada :D Banjo ja Leslie (pisem)

Byron Bays

Byron Bay selfie

Suur sislik

My hot man! Love him to the moon and back!

Vilja maha laadimine

Vilja maha laadimine

Minu farmer :)

Siclair tahtis pilte teha, arvasin, et ega sealt midagi head ikka ei tule, vaevu jaksas kaamerat käes hoida. Aga vat, kui ilus pilt tuli välja :)

Sinclair

Kidman

Traktorist Marina :D

Ok Keijo ka, aga see on tavaline, et meesterahvas traktoriga tööd teeb. 

Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, siis meil on suur viljalõikus käsil. Mulle öeldi alguses, et mina hakkan mingi aeg chaser bin'iga sõitma. Aga algul tegi seda Keijo. Esmapäeva õhtupoolikul jõudiski see hirmus hetk kätte. Hirmus sellepärast, et olgugi ma tahtsin seda tööd teha, kartsin ma. Mulle ei meeldi kunagi uusi asju õppida, lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldi vigu teha, eriti teiste ees. Õnneks oli Keijo see, kes mind õpetas. Kartsin, et Greg õpetab mind ja noh, ta on suht kiiresti ärrituv inimene ja kui ma niigi pabinas olen uue asja õppimise pärast, siis tema närvitsemine ei aita kaasa. Aga noh, tuli välja, et Keijo ei ole ka väga kannatlik õpetaja :D aga talle ma vähemasti sain vastu hakata :D niiet kõik sujus hästi. Teisipäeval Keijo istus veel paar tundi minuga, et kindel olla, et saan üksi hakkama ja nii jäingi ma Gregiga kahekesi põllule, tema kombaini peal ja mina chaser bin'i peal. Me teeme päevast vahetust, Keijo ja Ben teevad öist vahetust. Oh, kuidas ma (Keijo tegelt ka) naudin seda tööd. Istud traktoris, ootad (minu puhul, loen raamatut, 4 raamatut selle nädala jooksul) umbes 30-40min kui kombain teeb paar otsa põllul ja siis sõidad tema kõrvale, et ta saaks kombaini punkri tühjaks lasta. Kui minu kast on täis, (umbes 30 tonni vilja mahutab), siis lähen ja tühjendan selle rekkasse. Eelmine nädal nad võtsid otra, see nädal kikerhernest ja nüüd (laupäeval, õigemini reede öösel ) hakkasime võtma nisu. Keijo teeb pikki tunde, üks päev lausa 21,5h, see oli siis, kui ta mind hommikul pidi natuke õpetama, siis ta sai 4h puhata ja hakkas õhtuse vahetusega pihta. Muidu on umbes 14-17h päevad, õigemini ööd :D mina lõpetan umbes viie paiku õhtul, Keijo võtab minu töö üle ja hommikul ma jõuan põllule umbes poole 9 paiku, sest aitan enne seda Karinat. Päeva jooksul näen keijot siis umbes 20min. Siis kui üksteise vahetust lõpetame :D minu tööpäev aga pole siiani veel 5st lõppenud, sest siis ma lähen Pilliga kohvikust meile kõigile süüa tooma, Greg ütles, et viljalõikuse ajal nemad hoolitsevad söögi eest, muidu peaks naised oma meestele muudkui põllule midagi vaaritama, lihtsam on kohvikust tellida. Head söögid ka. Keijo on kindlasti rahul, mina nii hästi küll ei kokka :D 

Mõned õhtud olen pidanud veel aitama veokeid ühe põllu juurest teise juurde sõidutada. Siis on õhtud veninud umbes poole 10ni. Mis on minu jaoks väga hilja :D tavaliselt pool 8 ma juba lähen magama. 

Neljapäeval ja reedel tuli Karina kombaini peale tööle, pärast seda, kui oli väiksed poisid kooli viinud, et Greg saaks rekkaid ( telefoni autokorrekt vahetas sõna rekkaid sõna rikkaid vastu, see oleks küll naljakas :D ) tühjendama minna. 

Täna õhtul (laupäeval), Keijo õnneks saab hiljem tööd alustada, et me saaks linna minna, süüa ostma, sest pühapäev on ka tööpäev. Eks vili tuleb ju kähku ära võtta. 

Ilmad on ka väga soojaks läinud. Hetkel minu traktor näitab, et väljas on 43 kraadi. Sees õnneks on jahe. Aga isegi kui ainult korraks välja lähed, tunned kuidas päike kõrvetab. 

See kuumus on ka ussid liikvele ajanud. Otsivad vett. Kahe käe peal ei saagi enam kokku lugeda, mitu korda neid sel nädalal nähtud on ja kui võimalus, siis ka tapetud, kui nad ikka väga maja ligidal on. Eks nad sinna just tulevadki, sest seal on vett. Õhtul ei julge ilma taskulambita ringi liikudagi enam. Eriti paljaste jalgadega. Keijo pidi üks õhtu traktorite jaoks ühte kütusetreilerit täitma minema ja oli sinna minnes näinud ussi maas, tankimise ajal näitas muudkui telefoniga valgust, et ega see uss liiga ligidale pole tulnud. Siin on kahte sorti liikumas, must ja pruun. Mõlemad mürgised, aga pruun on ohtlikum. Ja julgem. Kui must uss laseb kähku jalga, kui miski teda häirib, siis pruun ei lähe kuskile ja on valmis rünnakuks ja võib sind isegi taga ajada, kui ikka väga vihaseks teda ajada. Kahel korral ma olen näinud kuidas pruun uss üritab isegi autot rünnata, mis temast mööda sõidab. Niiet nalja pole. Peab silmad lahti hoidma. Ma õnneks olen alati käinud nii, et ma vaatan nagu maha, enda ette. Lihtsalt. Pole põhjust. Keijo alati kritiseeris, et miks sa nii käid, maha vaatad, miks sa nagu otse enda ette ei vaata. (Inglismaal oli ikka nii, kui juba ammu vanat teed pidi käies avastasin midagi uut, siis Keijo ütles, et näe oleks ammu avastanud, kui ma maha ei vaataks nii palju. :D ) Vat nüüd on see kasulik :D 

Reedel Karina sai ämbliku käest hammustada. Huntsman (jahimees) oli see ämblik. Suured jurakad, aga õnneks mitte eluohtlikud. Hammustuskoht võib üles paistetada ja võib ka mingi infektsiooni põhjustada, aga üldjuhul ohutu. Karina igaksjuhuks helistas haiglasse ka, aga sealt öeldi sama, et pole põhjust muretsemiseks. Ma ilmselt oleks püksi teinud suurest hirmust :D 

Mõned pildid ka

Päeval minu, öösel Keijo "kontor". 

Minu esimene tööpäev traktori peal. 

Kikerherne maha laadimine rekka peale. 

 

Kuldne nisu

Gilbo õpetab Fletchi, kuidas vilja maha laadida kombaini pealt. 

Byron Bay ja suur viljalõikus!

Pühapäev 12.okt 

See nädal käisin mina traktoriga tööd tegemas. :D enne viljalõikust oli vaja põldudele viidavad teed ära siluda. Ja see oligi siis minu töö. Lahe oli. Kuigi igavaks muutus ka. Uni tuli peale :D sõida 10km tunnis hunnik maad maha, hakkab ikka igav küll :D aga ikkagi lahe oli. 

Keijo käis Scottiga ühte kultivaatorit kuskilt kaugemast linnast toomas. Scott oli rekkaga ja Keijo sõitis ees, OVER SIZE silt autol, et teistele vastu tulijatele märku anda, et tuleb rekka, millel on lai veos peal, siis teised teavad rohkem tee äärde end võtta. Teistel päevadel Keijo siis parandas seda kultivaatorit, õigemini nad tegid sellest umbes nagu reha taolise asja, et sellega saab siis põllul oksad kokku "riisuda". Keijo pidi end muidugi ära tapma äärepealt sellega. See oli tal kuidagi kettidega õhku tõstetud ja ta oli siis selle all, lõikas mingeid juppe küljest, kui äkki hakkas see alla kukkuma. Keijo jõudis ikka õnneks alt ära hüpata ja õnneks jäi see siiski õhku rippuma aga oleks võinud halvasti lõppeda. Greg oli kõrvalt kohkunud näoga vaadanud ja siis umbes nalja visanud, et Keijo pole end veel nii kiiresti enne liigutanud, kui nüüd. :D 

Reede hommikul Karina ütles, et me peame õhtul lapsi valvama, sest neil on koolis mingi oktoobri festival, Saksamaa stiilipidu, heategevuseks. Ja et siis saame nädalavahetuse vabaks. Hiljem aga tuli jälle plaanide muudatus, et nad olid omale mingeid tenniseväljaku asju ostnud ja oleks vaja need Byron Bayst ära tuua. Et kas me oleks nõus, et laupäeval sõidame Byronisse, pühapäeva veedame seal ja esmaspäeval sõidame siis tagasi. Loomulikult olime nõus :D kes ei tahaks randa minna :D 

Laupäeval hakkasime siis hommikul vara juba sõitma, võtsime Wee Waast treileri ja õhtul mingi 5 paiku jõudsime siis selle naise juurde, kellelt nad neid asju ostsid. Nad ostsid siis omale tenniseväljaku võlts muru. Suured rullid. Andis neid ikka treilerile venitada ja paigutada. Suur koorem ka, Keijo oli natuke mures tagasi sõitmise pärast. Õnneks saime treileri sinna jätta, selleks ajaks, kui me Byron Bays oma vaba päeva naudime. Oo ja milline nauding see oli. Juba laupäeva õhtul alustasime nautimist :D 

Ma saan täitsa aru, miks kõik seda Byron Bay'd kiidavad. Tegemist on linnaga, aga just selline mõnus väike linn, ei mingeid suuri pilvelõhkujaid , vaikne, samas mõnus melu käib õhtul. Väga mõnus oli õhtul tänavatele jalutama minna ja ringi vaadata. Käisime õhtul pubis söömas. Ma olen siin hakanud steiki armastama. Eestis ma nii väga suuri lihakamakaid süüa nagu ei tahtnud, ei tekitanud nagu isu. Aga siin ju ainult steiki süüaksegi. Ja kui head need on. Algul tegin veel vea ja ütlesin alati, et korralikult ära küpsetatakse. Vahest ikka öeldi mulle, et kuidas nii, see rikub ju liha ära, kuivaks ja maitsetuks läheb. Aga mina eelistasin alati pigem seda kui mingit verist käkki, kuna ükskord Eestis sain pooltoore liha ühes restoranis ja see oli nii jube. Aga ükskord siin siis unustasin öelda, et korralikult ära küpsetataks ja see oli lihtsalt nii hea, mahlane ja maitsev. Kui puudeistutamise ajal kõikidega koos pubis käisime, siis kõik naersid, et Marina muud ei söö, kui ainult steiki. :D Aga mis nemad sõid? Alati võtsid kanašnitsli. Ma ütlesin siis alati, et kui ma juba välja sööma lähen, siis võtan ikka midagi, mida ma tean, et ise nii hästi sellega hakkama ei saa, aga närust kanašnitslit oskan ma ise ka teha, miks ma maksan selle eest pubis ja veel kallim ka :D kui Eestis ma olin tuntud ribi armastaja, siis pean ütlema, et siinsetes menüüdes ei vaata ma ribi poolegi. Ausalt ei vaata ma enam üldse menüüd, ma kas võtan T-Bone või kui seda pole, siis rib-eye steiki, koos piprakastmega ja mmm, lihtsalt super. 

Oh, kõht läheb juba tühjaks :D niiet, Jane, varu jõuluks oma anguse steike mulle :D 

Igatahes, tagasi meie väikse puhkuse juurde.

Pühapäeval läksime juba varakult linna peale jalutama, et päeva mitte raisku lasta. Käisime hommikust söömas ja üritasime juuksurit leida, aga kahjuks olid enamus kinni või polnud vaba aega. Kuna seda ei saanud, siis läksime randa aega veetma. Vesi tundus algul varbaga katsudes külm, nagu ikka. Aga kui juba märjaks said, siis ei tahtnud enam välja tulla.

 Peab ikka kuskile ranna ligidusse omale töö leidma. See oleks super. 

Päevitasime natuke ja siis jalutasime mööda randa pika maa maha, vaatasime inimesi surfama õppimas, lapsi lainte eest ära jooksmas, peresi piknikku pidamas. Ilus oli. Mõnus puhkus. Lühike aga siiski. 

Keijo hakkas õhtul koju sõitmise pärast muretsema, et ei tea kuidas see ikka läheb, koorem on suht suur. Umbes tund aega sõitu ja ta enam ei muretsenud. Kes oleks võinud arvata. :D sama oli kui hakkasime Byronisse tulema, siis muretses treileri pärast, sest see oli autost laiem ja pidi vaatama alati, kui keegi vastu tuli, et kus ta täpselt asub tee peal. Aga jällegi natuke aega sõitmist ja juba harjus ära ja ei muretsenud enam. 

Tee peal päästis Keijo ühe vaikse kilpkonna ka ära. Pisike oli tee peal tagurpidi oma kilbi peal, hea et keegi veel temast üle polnud sõitnud. Samal ajal sadas ka vihma ja vihma oli sadanud talle kilbi sisse ka. Kui Keijo ta üles tõstis, siis see tilkus talle jala peale. Vähemasti nii me arvasime.  Aga tuleb välja, et kilpkonnad pidid enesekaitseks pissima, kui neid üles tõstetakse. Niiet see ei pruukinud vihmavesi olla :D Ma ütlesin küll Keijole, et võtame kaasa, lemmikloomaks, aga ta ei tahtnud. 

Reede õhtul veel, kui Greg ja Karina sättisid end oma kooli ürituse jaoks, siis ma meikisin Karinat ja Sinclair küsis, et miks ma seda teen. Karina ütles, et issi jaoks, et ilus olla. Ja siis just tuli Greg tuppa ja Kidman ütles: and here comes the sexy boy himself ( ja siit tuleb seksikas poiss ise) :D see oli lihtsalt nii naljakas :D

Üks päev küsisid Kidman ka Sinclair mult kas mul oli John? Küsisin et mis mõttes, mis see on? Siis ütlesid et noku noh. :D ilmselt John on mingi släng noku kohta. :D igatahes ütlesin siis, et ei, ma olen ju tüdruk. Nad sellepeale jaa, aga kas sul oli noku, kui sa väike olid :D juu nad siis arvasid, et lapsed on algul kõik nokudega :D naljahambad. 

19.okt.

Sel nädalal hakkas meie kaua oodatud suur viljalõikus. Lõpuks. Keijo töötab hetkel chaser bin'i peal. See on siis see traktor, mis kombaini kõrval sõidab, et kombain saaks end viljast tühjendada. No koguaeg muidugi ei sõida. Mingi pool tundi vms Keijo lihtsalt istub ja ootab, kuni Ben talle märku annab, et ta peab kombaini tühjendama. Kui chaser bin on täis, siis Keijo läheb tühjendab selle Scotti rekkasse ja kui rekka täis, siis Scott toob selle grain shed'i (vilja kuuri) juurde, kus meil on maha pandud suur koormakate ja ta laseb vilja sinna peale. Päris suur hunnik on juba. Ma mingi hetk teen pilte ka, ei ole hetkel jõudnud teha. 

Mina läksin Karinaga neljapäeval tema ema juurde. Ta ema pidi minema reedel Sydnysse ja Karina sõidutas ta sinna. Seega mina pidin suured poisid reedel kooli viima ja nad pärast koju tooma. Ma olin natuke pabinas võõra autoga võõras linnas sõitmise pärast, aga näe hakkama sain. Sähh, sulle Keijo, ta ei luba mul üldse enam sõita, arvab et ma ei saa hakkama. Olgugi, et mul on load juba pea 10 aastat olnud ja olen teda mitu aastat ringi sõidutanud. Nüüd kui tal on load, ta kardab minuga sõita. Phh, how rude. :D 

Pühapäeval tegelesime veistega. Kaalusid neid, tahavad osa vist maha müüa varsti. Ma ei mäleta, et Jane angused nii hullud oleks olnud, kui need siin. Nad on kuidagi ülienergilised, võrreldes herefordidega. Nad lihtsalt kargavad ja paanitsevad hullult ja üritavad sind koguaeg oma tagujalgadega lüüa. Üks astus mulle jala peale ka, hea oli, et mul oli, et mul on terasninaga saapad. 

Samas on nad alati nii armsad, kui ma neile heina viin. Nad justkui on hirmus rõõmsad selle üle, hakkavad kargama nagu koerad, kui nad sind näevad ja kui neile heina ära panen, siis hakkavad heina vastu hõõruma ja peaga heina viskama. Hullult püherdavad heinas. Neil on seal veel söödatünnid, kus on vilja sees, aga see on vana vili, mis on mullaga koos. Üle päeva pean neid söödatünne puhastama, mulla välja viskama ja uue vilja sisse laskma. Ja siis need angused kõik passivad pealt uudishimulikult. Mõelda vaid, et väiksena ma kartsin nii hirmsasti lehmi, meie naabril oli paar tükki. Ja ma nägin pidevalt unes õudukaid, et meie maja oli lehmadest ümber piiratud. Ja ükskord nii oligi, päriselt, sest kellegi lehmad olid kuskilt lahti pääsenud :D 

Ja nüüd tegelen nendega, ei mingit hirmu. Peaks ütlema, et isegi minu lemmiktöö siin farmis. 

Targad tegelased on nad ka. Gregil oli 10 herefordi eraldi aias, meie maja juures. Ükspäev pesin köögis käsi ja vaatasin aknast, kuidas üks lehm värava juures nuuskis. Väravaid hoiab kinni kett. Sinna on keevitatud üks metallist tükk, millel on väike lõige sisse tehtud ja kett läheb siis sinna lõike sisse ja see hoiab väravat kinni. Vahest see kett tuleb lihtsalt sealt lõike seest välja, teinekord raskelt. Ma siis vaatasin, kuidas see lehm võttis keti suhu ja lükkas keelega selle keti sealt lõikest välja ja lükkas värava lahti :D õnneks välja ta ei jõunud tulla, jooksin kohe sinna, aga ma olin ikka nii hämmingus, kuidas ta seda tegi. :D 

Pilte tuleb millalgi hiljem, kui rohkem aega on. 

Loll kui lammas

Kõik teame ütlust loll kui lammas. Aga kui loll on loll lammas? Mina puutusin sel nädalal ikka väga..noh veidralt käituva lambaga ja mõtlesin sel hetkel kohe, et on ikka loll lammas :D aga alustame algusest. 

Sel nädalal nad tegelesid siis oma lammastega. Kui nad neid koplist kokku ajama läksid, siis avastasid, et ühel lambal oli vist poegimisega probleeme. Pea oli juba väljas. Karina kutsus Gregi appi. Meil oli selleks ajaks just tööpäev lõppenud, aga Greg küsis, kas tahame kaasa minna. Loomulikult nõustusin, sest tahan ju ikka õiget farmielu kogemust saada :D väike talleke oli aga kahjuks surnud ja Greg pidi ta välja tõmbama. Mis ei olnud muidugi kõige ilusam vaatepilt. Järgmine päev nad andsin lammastele ussirohtu ja noortele lammastele pandi kummirõngad sabade ja munandite ümber, et need niiöelda lõigata. See rõngas katkestab vereringluse ja siis need kukuvad otsast ära. Samal päeval nad ise läksid kõik minema ja ma pidin lambad hiljem koplisse lahti laskma. Kui õhtul seda tegema läksin, siis nägin, et lammas, kellel oli see surnud tall, oli ise ära surnud. Ma pole vist enne nii palju surmaga kokku puutunud, kui siin farmis.

Tegin siis värava lahti ja lasin kõik lambad välja. Kõik panid suure jooksuga kohe minema, aga üks jäi maha. Üritasin teda siis välja ajada, aga ta alati pööras uuesti ära just enne väravat. Siis ta hakkas paaniliselt ringi jooksma ja muudkui asjade otsa jooksma, joogitünni vastu, aia vastu, üle selle surnud lamba koperdas ka. Aga üks koht, kus ta alati enne ümber pööras, oli lahtine värav, kust saaks välja. Siis mõtlesin, et mis tal viga, on ikka loll lammas :D ja siis ühtäkki hakkas ta väikseid ringe jooksma. Mitte suuri ringe, vaid konkreetselt tiirutas nagu ümber oma telje. Korra jäi seisma, ilmselt pea käis ringi ja siis lasi edasi. Kui teda uuesti taga ajama hakkasin siis hakkas jälle asjade otsa jooksma. Lõpuks sain ta nii et ta tiirutas täpselt värava ees ja ma läksin vaikselt talle lähemale ja kui juba päris lähedal olin, siis ehmatasin teda ja ta jooksis siis väravast välja. Aga kohe hakkas aga jälle oma ringe tegema. Ei tea, mis tal viga oli. Teised lambad olid ammu kaugele jooksnud juba ja ta ei läinud neile üldse järgi. Äkki oligi nii paanikas sellepärast või kes teab. Keijo käis vahepeal poes aga kui ta tagasi tuli siis läksime lamamst uuesti vaatama. Umbes 2-3h oli juba möödas ja ta oli ikka samas kohas tegi vaikselt oma ringe. Kuna oli pime ja me läksime taskulambiga, siis ta hakkas algul valguse poole tulema aga siis kohkus ja hakkas ära jooksma ja pani täiega vastu puud. Siis mõtlesin, et äkki ta on pime. Et sellepärast teeb neid ringe, sest lihtsalt ei oska kuskile minna vms. Mõtlesime, et kontrollime teda hommikul ka ja kui siis ka ikka on seal siis katsume ta kinni püüda ja viime ise teiste lammaste juurde. Õhtul uurisin veel netist, mis võib sellist käitumist põhjustada. Sain teada, et on mingid ussid, mis lähevad neile ajju ja siis nad lähevadki lihtsalt lolliks ja lõpuks surevad üldse ära. Kas temal ongi siis see uss, ei tea. Aga hommikul teda enam ei leidnud samast kohast. Sõitsime siis koplis natuke ringi, et äkki on kuskil. Lõpuks jõudsime sinna, kus teised lambad olid. Paar lammast oli karjast natuke eemal. Sõitsin algul ühe juurde, et vaadata kas hakkab ringe tegema, aga ei hakanud. Siis läksin Keijo juurde ( ta oli motikaga), ütlesin, et ei tea kas on see sama lammas, et las olla, juu on kuskil. Hakkasime siis vaikselt ära sõitma, kui avastasime, et see sama lammas, kelle juurde hakkasin minema, tegi ringe. Vähemasti jõudis ta siiski teiste lammaste juurde. Loodetavasti on ta siiani seal ja kõik on ok. :). Loodetavasti ta lihtsalt käitus imelikult, mitte et tal ussid ajus oleks. Aga võibolla polegi lambad lollid, vaid ussid nende ajus panevad nad lollilt käituma. :D 

Käisime paar päeva jälle oksi korjamas. Ütlesin Keijole, et igaksjuhuks lükkaks suurimaid oksi jalaga enne üles korjamist, sest ussid peaks talveunest välja ronima juba. Ja üks hetk unustasin ise enda nõud kasutada ja korjasin ühe oksa ja üllatus üllatus, selle all oli üks kena mürgine madu. Meie õnneks, tema kahjuks, oli ta veel unest segane ja aeglane ja me tapsime ta ära. Nii siin lihtsalt tehakse. Parem tema kui mina või Keijo. Sest kui me oleks ta lihtsalt sinna jätnud, siis oleks võinud ta liikuda kuskile, kus me talle jälle otsa satume. 

Teistel teemadel. Karina uuris meie plaanidest. Nad tahaksid meile pakkuda sponsorviisat. See võimaldaks meil elada ja töötada nende juures veel kuni 4 aastat. Neil on siit umbes 15km kauguselt veel teine farm. Maid ostes said maja ka kaasa. Pakkusid, et me võiks siis sinna elama minna, saame omaette olla. Maja ise on elamuskõlbulik, aga vajab remonti. Ja Karina ütles, et ta on ammu tahtnud seda renoveerima hakata, aga pole põhjust olnud. Ütlesime, et mõtleme selle üle. Pakkumine on tore küll. Ja ma valetaks, kui ütleks, et me pole ise varem sellele mõelnud. Mitmeid kordi ikka Keijoga unistasime, et nad võiks pakkuda sponsorlust ja seda maja. Aga tegelt ei ole me päris kindlad, kas tahame kauemaks jääda siia või isegi Austraaliasse. Me oleme veel kahevahel. See esimene viisa on läinud nii ruttu mööda ( ok 9 kuud, mitte aasta, aga siiski), et me oleme mõelnud sponsorluse peale, et saaks kauemaks jääda, sest aeg läheb nii ruttu ja me pole veel pooltki Austraaliat näinud ja midagi teinud. Ei taha veel seda seiklust lõpetada. Teiselt küljelt, meil on siiski veel aasta ees, selle ajaga võib kõik muutuda. Praegu mõtleme igatahes, et järgmine aasta, kui Eestist tagasi tuleme, siis plaanime Sydnysse jääda ja seal tööd leida. Et näha, mis elu linnas ka elatakse :D siis teame, kas võtta vastu Karina ja Gregi pakkumine; proovida õnne linnas ja leida keegi, kes pakuks sponsorlust seal või kolmas variant, läheks koju tagasi. Tegelt puude istutamisel Rob pakkus meile ka sponsorlust, aga puude istutamist ei taha küll 4 aastat teha. Kuigi tegelt ei peagi 4 aastat ühes kohas olema. Võid otsida teise firma, kes on nõus sponsorluse üle võtma. Või võid ka koju minna. See viisa annab lihtsalt võimaluse jääda kuni 4 aastaks. Võimalus, millele me mõtleme. Sest, millal veel me saame sellise võimaluse reisimiseks, kui mitte nüüd. Kui koju tuleme, siis kaotame selle võimaluse. Niiet mõtlemisainet on. 

Nii või teisiti, aega on veel küll selle kiire asjaga. Elame üks päev korraga ja naudime tänast päeva. :)