Käisin siis tol hommikul kohvi ja muffineid toomas. Küll oli tore värskendav hommikul jalutada, mereõhk paitas nägu, päike säras ja mina ilmselt särasin sama palju, sest vastutulevad inimesed naeratasid ja ütlesid, et minu päev algas vist küll hästi :D.
Eks ta natuke ikka parem oli. Võrreldes eelmise õhtuga ja lennujaama jamadega. Aga uus päev, ilus päikseline päev - ei saa ju ometi norutada. Küll saab korda.
Igatahes päevaplaan nägi ette, et lähme Kenile ja Mammule autot otsima. Selleks oli Eestis juba väike eeltöö tehtud, automüügiplatsid välja otsitud. Kahjuks on Syndey nii suur, et sinna bussi ja rongiga läks pea 2h. Aga õnneks, üks müügikoht oli nii hea teenindusega, et kui neile helistasime, et uurida, kas nad lahti on ja, et me kohe tuleme, siis ütlesid nad, et tulevad meile rongijaama vastu. :) sellega kahjuks hea teenindus piirdus. Auto (kui seda nii nimetada sai), mis vastu tuli oli ikka paras pann. Ja kohapeal, meie hinnaklassis olevad autod olid seda sama. Eestis sama koha kodulehel hakkas Kenile silma Subaru Outback, mis isegi oli seal veel alles. Kahjuks nägi see kohapeal kõvasti hullem välja kui netis. Siis jäi meil silma Subaru Forester. Ikka väga kobe nägi välja. Sai siis proovisõitu ka tehtud ja sõit tundus ka väga hea. Tagasi platsile jõudes hakkas Ken uuesti mootorit üle vaatama ja selgus, et juba selle väikse sõidu peale hakkas vaikselt õli välja ajama. Ken ronis siis põhimõtteliselt auto alla ja seal oli näha, et see oli ka täitsa õline ja jube. Müügimees siis lubas kohe, et ei ma teen korda kõik jne aga otsustasime siiski edasi vaatama minna. Sõitsime siis veel bussiga natuke edasi, kus põhinõtteliselt sattusime justkui auto ostjate paradiisi. Mõlemal pool tänavat ja pikalt oli müügiplatse täis. Kahjuks olid kõik aga kõvasti üle meie eelarve. Jalutasime muudkui edasi, kui tuli üks vanem meesterahvas meile vastu ja ütles, et ta tahaks meile öelda, et me neli näeme välja nagu me tuleks otse Rio olümpialt, kes on hirmsasti võitnud ja lähevad kohe tähistama 😆 ütlesime, et tähistama ilmselt lähme küll, aga mitte olümpia võite vaid Keni sünnipäeva.
Küsis meilt veel igasugu küsimusi, kust pärit oleme ja mis teeme jne. Ütlesime et otsime autot. Tema ise omas seal ka ühte platsi ja uuris, mis eelarve meil on. Ütlesime, et umbes 3000 dollarit. Tema sellepeale vaatas otsa ja hea veel, et ei küsinud, et sõitvat autot ikka tahate v? 😀 Ütles, et temal kahjuks küll nii odavat pole ja ilmselt siit kandist ei leia ka. Onu oli lihtsalt nii vahva jutuga, muudkui viskas nalja ja oli muidu tore meie vastu. Soovis meile head teed ja ostuõnne. Hakkasime just ära minema, kui nägime tema enda platsil mingit vana Toyota maasturit 1999 dollariga. Küsisime siis, et mis see siis on ( no, et tema sõnul polnud tal nii odavaid). Tema ütles selle peale: "That's shitbox. You dont want that!" ( see on sitakast, te ei taha seda) 😆. Nii ausat vastust ei osanud oodatagi ja ma küsisin talt vastu: "do you even work here?? (Kas sa üldse töötadki siin?)". Alles eelmises kohas tahtis üks meile elueest $3000iga hullu panni müüa, samal ajal tema ütleb ausalt meile, et see on pask. Ta ainult vastas sellepeale, et ta ei taha, et me kuskile tee äärde jääme. Kas pole tore. 😃
Läksime siis sealt jälle edasi, vaikselt juba lootust kaotamas, sest kõik olid ikka kallid.
Ühe platsi pealt hakkasime just ära minema kui omanik tuli uurima, mis otsime ja mis eelarve on. Ütles, et kõige odavam on tal 3750 Mitsubishi Challenger. Mõtlesime, et ega vaatamine ju halba ei tee. Ta ütles, et ta alles eelmisel päeval sai selle auto, et see on veel päris must, pole jõudnud puhastust teha autole veel. Ken uuris ja puuris iga külje pealt ja alt. Ütlesime Keijoga, et üle eelarve see auto Kenile ja Mammule küll on, aga auto kohta on see hea hind. Tegemist siis maasturiga (maale ideaalne), millel kängururauad, kärukonks, parema levi jaoks antenn, suur mahukas auto. Et tegelt ideaalne auto bäkkerile tegelt. Ken tegi siis proovisõitu ja avastas, et rooliotsad on läbi. Pärast proovisõitu leidis ka veel õlilekked ja piduriklotsid olid ka läbi. Les (omanik) ütles, et ta laseb korda teha, tasu eest muidugi. Et kui Ken ütleb, et ta soovib autot, siis Les lööb hinna kokku ja Ken peab otsustama, kas talle sobib või mitte. Ken muudkui tiirutas auto ümber ja nuputas. Lõpuks otsustasid nad Mammuga, et võtavad ära. Läksime siis kontorisse ja Les pakkus välja et 4200 koos parandustega. Väike arutelu käis jälle ja Ken arvas, et ta saaks kõik need asjad tegelt ise parandatud ka, et võtaks auto nii nagu on.
Mida ma siin kohal pean mainima, siis kohe algusest peale hakkas Les meile meeldima. Ta oli lihtsalt super naljakas ja sõbralik ja noh nagu õige müügimees olema peab, ausalt. Aga mida ta järgmiseks pakkus, üllatas meid kõiki.
Ütles, et ta saab aru et me oleme bäkkerid ja meil on vaja autot, aga samas on meil väike eelarve. Pakkus välja, et me maksame talle siis algse hinna 3750 või isegi 3500 kui see parem on ja umbes kuu aja pärast kanname ülejäänud. Et ta usub, et me maksame siiski ja noh kui ei maksa, küll karma tegeleb meiega 😆. Et tema ei taha, et me nii pika sõidu ette võtame katkise autoga. Ja, et kui ta kohtleb oma kliente hästi, siis tulevad ju kliendid veel tagasi.
Ken ütles selle peale, et tema ei taha kellelegi võlgu olla, veel vähem võõrale ja kui maksab, siis korraga. Niisiis pika arutamise peale klapitasime selle raha kokku ja võtsime ära.
Kuna auto jäi veel sinna, siis Les uuris, et kuidas me koju saame. Ütlesime, et rongiga. Ta ei tahtnud seda kuuldagi, ütles et võtke siit platsilt üks auto. Ütlesime, et ei ei, see pole vajalik ja meil meil kellelgi pole lube ka kaasas. Ütles siis, et vähemasti viib meid rongijaama. Siis tuli tema sektetär ja Les ütles, et ta viiks meid rongijaama või tahab ta meid Bondile ära viia. Tüdruk ütles selle peale, et tal vahet pole, võib viia ka. Meie vastuvaidlemist ei võetud kuulda ka mitte ja nii viidigi meid sealt autoga koju ära - mingi 45-50km. Otsige mulle koht, kus Eestis sellist teenindust saab. Hämmastav.
Esmaspäevaks lubas meile auto valmis saada, aga kahjuks ei saanud. Jäime ööseks Aare ja Mele juurde ja lootsime, et ikka teisipäeval kätte saame.
Teisipäeval umbes kahe paiku Ken helistas ise Les'ile, kartes et jälle lükkub edasi, aga õnneks võisime autole järgi minna. Arvasime, et võib olla hakkame juba samal päeval farmi sõitma, aga arvasime, et saame esmalt auto kätte ja siis vaatame. Ja hea oligi, sest auto järgi ootasime seal veel umbes kaks tundi, küll aeti veel mingeid pabereid taga, küll tegeleti teiste klientidega jne jne. Aga kätte me ta saime ja Ken sai ka esimest korda vasakpoolses liikluses sõita ja seda veel tipptunni ajal Sydneys. 😁 Aga tegelt pole asi üldse nii keeruline.
Farmi hakkasime sõitma kolmapäeva hommikul 6st. Terve tee muidugi sadas ja olgugi, et Keni auto on neljaveoline, arvasime et ei pruugi siiski farmi sisse saada. Helistasin Karinale ka ja ta arvas sama. Kuna neid ennast polnud kodus, siis ta kartis, et me võime kinni jääda ja pole kedagi, kes saaks meile appi tulla.
Kui jõudsime Gunnedah linna ( umbes 200km farmist) sõitsime Gregist mööda. Helistasin talle, et talle seda mainida ja samas uurida, mis tema arvab kas meil tasub farmi minna. Ta arvas, et küll me hakkama saame ja kui mitte siis noh, meil kindlasti on head käimisjalanõud 😆. Aga tegelt Scott ja Row olid ka kodupoole teel, et nemad saavad meid aidata, kui vaja. Otsustasime siis, et ikka proovime minna. Poest ostsime igaksjuhuks ainult paari päeva söögi, et kui peame jala minema, siis pole hunnik kotte vedada.
Farmi teed olid päris vesised küll. Poole teest uisutasime läbi, mitmel korral saime nibin nabin uuesti liikuma kuni tuli koht, kus tee oli veidi kaldus ka ja auto lihtsalt vajus põllule lähemale, kus oli väga pehme maa ja sinna see auto meist jäi ka.
Ma pean mainima, et kes pole ise siin vihmaga põlluteedel sõitnud, ei kujuta ettegi kui lihtne on end kinni sõita või kui libe see tee on. See on nii savine maa, natuke vihma ja sa uisutad hullemini kui suverehvidega jää peal. Mitte mingisugust juhitavust pole. Kuigi tee oli küllaltki kõva ja kandis, siis probleem oli pigem selles, et tee oli niivõrd libe ja kaldus, et me vajusime tee äärde, pehme pinnase peale.
Mis siis ikka. Võtsime oma vajalikud asjad seljakottidega kaasa ja hakkasime aga jalutama. Ma ütlesin Mammule ja Kenile, et paljajalu on kõige parem käia. Sest jalanõud on ise juba rasked, siis hakkavad need seda savi talla alla koguma ja jube raske on käia. Kuna Ken oli suht tõbine juba, siis ta pani oma töösaapad jalga ja Mammu arvas ka et on vist liiga külm, et paljajalu käia. Kuigi siin ongi enamasti nii, et toast või autost vaatad ilma ja mõtled, et ilgelt külm on. Aga tegelt oli suhteliselt soe ja maapind ja sopaloigud veel soojemad.
Üle poole maast saime käidud, kui Mammu hakkas järjest rohkem ja rohkem maha jääma ja ilmselgelt oli tujust ära. Ta lihtsalt oli nii väsinud juba. Ütlesin talle muudkui, et võtku jalanõud ära, palju lihtsam. Lõpuks võttis ja see hetkeline tujumuutus 😃 "oh nii kerge on käia; milline kergendus, nii soe vesi jne jne" Ütles veel, et ta imestas, kuidas ma jaksan nii kiiresti käia ja üldse väsinud pole ja jaksan veel muudkui juttu vadistada. Aga nii kui ta raskustest jalast lahti sai, muutus ise samasuguseks 😆 küll oli tore sopaloikutes plädistada 😊
Õnneks meie majake oli suhteliselt heas korras, ei pidanud hullult koristama, lihtsalt kiire tolmuvõtt ja oligi kõik. Kahjuks on keegi meilt omavoliliselt meie tolmuimeja tööliste majja viinud ja selle ära lõhkunud. Me ostsime selle ise ja see oli nii hea tolmuimeja. Ja suhteliselt kallis ja ainult mõned kuud sain seda kasutada. Siinsete tolmuimejatega on nii ( ei ole kindel, kas kõigiga, aga nii paljudega, millega mina kokku puutunud siin olen), et filtreid pead ise muudkui kontrollima ja puhastama. Kui seda ei tee, siis tõmbad umbe ja mootor kuumeneb üle ja ongi läinud. Ja nii ongi sellega tehtud. Filter oli täitsa umbes ja mootori juures olevas filtris on hull kärsahais juures. Ma ei tea, kas need eelmised töölised on ise käinud meil siin ja võtnud selle või Karina pakkus neile seda, aga tahaks loota, et Karina orgunnib meile siis ikka uue.
Täna hommikul (neljapäeval) 10 paiku käis Scott ukse taga ja uuris, kas soovime oma asjad autost ära tuua. Et autot võib-olla veel ei saa ära tuua. Ütles, et ajab mõned asjad ära ja tuleb võtab poisid peale. Õnneks said nad aga auto ka ilusti välja.
Täna tuli Greg väikeste poistega ka koju ja Ken ja Mammu tegid temaga natuke tutvust ja Greg uuris, mis nad teha oskavad jne. Tööle hakkavad nad esmaspäevast. Meie aga üritame oma viisad kiiremas korras korda ajada.
Päeval tegin veel Mammule väikse tuuri, käisime tööliselamute juures ja ka nende dušširuumis. Seal laes oli üks redback ämblik- kena mürgine teine 😁 minu jaoks mitte midagi uut enam, aga Mammu ei julgenud õieti ruumigi sisse astuda. Hakkasime sealt välja minema ja rääkisin Mammule veel, et seal ruumis on olnud ka suuri Huntsman ämblike, kui äkki vaatasin ukse poole, mida ma küünarnukiga rohkem lahti nügisin samal ajal, ja nägin, et seal peal oli suuuuuur Huntsman. Mine pekki, kus ma karjusin. Siis muidugi Mammu ei teadnud miks ma karjun, aga liitus ka täiest kõrist minuga 😆 kui talle ämblikut näitasin siis veel hullemini. Pärast poiste käest küsisime, et mis te tegite, kui meid kisamas kuulsite, siis Ken ütles, et nad kolmekesi (Scott ka) vaatasid üksteisele lihtsalt otsa ja ütlesid "spider" ja ajasid omi asju edasi 😀.
Ei mingit rüütellikku appi tõttamist ega midagi.
Et siis sedasi kohaneme. Järgmise korrani!
Auto, pärast mudas rallimist. Risto, kui sa seda loed, siis sulle meeldiks siin praegu ringi rallida 😆
