Kirjutan kõigepealt siis Keijost. See on lühem :D Keijo tegeleb hetkel sponsorviisa saamisega. Mina selle kaudu siis partnerviisa. Tema firma on nõus talle seda tegema. Mis tähendab, et me peame oma vajalikud paberid korda ajama. Sünnitunnistused, minu puhul lahutusepaberid (nime muutus), meie kooselu tõestusmaterjal jne jne. Lisaks peab veel Keijo ära tegema IELTS testi (inglise keele test), et tõestada tema inglise keele oskust.Erinevate viisade jaoks on erinevaid punkte vaja. Sponsor viisa jaoks on vaja neljas kategoorias (lugemine, kuulmine, kirjutamine ja rääkimine) 5 punkti saada vähemalt. Seda siis igas kategoorias 5, mitte ülidine summa. Maksium on 9p. Netis on õppematerjal ka olemas. Natuke ikka harjutasime ka, tundus suht ok olevat. Lugemise test oli siis nii, et sulle antakse tekst ette ja sa pead siis hiljem teksti põhjal küsimustele vastama. Tekste kokku on kolm, iga järgnev läks pikemaks ja keerulisemaks.Kuulmise test oli siis selline, et lindilt lastakse mingi jutt, sinu ees on leht sama jutuga, sina pead täitrma lüngad. Rääkimise test on vast kõiige lihtsam, seal lihstalt küsitakse sult mõningaid küsimusi, et umbes kust pärit oled, mis sinu hobid on jne. Kõige keerulisemaks pidasime kirjutamis testi. Seal on kaks osa. 150 sõna 20 minutiga. Sulle antakse ette probleem, a'la tellisid omale püksid, suurus M ja sinist värvi, aga said vale värvi või suutuse vms. Pead siis ametliku kirja kirjutama, kus märgid ära mis on probleemiks, miks on see probleem ja kuidas sooviksid asja lahendada. See osa on lihtne. Paar korda harjutamist ja Keijo sai hakkama sellega. Teine osa on 250 sõna, 40 minutiga. Teemad on juba raskemad, a'la "Mis sa arvad tuumaenergiast, mis on head ja halvad küljed" - ma ei oskaks sellest Eesti keeleski kirjutada :D Ja aega on selleks ilmselgelt vähe. Igatahes test oli tal 9ndal mail ja 22 mai sai tulemused. Keskmine skoor oli 5. Kirjutamine oli 5. Rääkimine 5,5. Kuulmine ja lugemine olid aga 4,5. Ei olnud päris kindel, kas 4,5 on piisav sponsorviisa jaoks, erinevad alliakad rääkisid erinevaid asju. Leidsime et lihstam on uus test teha. Test oli täna (30ndal), nüüd pole muud teha kui oodata tulemusi. Keijo ise arvab, et läks paremini, kui eelmine kord.
Tööl läheb ta ka hästi.
Minul see-eest mitte nii väga.
Mõned inimesed, kellega olen rohkem suhelnud, teavad, et mul oli tööl üks töödejuhataja, kes noh kergelt öeldes oli paras ülbik või nii. Prantslane. Kindlasti on kõik varem kuulnud, et prantslased võivad päris ennasttäis olla. Enivei, algas siis kõik nii, et paar nädalat pärast seda kui ma seal töötamist alustasin, läks meie kõige suurem ülemus, Laurie, puhkusele ja prantslane, Olivier pandi asendajaks. Juba esimesest päevast sai selgeks, et Olivier pole mingi tossike, kes laseb endale pähe istuda vaid korralik, range juhataja. Mis mulle meeldis.Ta tuli tööle tööd tegama, mitte klatsima või niisama passima. Tema enda sönad. Ja mulle see sobis. Aga iga päevaga hakkas asi kahtlasemaks muutuma. Esiteks, meie tööpäev hakkas 6.30, tema alustas alati 9st. Eelmisel päeval ta ütles, mis keegi tegema peab, et me keegi tööta poleks hommikul. Ja kui meil on sel ajal küsimusi, siis pidime pöörduma Chrisi (põhiliselt tegeles müügiga ja materjali sisseostuga) poole. Enivei, kui Olivier tööle jõudis iga hommik, siis oli aru saada et ta ei ole hommiku inimene, sest kes iganes talle sel hetkel ette jäi, sellelt ta "pea otsast hammustas". See isik ei pidanud midagi isegi valesti tegema, aga Olivier lihsatlt hakkas nokkima ja inimeste peale häält töstma ja kui sa julgesid vastu misikit öelda siis ta ausalt kohe karjus, et see ei ole koht kus vaielda, võid kodus oma mehe/naisega vaielda kui tahad. Põhiliselt jäi ette Ana, üks vanem naisterahvas, kelle inglise keel jättis soovida ja tal oli alati probleem end korralikult väljandada ja Olivieril polnud kunagi aega ega viitsimust ära oodata, kuni Ana oma lauseid lõpetada üritas ja vaene Ana sai pidevalt mitte millegi eest sõimata. Aga Argentiinast pärit, temperamente nagu ta oli, oskas ta vastu vaielda päris kenasti. Vahest võib olla oli olukordi, kus minagi mõtlesin, et Ana parem pangu oma suu kinni, sest polnud mõtet vaielda, sest oli ilmselgelt Olivieril õigus aga enamasti ta lihtsalt üritas enda seisukohta õigustatult kaitsta aga Olivier, lihtsalt muudkui korrutas, et ei mingeid agasi jne. Kuni üks päev Ana plahvatas. Ma täpselt ei teagi, mis sel hetkel konkreetselt juhtus aga terve päev Olivier õiendas Ana kallal asjade pärast, mis polnud üldse Ana süü. Küll oli töö instruktsioon vale ja Ana üritas Olivierile sellest rääkida, et see tuleks muuta (mille peale Olivier ütles, et kui sa seda tööd ei oska siis ütle ja ma annan selle kellegile teisele, kui sa lugeda ei oska jne - pärast muidugi tuli Chris ja Ana seletas talle ja Chris sai asjast kohe aru ja näitas Olivierile ka ning muutsid selle ära, aga see kuidas ta Anaga käitus, sellest polnud juttugi). Igasugu väikseid asju juhtus tol päeval ja viimane piisk karikasse Ana puhul oli siis see, et kui ta läks ühe teise laua taha tööle. Meil olid seal sellised ratastega lauad, mida siis liigutasime, kui oli vaja kuskile ligemale saada vms. Ta pidi selle laua taha tööle minema ja see laud oli vist natuke viltu või midagi sellist naeruväärset, kui Olivier läks ja hakaks karjuma, et mis loomadega me siin töötame, et korda üldse ei hoita, et kas sa ei oska siis lauda sirkes ajada jne. Ana siis plahvatas hull söimlemine läks nende kahe vahel lahti, kuniks Olivier saatis Ana koju. Ütles, et ta pole võimaline maha rahunema, ja ta ei saaks tööd korralikult enam teha, mingu koju ja puhaku.
Järgmisel päeval ja põhimõtteliselt siiani ta enam Anaga õieti ei suhtelgi. Olukord muutus lihtsalt nii jubedaks, kõik olime alati nii hirmul kui kell hakkas lähenema 9le, teades, et siis tuleb Olivier.
Päevadel, kui tal oli hea tuju, siis ta oli väga lahe. Nalja sai temaga palju. Ja oma tööd ta oskas ja hea õpetaja oli ta ka. Aga ma arvan, et see ülemuse värk hakkas talle pähe vms. Igatahes, me kõik kartsime, et huvitav kelle peale ta järgmisena ära keerab. Jo (üks vanem naisterahavs, kellega ma kõige rohkem läbi käisin) ütles, et Olivieri pärast on sealt firmast omajagu häid töölisi ära läinud.
Mina ja Jo jäime talle ka üks hommik jalgu. Ma pidin mingit testimist ja parandustöid tegema. Mida tegelikkuses, ma üldse teha ei tohiks, sest ma olen lihtsalt tavaline monteerija, kes võib teha lihtsamaid testimisi ja parandamisi. Aga see mis Olivier mulle eelmisel õhtul ette andis, oli juba elektroonika tehniku tasemel töö. Ja sellist asja tegelt mina, ilma tehniku paberiteta inimene, teha ei või. Tegemist oli siiski kõrge pinge vooluga ja kui ma oleks miskit valesti teinud, oleks ma end võinud tõsiselt vigastada või isegi tappa. Hommikul küsisin siis Jo'lt abi, sest tavaliselt on see tema töö, aga ta tegeles sel ajal teise tööga. Ta muidugi imestas ka, et miks ma üldse sellist tööd teen. Ja kuna ma ei olnud sellist asja vare teinud, siis minu õpetamine võttis ikka omajagu aega ka. Loomulikult kell saab 9 ja Olivier astub uksest sisse, näeb et Jo istub minu laua taga ja ta kargab kohe meile peale, et mis me siin niisama passime, et kas Jo, sul pole omal tööd. Jo ütles, et loomulikult on, aga Marina vajas abi. Olivier, silmnähtavalt veel vihasem, ütleb et mitu korda pean ütlema, et kui teil on mingi küsimus siis pöördtute minu poole. Ma nagu ütlesin siis, et sind ju polnud, sa just astusid ju uksest sisse. Vastusesk kuulsin seda juba tuttvat, lauset see pole koht vaidlemiseks, ma olen nüüd siin, mis sinu probleem on. Sel hetkel tahtsin öelda, et hetkel oled sina minu probleem. Igatahes, sellised jamad olid meil siis igapäev, mitu korda päevas. Märtsi viimasel nädalal tuli suurem boss, Laurie ka tagasi. Ana esitas Olivieri suhtes kaebuse, Laurie lubas uurida asja teistega ka rääkida. Nii ütles Ana. Aga minu teada ei teinud Laurie midagi. Ma mõtlesin, et kui tuleb rääkima, siis ütlen ausalt, et mul pole Olivieri vastu midagi, jah ta on karm ja vahest võiks end natuke tagasi tõmmata aga elab üle. Aga noh nagu ütlesin, minu teada, et teinud ta Ana kaebusest väljagi.
30ndal märtsil läksin tööle ja Laurie ütles, et üks masin on katki ja töö hetkel seisab, seniks kuni Ian selle korda teeb. Ma mõtlesin, et ma pigem lähen siis koju. Kodus olemise eest ma palka küll ei saaks, aga ma olin tol päeval kuidagi väga väsinud ja mõtlesin, pigem läheks koju. Läksin siis Lauriga rääkima, pakkusin välja et võin koju minna. Lauriel oli väga hea meel selle üle, tänas et ise vabatahtlikult end välja pakkusin, et olukorrast aru sain. Eks ta heameelega oleks vb kõik koju saatunud, aga ei tahtnud võib olla kellegile palgata päeva tekitada vms. Järgmine päev kui uuesti tööle läksin, siis oli jama majas. Minul. Olivier tuli 9st tööle ja otse joones tuli minu juurde. Algul küsis normaalselt, et noh nüüd otsustame ise millal koju lähme v? Mõtlesin et teeb nalja. Ütlesin, et ei otsustanud ise, Laurie ütles et võin minna. Selle peale tüüp keeras ära. Hakkas karjuma, et kas ma nüüd valetan või väidan et Laurie valetab ja ta tahab teada kumb räägib tõtt. Et Laurie oli öelnud, et ma ütlesin et lähen koju ja niisama lihstalt läksingi. Ütlesin, siis et ei, Laurie ütles kohe hommikul et masin katki, tööd pole, peab ootama. Ja ma pakkusin välja et võin koju minna, tean et selle eest palka ma ei saa ja see ju firmale hea. Temale see vastus ei sobinud ja mõlises, et mis tööd sa siis praegu teed, kuidas sul see nüüd on aga eile ei olnud. Ma sõna otses mõttes olin shokis, ei saanud aru mis ma nagu ütlema või tegema pean. Ütlesin talle ka, et mida sa tahad, kust ma tean, miks Laurie eile mulle seda tööd ei andnud ja täna andis, seda pead tema käest küsima. Igatahes, õiendas seal veel natuke ja ma lihtsalt lõpuks pöörasin oma pea ära ja tegin oma tööd edasi, sest kartsin et hakkan ta peale varsti ka karjuma. Ta kõndis siis minema ja meil hakkas paus. Pausi ajal tulid kõik minuga rääkima, et ma Laurie juurde läheks. Läksin siis Laurie juurde ja küsisin, et kas see oli probleem, et eelmisel päeval ära läksin. Ta ei saanud päris aru, oli segaduses, et mis mõttes, talle väga sobis ja oli väga tänulik. Ütlesin talle siis, et ta peaks siis Olivieriga rääkima, sest tema leiab et see oli väga suur probleem. Ta kutsus siis Olivieri ka sinna ja käskis mul seletada mis juhtus. Kui üritasin seletama hakata, siis Olivier segas muudkui vahele et ta lihtsalt naljatas (uskuge mind, naljast oli asi kaugel). Lõpuks läks ta seal ka närvi ja kukkus uuesti karjuma, et ma sain asjast valesti aru, ma raiskan siis halades aega jne. Laurie ütles talle siis et pidagu hoogu, tal on vaja kuulda mõlemat osapoolt, et aru saada mis juhtus. Mille peale Olivier visaks ultimaatumi, et me kas lõpetame selle jama kohe, Marina läheb tööle ja me ei raiska rohkem aega või tema võtab oma asjad ja lahkub. Siis ta taipas, et võiks alt kutsuda tunnistaja, Iani ja Jo olid meie juures kogu selle aja vältel. Kutsume Iani üles (Ian on tema sõber). Kuna nad on sõbrad, ei teadnud ma, kas Ian räägib ausalt mis all toimus, või ütleb ta mis iganes sõnad Olivier talle suhu paneb ja ütlesin et kutsugu ikka mõlemad üles. Olivier ütles aga jälle, et kas tuleb aint Ian üles või tema lahkub. Tormas oma laua juurde ja hakkas oma asju pakkima. Laurie saatis mind alla ja natukese aja pärast kutsuti Ian üles. Mida Ian üleval rääkis, ma ei tea, aga Olivier lahkus töölt ja oli kadunud nädal aega. Selle nädala jooksul Laurie pidas meiega väikse koosoleku, kus me kõik saime ära räägitud, mis toimus, kui ta puhkusel oli. Küsisin ka, et kas astusin kuidagi üle piiri, kui läksin Lauriga rääkima, et töölt ära minna. Mu tark vanem vend, Jev, tegi hea pointi, kui ütles mulle, et ma astusin käsuahelast üle. Olivier oli minu otsene ülemus ja ma nii öelda hüppasin temast üle, kui läksin Lauriega rääkima. Ja olgugi et see ei õigusta Olivieri karjumist ja õiendamist, sain ma Jevi pointist aru. Võib olla see ajas teda närvi. Laurie ütles aga, et Olivier oli ainult tema asendaja,ning kuna ta oli tagasi, siis Olivier ei olnund enam meie ülemus. Ma ei teinud midagi valesti.
Minu jaoks oli igatahes see töökoht rikutud ja hakkasin uut kohta otsima. Olivier tuli tagasi tööle ja ei suhelnud enam kellegagi. Mulle ta isegi ei öelnud enam tere. Mõtlesin, et kui ta tahab laps olla (tegemist 50ndnates meesterahvaga) las siis olla. Kui ta minuga ei räägi, siis ta ka ilmselt minu peale ei karju enam tühiste asjade pärast. Mulle sobib. Seniks kuni see töö tegemist ei sega. Mis juhtus eelmine nädal. Jo hakkas mulle oma masinat õpetama, aga siis ta jäi haigeks ja edasi pidi õpetama Olivier. Super! Õnneks Laurie oli ka seal ja siis Olivier pigem rääkis temaga kui minuga, selletas seda masinat rohkem nagu talle. Aga kui Laurie üles läks ja ma üritasin Olivierilt midagi küsida, siis ta lihtsalt eiras mind. Küsisin mitmeid kordi üht ja samat küsimust. Pärast mul tekkis selle koha pealt Lauriga probleem, kus ta sai vihaseks minu peale sest arvas et tegin miskit valesti ja ei rääkinud sellest talle, aga tegelt ma ei teadnudki et midagi valesti tegin, sest Olivier mulle ei öelnud, et tegin valesti ja ütles Lauriele et tegin ja üritasin oma viga varjata. Ma ei hakanud ka umbes näpuga näitama Olivieri suunas, et ta umbes üritab mingit sitta keerata, vaid lihtsalt ütlesin, et ma ei ürita oma vigu varjata, oleks ma teadnud et tegin vea, oleks ma sellest rääkinud. Igatahes, paari päeva jooksul oli selliseid olukordi veel, kus mul oli Olivieri abi vaja aga ta lihstalt eiras mind. Ühe korra isegi vaevus mulle vastama ja selleks oli nähvamine, et räägi Lauriega, mitte minuga sel teemal. Olgugi, et Laurie määras teda mind õpetama. Samal päeval, tööpäeva lõpus ütlesin Lauriele, et ma lahkun. Mul polnud uut töökohta selleks ajaks, aga teadsin, et sinna ma enam tööle ei lähe. Mul oli sellepärast halb tunne, sest ma ei teadnud kui ruttu uue koha leian, aga Keijo arvas et see on mõtetu närvide rikkumine seal. Ainuke kellega siiani läbi käin on Jo. Õnneks ta ikka oli viimasel päeval ka tagasi tööl ja saime kontakte vahetada.
Hakkasin siis usinasti jälle CVsi laiali saatma ja käisin paaris kohas intervjuul, mis kahjuks kaugemale ei viinud. Lõpuks leidsin ühe kuulutuse, kus tööst otseselt ei räägitud, et mis see on, vaid et pead olema töökas, energiline ja jutukas. Tundus sobivat :D Läksin esmaspäeval kohale ja nägin uksel silti: Australian Sales and Promotions - müügitöö. Super. Ma vihkan müügitööd. Mulle ei meeldi kui mulle midagi peale suruma tullakse ja ei meeldi teistele midagi peale suruda. Ok. ma olin juba seal, teen siis selle intervjuu läbi. Kuradi hästi teevad nad oma müügitööd. Müüsid mulle selle töö nii hästi pähe, et ma ootasin põnevusega millal saan pihta hakata. Ma olin siiski natuke skeptiline. Paberil tundus see loomulikult super, aga asi tundus kuidagi liiga hea ja lihtne. Mis see siis oli? Tegemis siis door-to-door (ukselt uksele ) müümisega. Käime inimestele niiöelda elektrit müümas. Mis tegelt otseselt pole müümine. Me ei küsi kelleltki raha mingi toote eest, vaid me üritame inimesi veenda oma elektri pakkujat muutma, saades 15% alla oma arvetelt 2ks aastaks.Kes ei tahaks säästa? Ja elekter on siin hull teema, väga kallis ja kõik kurdavad selle üle. Palk sõltub loomulikult sellest, palju kliente ümber veenad. 20 klienti nädalas=1060 dollarit, miinus maksud. Elf'is (elektroonika firma, kus jalga lasin) sain palka 850 miinus maksud. Juba suurem palk oleks. 20 klienti nädalas, 4 klienti päevas. Kui tahan võin laupäeval ka töötada, see on vabatahtlik. 4 klienti päevas tundub reaalne olevat, või mis? Lisaks kord kuus tehakse roadtrippe, kus siis minnakse nädalaks kuskile sydneyst välja, maapiirkonda, kus elekter veel kallim, ja promotakse seal. (suurem võimalus et inimesed vahetavad oma pakkujaid). Majutuse maksab firma kinni. Paberil tundus see ikka nii äge võimalus olevat. Küsimus oligi, et kas see on reaalne? Kas sellega saab nii hästi teenida? Pole muud võimalust kui vaid ise järgi proovida. Kuna mul muud tööpakkumist nagunii polnud, arvasin et I've got nothing to lose, but a lot to gain (pole midagi kaotada, aga palju võita). Kasvõi puhalt kogemust. Teisipäeval läksin siis tagasi, kus räägiti lähemalt tööst, mida tegema peab jne. Kolmapäeval oli niiöelda vaatluspäev. Hommikul 10st hakkab tööpäev pihta. Kogunesime (uued tulijad) kõik kontoris. Kontoris anti töösärk ja saadeti esimesele korrusele, kus iga hommik siis kogunetakse. Sisse astusin ja mõtlesin, et paremat töökohta annab tahta. Muusika mõllas, keset tuba on pinksilaud, rahvas mängis pinksi, kõik olid ilgelt lahedad, nalja sai, oleks nagu vanade sõpradega koos olnud. Lihtsalt super õhkond oli. Üle pika aja tundsin, et rahulikult ja rõõmsana (kaks kuud töötada kohas, kus sa pead kartma oma igat otsust või liigutust, juhuks, kui Olivier õiendama tuleb annab lõpuks tunda küll su enesetundele). Tundsin, et olen õiges kohas. Mõtlesin, et kui mul veel õnnestub müügiga ka hakkama saada, siis on see vist üks parimaid töid üldse. Iga hommik nad kogunevad seal, kus siis tiimi mänedzerid räägivad, kus sel päeval promomas käime, mis on allahindlus kood ja uutele inimestele õpetatakse natuke presentatsiooni. Kuidas müüa jne. Esimene päev aga oli vaatlus, ehk ma läksin ühe tüdrukuga koos, Hannah, kes on seal töötanud juba 2 kuud ja teeb keskmiselt 3-5 müüki päevas. Pidin siis tema sabas jõlkuma terve päeva ja vaatama kuidas ta töötab ja õppima. Ma ei hakka ükskik asjadesse laskuma, sest blogi on juba niigi pikaks veninud, aga nüüdseks olen seal olnud kolm päeva. Kolm päeva kus olen iseseisvalt müümist teinud ja uhkusega võin öelda et täna tegin oma esimese müügi. :D Uhkusega, sest tuleb välja, et see vist pole ikka nii lihtne kui see välja paistab :D Aga oma üllatuseks ma täiega naudin seda tööd. Ma olen alati arvanud et elu sees ma ei taha müügitööd teha. Aga see mulle meeldib. Võib olla, sest otseselt me siiski ei müü, ma mõtlen, et ma ei küsi inimestelt raha mingi toote eest. Vastipidi ma pakkun neile soodsamat toodet, kui teised ja lisaks sellele veel 15% alla ka. Igatahes, iga päev õpin muudkui uusi trikke vanadelt müüjatelt juurde ja tunnen end enesekindlamalt kui klientidega räägin. Ja mitte ainult klientidega, vaid tunnen et olen eneseklindlust üleüldse rohkem juurde saanud, julgen rohkem võõrastega rääkida ja ei põe nii väga enam oma inglisekeele pärast.
Aga kuna ma kolme päeva jooksul olen teinud ainult 1 müügi, siis ei saa ma lootma jääda, et äkki ma ühel hetkel ikka hakkan paremini teenima. Ma siiski pean leidma mingi pideva sissetuleku allika. Õnneks tuli mulle reedel pakkumine, ühest elektroonika firmast, suht kodu ligidal ja alustan seal esmaspäeval. Aga kuna mulle siiski see müügitöö nii väga meeldis, siis pakkusin neile välja variandi, et kui neile sobib, siis jätkaksin seal poole kohaga. Kuna põhitöö oleks mul 7-15ni, siis ja müügi töö oli 10-18ni, siis ma saaks näiteks neljast kuueni teha müüki, pluss laupäevad. Lisaraha (eeldades, et minu müügioskus paraneb) on ju alati hea. Eks paistab, kuidas see minema, hakkab. Kui see ülejõu käima ei hakka, siis ilmselt jätkan nii. Ja kui tuleb välja et mul hakkab müügitöö paremini minema ja pidevalt ikka hästi läheb, võib olla lähen sellele üle. Vanemad tegijad teenivad järjepidevalt umbes 1500-1600 (miinus maksud) dollarit nädalas. Elektroonika firmas ma teeniks mingi 800. Niiet arenemisruumi on :) Elame näeme. Üks päev korraga. :)
Need kolm päeva mis ma siis seal töötanud olen, ma ei teeninud midagi ( ok täna õnnestus, just viimase kliendiga, müük teha, $50 tõi see mulle ) aga need on olnud üle pika aja ühed parimad tööpäevad üldse :) Tõsi ta on, raha pole alati kõige tähtsam. Seda on vaja, et ära elada, aga natuke aega saab ilma ka ;)
Ja tänane müük andis mulle rohkem energiat ja hasarti juurde, et edasi teha seda tööd ja näha kui palju müüke ma tegema hakkan :D
