Thursday, September 15, 2016

Igavus tapab...

Tervist.

Mis põnevat teil ka toimunud on?
Meil ei midagi erilist. Ken ja Mammu töötavad usinasti (nii palju kui vihmased ilmad lubavad) ja me Keijoga otsime tegevust. Scott tõi Keijole oma suure lennuki kokku panemiseks. Mina korrastasin oma peenraid, panin tilli, porganit, tomaiti ja redist kasvama. Redis, till ja porgand on juba väljas. :)

Meil siin sajab muudkui. Mõned päevad on ilusad, vaiskelt hakkab ära kuivama ja siis sajab jälle. Aasta jagu vihma on juba sadanud maha. Mõned päevad tagasi sadas ühe päevaga kuu jagu vihma. Victoria osariigis on täitsa käest ära, uputab korralikult.
Eelmine nädal neljapäeval Karina läks linna ja palus mul väikestele poistele kooli järgi minna, sest Greg ja Ken olid Narrabris mingeid asju ajamas ja ei jõundud õigeks ajaks tagasi. Pärast poole helistas ta uuesti ja ütles, et Greg ei jõua ikka nii pea tagasi, et ma või Mammu valvaks poisse nende majas. Ma aga kutsusin poisid meie juurde, sest pidin hakkama õhtusööki tegema ja nii oli mugavam ka. Õhtusöögiks oli kanasnitsel, mida poisid ka heameelega sõid. 4 tk sõid kumbki ära ja need polnud väiksed tükid, mina söön tavaliselt kaks. Ütlesin ka nendele, et kuidas te nii palju sööte, lapsed ei söö ju nii palju. Sinclair vastas sellele, et kui keegi ikka nii "yum-yum" sööki teeb, siis söövad palju. Poisid olid mingi poole 8ni meil, sest Greg ja Ken tulid siis alles koju. Poisid kohe kiitsid ka, et nad said nii head sööki, mille peale Greg ütles, et vedas teil siis, et Karina tõi neile Keniga ainult mingi väikse salatikarbi. :D Karina rääkis ka järgmine päev, et poisid muud ei rääkinud, kui ainult, et kui head olid need snitslid ja et miks Karina nii head sööki ei tee. Sinclair veel üritas teda õpetada, öeldes, et Marina kasutas mingi kollast lõga (klopitud muna :D), siis mingit puru (riivsai) ja siis ta pani kana nende sisse ja praadis ära. :D

Reede öösel oli jälle hull torm ja sadas hirmasti ning laupäeval Greg ütles Kenile, et tööd ei saa teha, liiga märg on. Kuna me siiski juba nii varakult ärkvel olime, siis otsustasime Tamworthi shoppama minna. Õnneks me Keijoga viisime oma auto kuival ajal postkasti juurde, asfaldile ja Karina viis meid siis laupäeva hommikul sinna. Otsustasime Tamworthi ööseks jääda, sest sinna on ikka 3h tundi sõitu ja siis saab rahulikult linnapeal kolada, ilma, et peaks kohe tagasi sõitmisele mõtlema.
Õhtul plaanisime kinno minna, aga kui sinna läksime, tuli välja, et kella kuuene seanss oli juba välja müüdud. Otsustasime siis sööma minna ja kino vastas olevasse bowlingusse mängima minna.
Seal oli veel hunnik mänguautomaate ka, mida ma tavaliselt ei mängi, kuna tean, et need on ikka parajad rahalõksud, võidu võimalus on nendel ikka väga väike. Aga teised tahtsid mängida paar mängu. Keijo mängis mingit kalapüüdmise mängu. Mäng maksis 2 dollarit ja kestis mingi 15-20 sekundit ainult. Ekraanil siis ujusid kalakesed, numbrid peal, all pool suuremad numbrid, üleval väiksemad. Ńumbrid tähistasid siis pileteid, mis sa pärast said. Keijo sai mingi 50 piletid ja me kõik sattusime hullu hasarti ja tahtsime kõik kohe mängida. Lõpuks tuli aga välja, et nende piletite eest ei saa aga ka midagi erilist. Väike nätsuke maksis 350 piletit. Me lõpuks saime kokku 513 piletit ja nende eest võtsime ainukesed asjalikud asjad, mis nende eest sai - lendavad taldrikud.
Järgmisel päeval koju tulles, pidi Karina meid jälle postkasti juurest peale korjama, aga nagu Karinale kohane, me pidime tema järgi ootama. Siis olid need lendavad taldrikud väga asja eest :)

Koju jõudes tuli Sinclair meiega tuppa, tahtis kangesti aidata ostukotte tühjendada. Karina otsis meile uue tolmuimeja ka ning Sinclair tahtis seda kangesti kokku panna. Lõpuks ma ütlesin, et ma hakkan nüüd koristama, et oleks kena, kui kedagi segamas poleks. Ken mässas õues oma auto kallal ja Sinclair ütles Keijole, et lähme õue, jalust ära. Vaatame mis Ken teeb. :D Ise muudkui kais iga natukese aja tagant akna taga piilumas, kas olen koristamise lõpetanud. Mingi hetk olingi ja hakkasin just pannkokke tegema, kui Sinclair tuli siis kohe tuppa, et ega sa ometi neid maitsvaid snitsleid jälle ei tee :D Ja siis karjus Keijole ukse pealt, et ta võib nüüd tuppa tulla, me enam ei korista ja et ma nüüd teen pannkooke.
Istusid siis Keijoga diivanil, vaatasid telekast ragbit ja arutasid maailma asju :D
Just siis kui ma olin taina valmis saanud ja just just hakkas esimene pannkook valmis saama, helistas Greg ja käskis Sinclairil koju minna. Ta oli nii vihane, et ei saanudki pannkooki.

Esmaspäeval ma läksin Karinaga väikeste poiste kooli. Neil oli kooli mingi vabaloomingu nädal vms ja nad hakkasid värvima mingeid suur plakateid, millele Karina joonistas lilled peale. Need hiljem pannakse kooli välisseinale kaunistuseks.
Väga vahva oli näha mismoodi on nende koolis asjad. Tegemist siis väikse maakooliga.´Terve kooli peale oli vist mingi 30 õpilast, vanuses 6-11 äkki, oleks pidanud uurima.
Igatahes väga vahva oli. Sinclair ja Kidman muud kui rääkisid teistele, et ma olen Eestist ja käskisid mul erinevaid sõnu öelda ja kõik korrutasid järgi nagu väiksed papagoid. :D Ja nagu ma olen ennegi rääkinud, et austraallased on väga sõbralikud ja võtavad sind kohe väga omaks, siis õpetajad tulid koha kohe juttu rääkima ja uurisid igasugu asju ja tekitasid tuned nagu me oleks amused sõbrad, mitte ei kohtuks esimest korda :)

Teisipäeval käisime me Keijoga Narrabris söögihoppingut tegemas, sest pühapäeval Tamworthist tulles, me ei hakanud tegema, kuna auto oli nagunii juba igast muud pahna täis. Algul pidi Karina meid hommikul meie auto juurde viima, kui ta poisse kooli viima läheb aga siis tuli Greg välja, et tal on vaja Hilux viia Wee Waasse parandusse. Keijo sõitsis siis Hiluxiga Wee Waasse ja ma meie autoga. Greg ütles, et kui tagasi tuleme, siis keegi tuleb meile siis postkasti juurde vastu, et me koju tagasi saaks. Arvasime siis, et Scott või Ken. Aga Greg oli samal ajal ise seal samas lambaste aeda parandamas ja ütles, et me tulime nii õigel ajal, et mingi 20-30 lammast on kuskil aiast väljas, need tuleb üles otsida ja sisse ajada. Sõitsime siis seal ringi, kuniks nad leidsime ja Greg hakkas neid siis tagasi aeda ajama. 3 lammast otsustasid, et nemad ikka ei taha minna ja lipsasid meie vahelt läbi ja panid uuesti jooksu. Greg ajas neid siis tükk aega taga. Nad ostsid omale ATV taolise asja -  Keijo ja Ken ütlevad, et tegemist ei ole ATVga vaid UTV vms . Katusega kahekohaline (kõrvuti istmed) väikse kastiga maastikusõiduk. Enivei, see ei sõida kiiremini 50km ja lambad panid ka kiiremini :D Lõpuks piirasime nad uuesti sisse ja saime nad ikka aeda ajatud.
Viskasime siis oma söögikotid sinna kasti ja hakkasime koju minema. See sõiduk on iseenesest päris hea, läheb sopast läbi küll, aga rööpad olid nii sügavad, et see jäi põhja peale kinni, ning Greg palus meil lükata. Õnneks seal ei olnud sopane, kuiv oli, lihtsalt sügavad rööpad. Hiljem aga tuli väga märg ja sopane koht ja oli juba tunne, et hakkame jälle kinni jääma ja ma ütlesin, et siin ma küll lükkama ei hakka :D Greg naeris, et pole vaja, läheb läbi küll. Ja siis natukese ajapärast ütles, et küll sa lükkaks :D
Õnneks ei jäänud kinni ja saime enne vihma koju. Sain veel kõik asjad tuppa kui hakkas jälle sadama. Ken ja Mammu pole saanud korralikke täispikki nädalaid ka, sest pidevalt sajab ja neil pole midagi teha. Eile (neljapäeval) läksid Greg ja Karina peregga nädalavahetuseks minema, kellegi sünnipäevale. Esmaspäeval pidid alles tagasi tulema. Ken juba kohkus ära, et kas nad on siis jälle tööta. Aga Greg oli neile mingit nipet näpet tööd ikka leidnud.

Ja noh, sellega ongi vist jälle kõik ette kantud. Hirmus põnev, kas pole :D Poleks arvanud, et nii hirmasti tööd tahaks teha :D Ehk mõned nädalad veel, kui hästi läheb.

Bowlingut mängimas. Keijo omas elemendis, nagu alati, kui pildistatakse :D 
 

 Tagasi kooli. See on siis see plakat, mida lapsed värvima hakkasid. Lapsed jaotati gruppidesse, korraga värvis umbes 5-6 last.


 Kas need on teie meelest 8 aastase lapse joonitused??? Hämmastav. Ma ei oskaks praegugi midagi sellist teha :D

 Ken ja Mammu arvasid, et nad loobuvad loomalihast, pärast seda kui nad pidid ajama loomi autole, mis viis neid tapamajja. Muideks, tavaliselt poleks sellel pildil mingit rohelust või isegi seda ilusat kollast tausta. Tavaliselt on siin nii kuiv, et kõik taimed on kuivanud. Praegu vihmaga on aga aedikud põlveni rohtu täis ja kõikjal on kollane, sest see taim kasvab igal pool ( mis iganes see ka poleks, Eestis nimetatakse seda vist Rakvere raipeks äkki?)

Tuesday, September 6, 2016

Video reportaaž




Väike video meie reisi algusest kuni siiani. Neile kes väga lugeda ei viitsi :)

Monday, September 5, 2016

Töötud...

Tervist. 
Midagi erilist kirjutada polegi tegelt, aga arvasin, et annan meist natuke märku 😊
Viisadest nii palju, et oleme saanud nii kaugele, et viisad on sisse antud ja nüüd tuleb vaid oodata tulemusi. Võib minna kuni kaks kuud. Vahest harva ka kauem. Loodetavasti tuleb ruttu, sest kahjuks me tööd seni teha ei saa. Siin on nii, et kui annad mingi viisa sisse, siis lähed automaatselt ooteviisale (bridging visa). See hakkab kehtima kui vana lõpeb ja uus pole veel tulnud. Meie puhul siis nii, et meie turistiviisa saab otsa umbes novembris ja kui selleks ajaks pole sponsorviisat veel saanud, siis hakkab see bridging viisa kehtima.  Ja selle viisaga kehtivad sul samad tingimused, mis eelmisel viisal. Ja kuna turistiviisaga tööd teha ei või, siis ei või ka ooteviisaga. 
Tegin natuke uurimistööd ja sain teada, et on võimalik taodelda tööluba selle ooteviisale. Kahjuks oli see migratsiooniameti veebilehel suht arusaamatu kuidas see asi toimub, siis pöördusin viisaagendi poole. Ta ütles, et on küll võimalik taodelda seda tööluba juurde, aga see hakkaks ka tegelikkuses alles siis kehtima kui ooteviisa kehtima hakkab, ehk siis novembris alles. Aga selle aja peale võib meil juba sponsor käes olla. Ta soovitas, et kui novembri alguseks pole veel sponsori tulemused käes, siis võime taodelda seda tööluba. Seniks aga kahjuks pole midagi muud teha, kui oodata. Illegaalselt väga tööle ei julge hakata. Soovitas paari asja ka veel sponsorviisa jaoks, mis pabereid võiks veel avaldusele lisada ja selle 12 minuti pikkuse konsultatsiooni eest maksin 350 dollarit! See tegelt on tunnitasu ja miinimum tasu, isegi kui konsultatsioon vähem kestab. Päris hea teenistus 😆 peaks hakkama uurima, kuidas viisaagendiks saada. Oh well, mis siis ikka. 
Vahepeal Karina pakkus välja, et äkki me Keijoga peaks siis kuskile trippima minema, et kui migratsiooniametist peaks keegi siiski kontrollima tulema, siis meid pole siin ja ei oleks mingit kahtlust, et kas me töötame illegaalselt või mitte. Sest kui nad peaks tulema siia, siis võib raske olla seda tõestada. Eriti kui Keijo tihtipeale kuuris Keni juures on, vaatab, mis Ken teeb ja vahest aitab ka. Ja kui sel hetkel peaks keegi kontrollima tulema, siis on jama majas ka. Sa ei tõesta neile kuidagi enam, et sa ei teinud tööd vaid niisama vaatasid. 
Eks paistab mis teeme. Pole veel midagi mõelnud. 
Nii me siis istume päevad läbi kodus ja igavleme, samal ajal kui Ken ja Mammu tööd teevad. 
Nädalalõpus hakkas jälle hullult sadama ja Mammu sai laupäeva vabaks, Ken töötas mingi 3ni vms. Pühapäev ja esmaspäev oli ka vaba. Pühapäeval siis käisime toidupoes ja esmaspäeval käisime Narrabri ligidal Kaputari mäel. Ja tutvustasime Kenile ja Mammule Narrabri linna. 
Ja sellega ongi kogu nädal jälle läbi ja nagu ütlesin, midagi erilist toimunud pole. 
Mõningaid pilte on ka: 
 Käisime sooja vanni nautimas. Tegemist siis basseiniga, kuhu tuleb nii umbes 35-40 kraadine vesi, umbes 1 km sügavuselt maa seest. Pidi hea kontidele olema. :D

                                            Ken ja Mammu vilja kühveldamas.

  Sa tead, et sa oled tublisti tööd teinud, kui sa selline välja näed. :D

                          Pokkeri õhtu.

      Kaputari mäe tipus päikest nautimas. 1510m merepinnast

      Nagu me juba piisavalt kõrgel poleks, mul oli vaja veel kukile ronida.

 Keijo hakkas lollitama ja hirmutama mind, et umbes kukub vms. Ma haarasin kinni ja enam laht
lasta ei tahtnud ka :D

 Kängud. Me Keni ja Mammuga kõndisime neist niimoodi mööda, et üldse ei märganud neid ja nemad ei lasknud end häirida ka, ei hakanud kartma ega hüpanud minema. Keijo tuli meist jupp maad taga pool järgi ja nägi neid. Nad olid natuke kõrgema rohu sees algul ja nad on nii keskkonnaga ühte värvi, et neid ei märkagi. :D

Kõrgustes matkamas. Ken muudkui riidles Mammuga, kui ta kuskile liiga äärepeale läks pilti tegema vms. Ütlesin Mammule siis, et arvesta, et Ken kardab kõrgust, ta ei tule sulle järgi kui sa kukkuma peaks :D Ken ütles, et viskab talle veel telefoni järgi, et kutsu ise omale abi, ütlesin ju, et ära roni liiga äärepeale. :D

No kas pole armas. Mõlemad kängurud olid suhteliselt julged aga see pisike lasi ikka päris ligidale.