4ndal hakkas meie road trip pihta. Kogu tripi kaart on sellel lingil:
https://drive.google.com/open?id=1eRrUL84jHJKD9bTpJDoLAV_pbaI&usp=sharing
Eesmärk oli siis Airlie beach. Sinna oli oma 2000km mööda rannikut, mis võttis kolm päeva aega meil. Esimene peatus oli Byron Bay. Mida rohkem põhja poole, seda soojemaks läks ilm. Isegi Byronis oli juba soojem õhk. Ja seda õhtul, sest jõudsime sinna umbes 8 paiku. Käisime ruttu poes ja tegime omale kiire õhtusöögi. Tüüpiline bäkkeri öhtusöök (kiirnuudlid :D ), tüüpilises bäkkeri hostelis :D Jane ja Helve said ka seljakotiränduri elu tunda. Magamine oli siis neljases toas narivooditega. 5nda hommikul kiire hommikusöök ja väike ranna külastus ja hakkas pikk sõit jalle pihta. Igaks päevaks oli meil keskmiselt 800 km sõitu. Kaardilt vaatad küll, et oh lähed sinna ja tänna, mis see sõit siis ikka on. Aga Austraalia on ikka meeletu suur.Vahemaad on ikka pikad.
Järgmine öö oli Rockhamptonis. Seal polnud midagi, läksime vara magama, et varakult jälle tõusta ja liikuma hakata. Tee ääres midagi palju huvitavat polnud. Kui siis suured suhkruroo põllud. Igale poole kuhu vaatasid, olid need põllud.
Kuna Rockhamptonist Airlie Beachile oli ainult mingi 5 tundi sõita (võrreldes teiste 8-9h tunniste päevadega), siis käisime ka veel Cape Hillsborough rahvuspargis, kus väidetavalt kängurud peesitavad rannas. Aga ilmselt ainult päiksetõusu või -loojangu ajal, sest sel ajal polnud rannas, peale mõne üksiku inimese, kedagi. Parkla juures üks aga oli, nosis vaikselt muru, kellele õnnestus suht ligi ka saada.
Sealt edasi oli veel kahe tunni jagu Airlie beachile. Mõnus koht on see küll. Ja vahelduseks Sydney talvele oli seal mõnusalt soe ka. Kuna kell oli veel suhteliselt vähe, läksime jalutama, plaanisime randa minna, mis polnud üldse mitte kaugel, aga poed jäid ette ja avastasime end hoopis shoppamas :D Randa ei jõudnudki, sest pimedaks läks ja kõht läks ka tühjaks.
7dnaks oli meil bookitud väike kruiis Whitsundays saare ümber ja peatus Whitehaven rannas, mis on Austraalias neljandal kohal enim pildistatud asukohti. Esimesil oli vist Ooperi maja, siis Harbour Bridge ja kolmandal kohal oli Uluru kivi. Ja Austraalia kõige valgeima liivaga rand on seal. Ja see liiv tegi veidrat häält. Laulvaks rannaks nimetatakse selliseid randu. Liiv kiuksub sellel käies.
Hommikul 8 paiku viidi meid siis sadamasse ja sealt sõitsime siis väikse laevaga kõigepealt snorgeldama. Õhu tepmeratuur oli umbes 25 kraadi ja vesi 23. Tund aega sai siis snorgeldada. Kahjuks mingeid kilpkonni või muid ägedaid veeloomi sel ajal ei kohanud. Veealune maailm oli seal ka suht mannetu, Egiptuses punases meres nähtuga võrreldes. Aga siiski mõnus oli.
Pärast snorgeldamist võtsime siis sunna sinna Whitehaven ranna poole ja sinna minnes nägime Küürselg vaala oma pojaga. Plätserdasid oma uimedega, justkui lehvitasid meile. Tegelt nad vist pidid sedasi teistele vaaladele märku andma kus nad on, et umbes kutsusid teisi.
Whitehaven rannas oli meil siis väike grill lõunaks. Sel ajal kui tuurigiidid süüa tegid, saime siis rannas jalutada, päevitada, ujuda, mida iganes keegi tahtis. Ma algul arvasin küll, et kindlalt lähen ujuma, aga snorgeldamise ajal hakkas mul lõpuks nii külm ja laeval olles oli ka külm, et kuidagi ei tahtnud enam ujuma minna. Rannas ma kuivasin ilusti ära ka ja ei tahtnud end uuesti märjaks teha, sest laeval ikka märjana olla oli päris jahe ja ebamugav.
Söögi tegemise ajal hakkas sinna kogunema palju suuri sisalikke Goannasi. Nad olid umbes 1,5-2 m pikkused. Nad ei olnud inimestele ohtlikud, aga ega sa eks nad hammustada ikka võisid kui neid nokkida. Eks nad ise kartsid rohkem. Aga kui söök oli valmis ja inimesed oma laudades istusid, siis need tiirutasid igal pool ja ronisid laua alla, juhuks kui kellegil miskit maha kukub. Niiet raske oli natuke süüa, sest pidi koguaeg laua alla piiluma, et keegi sul seal kuskil ei hiiliks :D
Pärast lõunat läksime siis veel laevaga edasi, saare teisele küljele, kus oli siis väike matkarada, mis viis sind vaatluskohta, kus nägid seda ilusat randa oma ilusa sinise veega kõrgemalt ja sai ilusaid pilte teha. Seal nägime laeva kõrval ka kilpkonni. Nad oli küll natuke kaugemal ja tulid ainult mingi sekundiks veepeale, et korra hingata ja kadusid jälle. Oleks tahtunud lähemalt näha, et aru saada kui suured nad tegelt on. Sest arvestades, kui kaugel nad olid meist, isegi siis tundusid nad suured.
Igathes igati korda läinud päev oli Ilusa ilma ja lahedate giididega.
8ndal võtsime siis suuna sisemaale, et minna Burren Junctionisse Gregile ja Karinale külla. Emeraldis tegime peatuse, et süüa ja käisime mõnedes põllumajanduspoodides, sest Janet huvitas mis kaupa siin ka müüakse. Ööseks peatusime väikses kohas nimega Springsure karavanpargis. Päris uhke koht oli isegi.
9nda hommikul panime aga jälle varakult ajama Narrabri suunas, kuhu jõudsime 5-6 paiku õhtul. See oli juba meile tuttav linn, nagu oleks koju läinud. Järgmise päeva veetsime siis Karina ja Gregi juures, näitasid meile oma farmi, mida nad olid just laiendanud. Ostsid kõrval oleva farmi ära. Oma 3000 hektarit ja 2000 lammast. Jane, Greg ja Karina rääkisid omavahel oma farmi jutte, võrdlesid Eesti ja Autraalia tingimusi ja hindasi jne.Greg ja Karina meelitasid ikka meid tagasi sinna tööle. Mida me ikka vahest ka mõtleme, et võiks tagasi minna. Mõnus oli olla küll tagasi seal.
Järgmisel päeval sõitsime juba tagasi Sydneysse. Kokku kogu tripp oli umbes 4300km 7 päevaga.
Sydneys olles käisime veel Blue Mountains'il ja teine päev vaala vaatlusel, mis oli kerge pettumus. Kolm tundi jälitasime kahte vaala, kes tegelikult magasid ja nad ei teinud midagi, kui aeg ajalt tulid korraks veepeale hingama. Ei mingeid hüppeid, sabaga peksmisi. Alles eelmine päev oli kaks vaala hüpanud risti veest välja ja igasugu trikke teinud :D Aga eks see juba nii kord on, ega ei saagi ju ette teada, mis need vaalad teevad. Vähemasti siiski nägime. Suurem pettumus oleks olnud 3h merel olla ja näha mitte midagi peale oksendavate turistide :D Jumal tänatud, et mul merehaigust peale ei tulnud. Igaksjuhuks sai tablett ka sisse võetud selleks puhuks. Ja noh, sellega põhimõtteliselt meie aktiivne puhkus ka lõppes.
Neljapäeval alustasin ma oma uues töökohas. Töökaaslasteks on lõpuks ometi minu vanused toredad inimesed, kellega saab nalja ja töö on ka mõnus. 1.augustil lähme paintballi mängima. Kaaslased on ka oodatud, mille üle Keijol on heameel, sest paintball talle meeldib.
Eile käisin ühe eestlasest tuttava vanahärra juures peenraid rohimas. Aare ja Mele tuttav on ta, ühe korra käis siin ka. Tal on hetkel tegemist palju ja pole olnud aega oma lillepeenardega tegeleda ja uuris kas on keegi kes oleks nõus seda tegema. Ma oli nõus ja eile siis käisingi. Mõnus koht oli. Linnast väljas, vaikne maakohake. Jaak ise ütles, et ta pole kodus sel ajal, aga ta ema on. Laine krahmas mu käest kohe kinni, et tule kallike joo ennem tassi kuuma teed, saad sooja sisse, enne kui rohima hakkad :) Istusime natuke, rääkisime maast ja ilmast. Rohimist oli ikka omajagu küll. aga õnneks oli lihtne ja umbrohi tuli kergelt välja. Laine samal ajal korjas mulle oma aiast apelsine, sidruneid ja laime, kottide viisi :D Kõik puud olid paksult täis neid.
Enne ära minna ei tohtinud, kui olin ikka kõhu ka täis söönud :) Ütlesin, et andku teada, kui jälle rohida on vaja, saangi ka vahest näpud mullaseks :D
Nüüd kõik söövad apelsine söögi alla ja söögi peale :D Keijo ütles ka, et saab lõpuks oma coronat jooma hakata, laimi ja sidrunit jagub. Justkui enne poleks neid poest saanud osta vms :D
Mõningad pildid siis ka:
Airlie Beach
Samal ajal kui teisi viidi laevalt randa selle väikse paadiga, siis Keijo oli kärsitu ja tahtis kiirelt paradiisiranda ning otsustas sinna ujuda :D
Ja siis kohe läks tagasi, sest unustas mulle öelda, et ma suitsud kaasa võtaks :D
Poseerime Goannaga
Võimas kaktus
Aa, teisel juulil käisime veel Austraalia jalkat vaatamas. Aare oli võitnud 4 piletit Sydney Swans ja Port Adelaide mängule. VIP alale ka veel. Väga lahe kogemus oli. Süüa-juua pakuti. VIP alas oleks teinekordki :)
