Viimati siis kirjutasin, et alustasime vaikselt viljavõtuga. Ühe päeva saime teha, kui hakkas muidugi jälle vihma sadama. Ja sadas päris korralikult ka, see oli siis neljapäev ja isegi järgmine nädal oli meil palju poolikuid päevi, sest oli liiga märg, et midagi teha oleks saanud ja ega siis töökojas ka nüüd nii palju koristamist pole, et seda iga päev teha oleks. Lõpuks aga otsustati, et hakkame ikkagi pihta, et kui vili on ikka veel niiske, siis peavad lihtsalt kuivatit kasutama. Kõigepealt sõitsime siis Andrew'ga sinna teise farmi, kus viimati vilja võtsime ja tõime kombaini tagasi. Andrew sõitis kombainiga ja mina sõitsin umbes 100m eespool, et rekkatele märku anda raadio teel et 4m lai masin tuleb. Pärast läksime Strathiga chaser bin'ile järgi. Andrew hakkas samal ajal juba vilja võtma. Hiljem liitus meiega teine kombain ja chaser bin veel. Põld oli ikka omajagu pehme veel ja õhtul jäin ma oma traktoriga kinni ka, kuna chaser bin oli nii täis ja raske, et lihtsalt vajus ja vajus ja siis traktor muidugi kaevas end ka omajagu sisse. Pean ütlema, et olin päris mures, kuna eelnevalt on Greg oma närvitsemisega ikka ära hirmutanud küll. Andrew ainult naeris selle peale ja ütles, et see pole midagi, see tuleb lihtsalt välja. Proovis siis ise aga ei saanud, siis tõmmati teise traktoriga lõpuks välja. Ja läks töö aga samaviisi edasi. Päevad olid pikad, üldiselt miski 15-16h. Mõni lühem, mõni pikem. Vahepeal olid jälle vihmapühad ja vahest läks kombainil midagi katki, et sai jälle pool päeva vabaks vms. Keijo käis ka mõnel korral külas ja tuli ka minuga tööle kaasa.
Aajaa, eelmine kord mainisin, et Andrew uuris ega mul mingit hüüdnime pole. Ta siis pani mulle Mary nimeks. Siis muidugi tuli Keijo külla ja ta oli veel suuremas hädas Keijo nime meelde jätmisega. Ütlesin, et lihtne: kaks tähte KO ( K inglise keeles on key ja O on O - Key-o). Siis järgmine kord kui Keijo jälle tuli, siis Andrew isegi mäletas. Ma naersin, et kas Keijo nimi on nii haruldane, et jäi meelde? Ta ütles sellepeale, et ta jättis asja nii meelde- Mary is OK. (Mary on ok) et ta siis teab et peab OK ümber vahetama 😆 loogika? Igatahes järgmine päev me Keijoga läksime esimese asjana poodi omale toitu juurde ostma, sest nagunii hommikul võtab masinate puhastus aega, et ma enamasti passin nagunii sel ajal. Jõudsimegi just selleks ajaks tagasi kui kombainid just hakkasid tööle. Kui Andrew mind ja Keijot nägi, siis ütles raadio teel "Good morning, Mary is OK" ( tere hommikust Mary on OK) 😃. Üleüldse meil sai alati nii palju nalja põllul. Andrew ja üldse kõik teised töölised on lahedad ja nalja saab koguaeg. Igapäev sai ikka korraliku kõhutäie naerda. Üldiselt me raadio teel väga ei räägi, see on ikka mõeldud ainult niiöelda hädaabi eesmärgil, et räägid, kui midagi tõesti vaja vms. Aga õhtul, kui Helen õhtusööki toob, siis saab nii palju nalja.
Üks õhtu Andrew ütleb raadio teel Juniorile ( tegelt on nimi Carlos, aga tema isa töötab ka siin ja tema nimi on ka Carlos, siis ilmselgelt poeg on Junior), et sa ei kujuta ette mis mul juhtus. Ma jäin siis ka kuulama, et noh mis siis juhtus. Junior ka, siis et nooh? Ja siis Andrew, ütleb, et ma saadan foto sulle. Siis ma enam ei kannatanud oma naiselikku uudishimu kinni hoida, ütlesin raadio teel, et ma tahaks ka teada, aga Andrew oli ilmselt selleks ajaks juba kombainist väljas ja ei vastanud. Igatahes lõpuks siis sain teada, et känguru oli talle ette hüpanud ja jäi peadpidi nugade vahele. Hea oli, et Andrew jõudis kõik seisma jätta, känguru küll sai siiski surma, aga hullem variant oleks olnud, kui see oleks jõudnud kombaini sisse minna, siis selle jama koristamine oleks olnud hull töö. Andrew ei julgenud mulle rääkida, arvas, et äkki ma olen mingi hull hella südamega loomaarmastaja ja võtan südamesse vms 😆
Siis meil oli siin üks "vahva" teise chaser bin'i juht. Mingi selline 35-40a Austraalia mees, Steve. Juba esimesel kohtumisel oli arusaadav, et see tüüp hakkab närvidele käima. Vahest lihtsalt tunned kohe mõne inimese kohta nii, eks?! Hiljem selgus, et ma ei olnud ainus, kes nii arvas. Esimesel hommikul, kui ta alustas, Andrew tegi põllul väikse koosoleku ( me neljakesi siis), seletas Steve'ile reegleid natuke. Noh, et raadio teel niisama ei lobise, põllul suitsu ei tee ja et Marina on sulle niiöelda eeskujuks, ta ütleb sulle, mida tegema peab, kuhu minema pead, keda laadima jne. Kogu selle vältel, Steve ikka üritas oma sõna sekka saada ja "nalja" visata. Ühesõnaga, see raadio teel niisama lobisemine - see pole otseselt reegel. See on selline niiöelda vaikne reegel, kõik teavad, et niisama ei lobise seal. Aga kuna see tüüp oli kohe eriline jutupaunik, eks siis Andrew tundis, et ta peab selle välja ütlema 😃 ja pärast, kui see tüüp oli oma traktoris, siis Andrew vaatas Strathile otsa ja ütles, et "miks? Mida ma sulle teinud olen? Miks ja kust sa sellised üldse leiad?" Me Strathiga naersime ja Strath ütles selle peale, et "hei, sina ütlesid Okei, mina andsin sulle ainult tema CV. Ja pealegi, ma leidsin sulle Marina! Vaata kui hästi see välja tuli!" 😃
Igatahes see tüüp pidas vastu kaks päeva. Carl oli kellegagi kihla vedanud, et nädala peab vastu. Aga isegi mitte seda. Ta oli üks veidrik. Nagu Andrew ütles, et ma pidin talle seletama, kuhu ta minema peab, keda laadima jne. Siis mitmeid kordi oli nii, et ma ütlesin talle, et jäägu sinna põllu otsa, et ma laen Juniori ja Andrew ja siis ma lähen laen selle maha mother bin'i ( "ema" bin - suur bin, mis pannakse põllu äärde seisma, kuhu me saame oma chaser bin'id tühjendada. Meie omadesse mahub umbes 30 tonni, sinna mahub 150 tonni.), et siis, kui mina lähen sinna, siis tema läheb minu asemel kombainide juurde. Siis käime niimoodi kordamööda, et ei tekiks olukorda, et me mõlemad peame minema "ema" bin'i juurde magan laadima ja pole kedagi, kes kombainide juures oleks, juhuks kui nad täis saavad. Steve ütleb, jah, arusaadav. Ja natukese ajapärast vaatan tüüp tuleb oma traktoriga meile järgi. Ühesõnaga sõidab edasi tagasi tühja, sest ma laen mõlemad kombainid endale ja tal pole midagi. Mõtlesin esimest korda, et äkki ta ei saanud ikka minust aru, et No mu inglise keel vms. Teinekord samamoodi, seletan ära miks ma nii tahan teha ja ta ütleb, et jep, teeme nii. Ja ikka ta ei teinud nii 😃 samal ajal ma laadisin Andrew kombaini ja siis ma istun nagu küljega, et vaatan pigem taha koguaeg, et kindel olla, et ma ei sõida kombainist liiga kaugele vms. Ja siis vaatan, et Andrew ka raputab pead selle Steve peale, et no kuidas on võimalik, et ta aru ei saa.
Vahest oli veel nii, et meil käisid rekkad ka põllul, et siis me panime otse rekkasse, mitte "ema" bin'i. Ja igakord, kui Steve läks laadima, siis ta jäi sinna rekkajuhtidega jutustama. Ja ühel korral oli siis nii, et mina läksin rekkasse laadima ja vaatasin, et Steve tuli sinna jutustama rekkajuhiga. Mõtlesin, et on loll noh. Ta peaks olema oma traktoris koos kombainidega, sest mina olen hõivatud maha laadimisega, teine chaser bin peaks olema valmis kombainide jaoks. Ja siis oligi, Andrew küsis raadio teel, et kas ma laen ikka, ma ütlesin jah. Siis ta kutsus Steve raadio teel. Vastasin talle siis ise, et ta passib siin rekka juures ja räägib rekkajuhiga. Ja ma ei saa ise samal ajal õue ka joosta, et talle öelda, et ta peaks minema oma traktorisse. Andrew siis ohkas ja ütles, et ma siis kihutaks tema poole, kui ma lõpetanud olen, sest ta on täitsa täis ja peab seisma jääma.
Selle kihutamisega seoses- küsisin ükskord, et kui kiiresti võin sõita põllul. Gregi juures tohtis 20km/h. Andrew ütles, et nooh, peaasi et veel toolil püsid - mida kiiremini paned ja konarlikum põld on, seda hullemini toolil hüppan 😆 ja siis ükskord oli ka olukord, kus pidin Andrew'le järgi kihutama ja Junior küsis, et kui kiirelt lasen. Ütlesin, et 25km/h. Ta ütles selle peale, et oh, tühja bin'iga võid panna 30km/h. Ma ütlesin siis, et võib olla tõesti, aga ma ei taha oma pead vastu lage ära lüüa, sest ma ikka kargasin seal tooli peal juba niigi nagu oleks batuudi peal vms. Andrew ainult naeris ja ütles, et ära muretse, me hangime sulle kiivri.
Enivei- tagasi Steve juurde. Samal õhtul koju tagasi sõites, Steve räägib mulle ja Juniorile, et te kõik olete siin nii toredad ja kõigile meeldib hirmsasti suhelda. Et ta ei ole väga selline. Ta on selline omaette hoidev ja talle väga ei meeldi rääkida, et me ei solvuks kui ta meiega ei räägi, ta lihtsalt on selline. Mul jäi suu lahti. Ma mõtlesin, et ta peab nalja tegema. Sest mõlemad õhtud kui oleme koju sõitnud, siis terve tee- 30km, tüüp ainult latras, me Junioriga ei pidanud isegi vastama, ta lihtsalt lasi edasi. Ja pausi ajal ja rekkajuhtidega ka koguaeg ainult vatras ja siis ta ütleb, et talle ei meeldi väga inimestega suhelda!!! 😃 igatahes järgmine hommik tüüp oli kadunud. Me arvasime, et magas sisse, aga kui pärast ukse taha mindi, tuli välja, et ta oli jalga lasknud. Andrew rääkis kõigile, et ta läks minu pärast ära, ei kannatanud minu bossutsemist.
Siis tuli meile üheks päevaks üks rekkajuht, Cat, chaser bin'i peale. Ja kui ta järgmine päev tagasi rekka peale läks, siis Andrew jälle rääkis kõigile, et näe juba teine, kes minu pärast ära läheb. Siis tema asemele tuli üks teine mees, Craig- kes muidu lendab helikopteriga ( Andrew'l on teine firma veel- pakub helikopteriga teenuseid- maade pildistamisi, loomade kokkuajamisi jne) ja tema töötas ka ainult ühe päeva, sest Cat sel päeval pidi rekka peal töötama. Ja kui tema lõpetas, siis süüdistati jälle mind, selles, et ma ajan kõik teised chaser bin'I juhid minema. Ja selline nöökimine ja norimine üksteise kallal käib meil päevast päeva ja nalja nabani.
Üks päev juhtus selline asi, et pidin Andrew'd laadima ja nägin, et põllul on suur lohk maas ja nägin enne, et Andrew võttis samas kohas hoo maha. Laadimise ajal, siis võtsin ka vaikselt hoo maha ja vaatasin muudkui tagasi Andrew kombaini poole, et kas lähen veel liiga kiirelt, kas ta jõuab järgi vms. Ja siis äkki käis pauhhh!! Ja ma lendasin lakke. Kõik mu asjad lendasid traktoris. Maas oli auk, mida ma ei märganud. Pidurdasin kähku, samal ajal muidugi Andrew lasi edasi, osa vilja läks üle bin'i maha. Ta siis kähku targutadas end õigesse kohta ja hakkasime siis uuesti vaikselt liikuma. Ma muidugi nii mures, et vili maha läks jne ( jällegi Greg on ära hirmutanud) ja siis vaatan Andrew poole ja tüüp sureb oma traktoris naeru kätte. Nagu sõna otseses mõttes kõht kõveras lagistab naerda. Ütlesin siis raadio teel, et pole naljakas, ma lõin oma pea ära ja see ainult ajas teda veel rohkem naerma. Lõpuks kui ta suutis naermise lõpetada, siis ütles raadio teel, et Sorry, ma unustasin mainida, seal on auk maas😃. Kombainiga neid igasugu konarusi ja väikseid auke ei tunne, neil on lindid all ja on sujuvam sõit, aga minu traktoriga, iga väiksem konarus saadab mind lakke. Pärast õhtusöögi ajal ta muidugi rääkis kõigile, mis juhtus, et "Oh see oli nii naljakas vaadata, jalad olid laes ja asjad lendasid". Samal ajal, kui ma muretsesin selle vilja pärast, mis maha kukkus ja No traktori pärast ka, sest see oli ikka kõva pauk😃
Neid nalju on palju, mis toimunud on, ei jõuaks neist kõigist kirjutada ja olgem ausad, enamus naljad on had to be there naljad. Edasi rääkimine/kirjutamine pole pooltki nii naljakas. Väga hea on sellised seltskonnas töötada.
Minu töö tegelt pidi lõppema harvestiga, mis lõppes eelmine pühapäev 5ndal novembril. Aga Andrew uuris, mis mu edasised plaanid on ja kui ütlesin, et polegi, et eks otsin aga uue töö ja sinna lähen, kus iganes töö leian. Uuris, et kas tahaksin edasi jääda, et noh traktori tööd väga võib olla pole pakkuda, aga muud tööd on ka, et No nüüd tuleb kõik kombainid ja chaser bin'id puhtaks teha ja vilja kokkuostu poole peal on ka töid, et kas ma oleks nõus erinevaid töid tegema. Ütlesin, et loomulikult. Säästab mind uue koha otsimisest ja jälle ümber kolimisest ja see, et erinevad tööd on, see on ainult pluss, siis ei tüdine ära ju.
Lootsin, et nad mulle edasi jäämist pakuvad,aga kuna meil oli siis mingi 10 inimest veel tööl -8 neist eestlased, ja need lõpetasid kõik ka pühapäeval, siis kartsin, et äkki neil ikka pole tööd pakkuda. Aga nagu Andrew ütles, kui juba korraliku töölise leiad, siis ei taha väga minema lasta. Ma olen lihtsalt liiga ilus, tark ja osav, et mind niisama minema lasta 😃
Kahjuks teised eestlased, kes siin olid, nii head muljet endast ei jätnud. Üks paarike oli siin võib olla ainult paar päeva. Väga ebaviisakad. Mina näiteks nende nime ei saanudki teada, sest kui hommikul kööki läksin ja tere hommikust ütlesin ja end tutvustasin, siis vastu ei tulnud sealt midagi. Tüüp paugutas kapi ustega, otsis midagi ja läks oma tuppa. Tüdrukut nägin ka paaril korral ja samamoodi, ütlesin tere, mina olen Marina. Ja isegi ei mingit naeratust. Pilk pööratakse ära ja mitte sõnagi. Ja sama käitumine oli neil olnud ka tööl ja nad lasti lahti. Teised eestlased rääkisid, et neil oli tegelt mingi teine töökoht olemas, lihtsalt tegid siin aega parajaks ja nende käitumisest oli seda näha ka, et nad ei viitsinudki isegi vaeva näha. Siis oli üks teine paarike, kes tegi üks õhtu draamat, et helistasid Helenile mingi 9 õhtul, et nad tahavad uut tuba, neil on putukad toas. Helen oli öelnud neile, et vahet pole mis tuppa te lähete, putukad tulevad ka sinna, nad tulevad toa valguse järgi. Nad olid värsked Austraalias, ainult nädala olnud siin. Kui ma nendelt pärast kuulsin, mis neil toimus siis ma üritasin neile viisakalt selgeks teha, et Sorry aga te pole veel midagi näinud. Need paar putukat ei tee teile midagi. Nad olid Helenile öelnud, et sellise toa eest me ei ole küll nõus 20 dollarit öö eest maksma. Ma siis jällegi ütlesin neile sellepeale, et see koht on siin luksus. Toad on uued, puhtad, korralik aircon, isiklik külmkapp, isiklik dušš ja WC oma toas. Enamus kohti on kuradi puukuurid, kus elama pead. Ukse all on 2cm vahe kust mitte ainult ei tule sulle putukaid vaid võib ka uss sisse tulla. Et jah, ma ei tea, mis ootustega nad Austraalia tulid, aga nad peavad oma ootusi veidi alla laskma, sest minu 3a kogemuse juures on see üks parimaid kohti, kus töötada ja elada. Ei sobinud neile elamine, ei sobinud neile töö- või noh pigem vist see, et tööd oli vähe- sest suht aeglane harvest oli see aasta. Neile ei meeldinud, et neile oli märkus tehtud, et nad ei tohi Eesti keeles rääkida. Jällegi, selline suhtumine on siin ja tegelt igas riigis ma arvan, Inglismaal oli ka nii. Kui sa oled seltskonnas, kus kõik ei ole sama keele rääkijad, siis on viisakas, et räägitakse ühist keelt- inglise keelt. See on lihtsalt viisakas ja väldib olukordi, kus arvatakse, et räägitakse ühtteist taga. Enivei vingumist rohkem kui asi väärt oli. Nad saadeti ka paari päeva pärast minema, lihtsalt vähese töö tõttu. Et eks nad palkasid rohkem inimesi ja siis paremad välja sorteerida nende seast. Lõpuks jäi siis 3 eestlast ( pluss mina) ja kaks Itaaliast. Neid kiideti ja oldi rahul. Kuni viimase päevani. Pühapäeval oli neil viimane päev. Laupäevases õhtul nad otsustasid väikse peo teha, et no, töö läbi, lähevad laiali ja enam ei näe jne. Meil siin on aga täielik alko keeld. Eelmine aasta oli mingi pidu ülekäte läinud ja see aasta ei lubatud mingit alkoholi. Mitte, et see kedagi takistanud oleks. Ikka iga õhtu libistasid siin paar õlut. Igatahes minu tööpäevad tavaliselt lõppesid umbes 23 paiku, nendel oli üks vahetus (eestlased) 7-17 ja teine vahetus (itaallased) 10-22. Igakord kui mina koju tulin, lootes et kõik magavad juba, siis need istusid õhtuti veel väljas ja itaallased just, paugutasid oma ustega ja laamendasid köögis. See viimane õhtu oli nii, et ma olin kohe eriti väsinud ja No kes teavad mind hästi, need teavad, et ma ei ole kõige sõbralikum siis 😆. Tulin koju, muusika möllas, kõigil lõbus olla, aga üks pilk minu kurjale näole ja nad õnneks olid nii lahked ja panid muusika vaiksemaks. Ei, tegelt olid nad väga korralikud. Panid ise oma muusika vaiksemaks ja ütlesid, et kui mind ikka segab, et ma siis neile ütleks. Kuigi noh, nad võiks ikka ise mõelda, et lõpetaks, ilma et ka peaks ema mängima ja neid noomima minema, et muusika vali vms. Natuke oli küll vali, aga ma olin juba voodis pikali ja ei viitsinud enam tõusta. Viskasin padja üle pea ja õnneks olin nii väsinud, et vajusin kohe. Eks 3 nädalat jutti 15-16h päevi teha, annab ikka tunda ka.
Igatahes järgmine hommik, me Junioriga toimetasime masinate kallal, kui Andrew tuleb minu juurde ja küsib, et kas eile toimus mingi jooma? Kas me jõime? Ma vastasin selle peale, et mina mitte. Ma ei joo alkoholi. Ta siis küsis teiste kohta. Ma mõtlesin, et ma ei hakka võõraste inimeste eest valetama ka, ütlesin et natuke jõid jah. Aga korralikud olid, vaikselt. Mind nad ei seganud. Ise mõtlesin, et kus ta juba teab. Aga noh, kohe sain ka vastuse. Andrew ütles, et see siis seletab seda olukorda mis praegu viljapunkrites toimub. Need olid seal rahulikult vilja hunnikute najal pikutanud ja lõsutanud. Kui Andrew oli nende juurde läinud ja uurinud, et mis nad teevad, siis olid öelnud et peavad tarpi ( presentkate viljahunniku peal) parandama. Andrew uuris, et niimoodi siis parandatakse? Tüüp oli ainult naernud selle peale. Igatahes kui Andrew minult kinnitust sai, et nad olid joonud eelmine õhtu, siis ta läks tagasi ja ma ei teagi, mis täpsemalt toimus, kas pani nad puhuma vms sest pärast tuli ta tagasi ja vabandas minu ees, et ta pidi nendega rääkima minema, sest ta pidi veenduma et neil ei ole enam alkoholinähtusi, sest nad ei tohiks masinatega töötada, kui on jäägid sees. Ja, et äkki nüüd need teised hakkavad minuga õiendama, et arvavad, et ma kitusin Andrewle, et nad jõid vms. Ütlesin, et pole midagi, suure tõenäosusega ma ei näe neid nagunii, sest neil lõppeb tööpäev varem ära ja pidid kohe jalga laskma. Ja kui hakkavadki õiendama, No las siis hakkavad, pole minu probleem. Poleks nad tööle hilinenud ja oleks tööl normaalselt käitunud, poleks Andrew'l mingit kahtlust tekkinudki, et minult uurima tulla.
Tööpäev lõppes meil tegelt enam vähem samal ajal. Meil sai viimane põld tehtud ja hakkasime masinaid tagasi töökotta viima, kui nägin neid eestlasi lõpetamas. Aga kui meil masinaid ära pandud oli, siis Andrew oli kutsunud Heleni töökotta snäkkide ja ÕLLEDEGA, et harvesti lõppu tähistada. Siis kõik nagu irvitasid ka, et noh, poleks need oma peo eile juba ära teinud, siis Andrew oleks nad praegu siia ka kutsunud ja oleks saanud kõik koos natuke istuda. Nende supervisor ütles ka, et ilmselgelt oli neil kõigil juba savi ka, et No viimane päev ja ei pea enam pingutama ja mingit kasu neist ei olnud. Ben ütles selle peale, et ta ei saa sellest suhtumisest aru, et ise tahtsid veel järgmiseks harvestiks tagasi tulla, nüüd nad rikkusid selle võimaluse küll ära.
Istusime seal mõned tunnid, jutustasime ja siis läksime laiali ka. Mina teisi ei näinudki, üks Eesti paar lasi kohe peale töö lõppu jalga, üks Eesti tüdruk oli veel, aga oma toas vist ja itaallased töötasid õhtuses vahetuses. Ma läksin samal õhtul minema, Keijole külla.
Järgmine päev tagasi tulles, ootas mind ees üllatus. Puu, mille all ma tavaliselt oma autot pargin, oli pooleks murdunud. Oleks ma koju jäänud, poleks mul enam autot. Vat! Tavaliselt tuleb Keijo mulle külla, aga seekord Keijo arvas, et ma võiks hoopis Narrabrisse minna. Hea mõte. 😃
Nüüd ma olen siis mingi nädal aega juba masinaid jälle pesnud. Kombainid tuleb täitsa puhtaks teha, sest lähevad uute vastu vahetamisse. Ja ühe kombaini pesemise peale kulub miski 3 päeva.
