Thursday, October 12, 2017

Carpendale farmis

Tervitus! 

Asun siis nüüd Queenslandi osariigis, 35km põhjapoole Goondiwindist. Farmi nimi on Carpendale. Tegemist siis suurema poolse ettevõttega. Algul oli lihtsalt tavaline pere teraviljafarm, aga paar aastat tagasi otsustasid nad endale ehitada viljavastuvõtu punkti, sest siinne suurim ostja, CrainCorp võtab vahelt liiga palju. Nii nad siis nüüd ise kasvatavad vilja, hoiustavad nii enda kui ka teiste oma, kuivatavad, müüvad edasi ja transpordivad ka kui vaja. 

Mina olen siis Chaser bin juht. Ja kui vaja siis pannakse ka sample standi (kus siis kontrollitakse sisse tulevat vilja). Esmaspäeval tuli siia minuga koos veel üks, vanem naine, Naree. Hetkel on veel vaikne aeg, seega võeti ainult kaks töölist, lisaks muidugi alalistele töölistele. Neid on siin omajagu. Järgmisest nädalast võib juba kiiremaks minna- kui vihm ära ei riku. Siis tuleb inimesi juurde. Meil on siin 8 tuba, igas toas peaks siis kaks inimest olema. Seega ilmselt miski 16 inimest tuleb kokku. Algul olid mõelnud 24, aga siis arvasid, et 16 on piisav. Me Nareega loodame, et nad avastavad, et on veel vähem vaja, sest siis me ei pea tuba jagama. Praegu me oleme eraldi tubades, Helen (omanik) ütles, et me naudiks privaatsust kuniks seda on. 

Toad on muidu väga luksuslikud võrreldes Gregi ja Karina omadega. Ma mõtlen siin siis seda quartersit, ajutiste tööliste majakest. See, kus me pärast (ja Keijo praegugi elab) on väga korralik. Aga siin on siis igas toas oma dušš/WC, korralik kliima, väike külmkapp. Ilus puhas ja uus on kõik. Ainuke asi ongi, et suht väike ruum on, üksi veel on Ok, aga kui peab jagama hakkama, siis on natuke nadi. Aga noh, elab ka üle. Ja No telekast ka ära ei ütleks. Aga eks viljavõtu ajal on pikad päevad nagunii, pole aegagi telekat vaadata. 

Igatahes, Esmaspäeval tulime siia, tehti tutvustus firma kohta, reeglid, ohutus jne, anti toad kätte ja juba tööle me läksimegi. Tööpäevad on siin 7-17.00. Harvesti ajal pikemad.

 Siin on nii, et viljavastuvõtt on siis Commodities ja ülejäänud on farm. Maid on umbes ligi 10 000ha. Naree töötab siis sample standis (commodities osakonnas) ja mina olen hetkel farmi shedis (masinate parandustöökoda), sest lõikus veel ei käi. Mind pandi siis masinaid pesema. Need olid ikka mõnusasti kuivanud mudaga koos ja kui ma nendega lõpetanud olin, siis oleks võinud vabalt ka ennast survepesuriga üle lasta, sest nägin hullem välja kui need traktorid. Vähemasti sain 35 kraadises kuumuses end veega jahutada. Pesemist jagus mul veel mitmeks päevaks. Eile (kolmapäeval) läksin ma lõunast aga juba traktori peale. Andrew (omanik) oli ühel põllul juba vaikselt viljavõttu alustanud ja ma pidin siis minema traktorit õppima. Tegemist ikka mõnusa uhke traktoriga. Gregi John Deere ja CAT Challenger olid ka uhked, aga see Claas on omaette luksus. Siinne traktorite mehaanik, Carl, ütles ka mulle ükspäev juba, et kui sa sellega sõita saad, siis sa enam muud ei taha. Nii lihtne on sellega seda tööd teha. Esiteks on juba lihtsam siin, sest nende kombainidel on auger (laadimistoru, millega siis vili kombainilt chaser bini laetakse) pikendusega, mis tähendab, et ma ei pea kombainile üldse nii lähedale minema. Kui siin jääb traktori ja kombaini vahele umbes 3-4m siis Gregi juures oli võib olla meeter vahet kui sedagi. Ja lisaks oli seal raske sirget joont hoida sõidu ajal, sest sa ei saanud sõita kombaini eelmises jäljes. Katsu siis sõita kombaini kõrval ja hoida sirget joont, et sa jumala eest talle otsa ei sõidaks või jällegi liiga kaugele ei kalduks. Siin aga on nii, et võtad omale kombaini eelmise jälje, sõidad selles ja et asi veel lihtsam oleks, sa paned GPSi peale ja ongi kõik, ei pea sa enam juhtima, kiirus on ka paigas, ainult oota kuni kombain on laadimise lõpetanud ja siis võtad hoo maha, lased kombainil mööduda ja keerad aga otsa ringi ja lähed oma alguspunkti ja ootad jälle kombaini. Väga mõnus ja mugav. 

Töötasime eile mingi 10ni õhtul, kuni hakkas sadama. Andrew tõi mind koju ja lubas järgmisel päeval sisse magada. Nagunii on märg. Ärkasin siis täna tund aega hiljem üles, pesin kähku eilsed tööriided ära ja läksin 8.30 tööle. Vihma sadas, seega masinaid väljas pesta ma ei saanud. Puhastasin siis neid katuse all, kabiine jne ja kuskil 10 paiku on meil tavaliselt paus, mida keegi tavaliselt väga ei tee, sest on kiire vms aga täna Carl tegi meile väikse grillipeo. Istusime ja sõime mingi tund aega- tavaliselt on paus 20minutit. Siis nokitsesin veel siin ja seal kuniks Strath- minu töödejuhataja, kratsis pead ja üritas mulle kangesti tööd leida. Ütlesin, et kui ta peab nii kangesti nuputama, siis ma võin ka vabalt tänaseks lõpetada. Ta oli mures, et kas olen ikka kindel, et ehk ta ikka leiab mulle miskit. Vabandas ette ja taha, et niimoodi tööta olen. Aga mulle see sobib. Eks ma eile töötasin juba niigi 15h, tegin tasa. Loomulikult ma võin ka vabalt seal shedis istuda ja nina nokkida ja palka selle eest saada, aga ma parema meelega võtaks siis juba päeva vabaks ja teeks midagi tarka kodus. Näiteks täna oli mul vaja minna linna, sest siin minu Optus kõnekaart ei tööta, ostsin esmaspäeval Telstra kaardi, aga mingi probleem oli selle aktiveerimisega. Selleks oli mul vaja minna nende poodi. Õnneks sain lõpuks tehtud, Keijo juba muretses, pole minust midagi kuulnud. Esmaspäeval käisin linnas kaarti ostmas ja siis seal sain optusega helistada ja lubasin õhtul helistada Telstraga. Aga ma ei saanud seda aktiveeritud ja ei saanud Keijole helistada ja kuidagi märku ka anda, et kõik on korras, lihtsalt levi pole. Teisipäeval töötasin 3ni ja läksin jälle linna, Telstra poodi. Sealt öeldi, et aktiveerimise süsteem hetkel ei tööta. Proovige homme uuesti. Eile ma aga töötasin poole ööni ja täna siis lõpuks sain selle korda. Ja siin ma siis nüüd olen. Lõsutan voodis ja puhkan. Tegin enne just hulga süüa, kartuliputru ja strooganov kastet. Panen karpidesse ja külmkappi. Siis on mitmeks päevaks söögimure lahendatud ja ei pea hakkama peale tööd kokkama. Harvesti ajal on õnneks õhtusöök nende poolt. Eile õhtul ka, Helen tõi põllule süüa, mõnus suur T-bone steik kartuli ja köögiviljadega ja pannkoogid magustoiduks. Heleniga koos olid ka nende kaks poissi, 9 ja 10 pidid olema. Naljakas oli seal süüa nendega, sest nendele oli see justkui pere õhtusöök pluss siis mina. Aga toredad inimesed tunduvad. Andrew küsis mult, et kas mul mingit hüüdnime pole, et talle kuidagi ei jää mu nimi meelde. Küll kustub mind Maree, Marianne jne. Kuigi esimesel päeval Helen vabandas ka kohe, et ärge solvuge kui mulle kohe teie nimed meelde ei jää. Naree ütles selle peale, et Marina on ju lihtne. Mõtle lamba peale. Kõik olid üllatunud, kergelt kohkunud, et kust selline ühendus minu nime ja lambaga tuli. Aga mingi lamba liik (villa tüüp vms) on Marino. Siis oli kõigil nalja kui palju. Eile ütlesin ka siis Andrewle, et no kui see lammas sind ei aidanud, et mõtle siis mingi hüüdnimi välja ja anna mulle ka teada, et ma siis tean reageerida. 

Mingil põhjusel ma pilte ikka lisada ei saa. Katsun korda ajada, seniks aga järgmise korrani :) 

Friday, October 6, 2017

Uued tuuled..

No tere.

Vaatasin ja imestasin, et kas tõesti viimane postitus oli 25.dets 2016??? Varsti saab juba aasta täis ju. Õudne lugu küll. Kuidas ma küll peale seda enam ei postitanud? Ma saan aru, et vahepeal oli tõesti vaikne aeg, aga peale seda viimast postitust, meie puhkuse tripp veel kestis, ma ei kirjutanud isegi sellest. Ei mäletagi, mis täpselt tegime. Katsun siis kiirelt määldejäävamad punktid üle käia, mis vahepeal on toimunud.

Peale Jyndabyne me põrutasime edasi Sydney poole ja peatusime kolmeks päevaks Swanhaven karavanpargis. Seal ligidal asub Jervis Bay, kus omakorda on Hyams rand, mis pidavat olema kõige valgema liivaga, aga minu meelest oli Whitehaven rannas valgem. Keijo nägi seal delfiine, samal ajal kui mina vetsus passisin. Viimane kord, ma ütlen!
Igatahes, Swanhaven karavanpark oli mõnus. Lastele tehti õhtuti vabaõhukino ja muidu mõnus õhkkond oli. Siiani pole halba kogemust kuskil karavanpargis olnud, aga see koht kuidagi oli mõnus. Ok, esimene õhtu tegelt nii väga mõnus polnud, sest meie telkla ala oli mingi suure pere majakese juures, kes olid väga lärmakad, olgugi et karavanparkide üldine reegel on et 22.00 on vaikus. Aga järgmisel päeval, kui pidime tegelt ära minema, sest saime ainult üheks ööks algselt, siis järgmine hommik pakuti meile kahte ööd veel, sest keegi oli tulemata jätnud. Just saime telgi kokku ja autosse pakitud kõik asjad ja paki aga uuesti lahti.Nii me siis veetsime paar päeva veel seal kalastades ja niisama lõsutades.
Vana-aasta õhtuks läksime Sydneysse, Mammu ja Ken tulid ka. Elasime Aare ja Mele juures 2 nädalat (oli vist midagi sellist) telkides, kuniks leidsime omale töö ja uue elamise.
Muidugi samal ajal üritasime kõik võimalikke variante välja mõelda, kuidas saaks mingile viisale, sest Keijo sponsorviisa farnist läks läbi aga me ei tahtnud seda varianti kasutada. Mõtlesime, siis et ma lähen kooli. Hakkasime seda asja ajama. Mingi hetk siiski arvasime, et kõige targem variant on ikka minna selle sponsorviisa peal edasi. Keijo otsustas, et ta läheb farmi ja mina jäin Sydneysse edasi, sest mul oli vaja saada aasta kogemust elektroonika alal Austraalias. See oli siis aprillis.
Mai lõpp mina lendasin üksi Eesti, sest kahjuks oli isa matused tulemas. Keijo tuli paar nädalat hiljem, meie algse plaani kohaselt. Kaks kuud veetsime Eestis.
Austraaliasse tagasi tulles, Keijo läks tagasi farmi ja mina uude firmasse, sest vanas firmas polnud enam nii palju tööd. Mõned kuud oli mul veel vaja elektroonika alal töötada.
Vahepeal uuris Greg Keijolt, et millal ma farmi tagasi tulen, vast on aeg et nad Karinaga omavahel ära lepiks. Mõtlesin, siis et võib olla tõesti oleks aeg. Aga tahtsin kindel olla, et ma ikka olen tagasi oodatud, enne kui lihtsalt kohale lähen. Helistasin Gregile ja rääkisin temaga. Tuli välja, et Greg siiani ei teadnud täpselt, mis juhtus ja miks me lahkusime. Rääkisin talle lühidalt ja ütlesin, et olen nõus tagasi tulema, juhul kui on täiesti kindel, et Karina mingit vimma ei pea ja siiani ei arva, et ma temalt raha üritasin varastada. Greg lubas uurida ja teada anda. Vähem kui viie minuti pärast tuli mulle sõnum Karinalt, et vast oleks kõige parem, kui ma edasi Sydneysse jääks, sest ilmselgelt on meil juhtunust erinev arusaam. Mõtlesin siis, et ok. Vahet pole. Aga siis ei jätnud see mind ikka rahule ja kirjutasin vastu, et mis erinev arusaam täpsemalt siis? Kas ta ei tahaks asjad ära klaarida. Tema vastus sellepeale oli, et temal pole enam usaldust minu vastu ja parem oleks kui ma jätaks asjad nii nagu on, Keijo huvides. Ma loen siit välja siis, et umbes, kui edasi surgin, siis Keijo jääb tööst ilma? Tõsine tahtmine oli talle öelda, et ma teengi seda Keijo huvides, sest kui ma sinna tööle tagasi ei lähe, siis varem või hiljem, tuleb Keijo sealt ära. Ega me siis lõpmatuseni ka nii olla ei taha, et erinevas kohas töötame ja elame. Aga olgu siis nii. Las siis jääda. Pole mõtet norida, sest meie eesmärk on siiski parem viisa saada. Alalise elamisloaga viisa. See võimaldaks meil jääda edasi piiranguteta. Me võime Eesti tagasi minna. Elada seal ja avastada, et meile ei sobi see variant, saame tagasi tulla. Mida iganes. Tagavara plaan.
 Ja Keijo on muidu sealse tööga ja Gregiga rahul. Karinaga ta kokku ei puutu.
 Mis me siis täpselt tegema peame uue viisa jaoks?
Meil on mõned variandid:
       1. Keijo Skilled viisa. Selleks on vaja Keijol inglise keele testis saada 6 punkti 9st igas alas. (rääkimine, kuulmine, lugemine ja kirjutamine). Keijo tegi 30ndal testi, 13ndal peaks tulemused kätte saama. Kui see läbi ei lähe, siis:
       2. Teha skilled viisa minule. Selleks oligi mul vaja töötada elektroonika alal vähemalt aasta Austraalias. Nüüd on mul see tehtud ja pean oma paberid saatma ülevaatamisele, kus siis kontrollitakse kas on mul on vastav oskus/eriala konkreetse viisa jaoks. Kui on, siis me saame mulle skilled viisa teha.
       3. Kui minu oskus ei sobi selle viisa jaoks, siis on veel võimalus minna õpilasviisale. Algul mõtlesin mina kooli minna ja samal ajal Keijo pingutab edasi oma inglise keele testiga (eeldusel, et see test läks nihu, mis ta tegi). Aga teine variant on hoopis, et Keijo läheb kooli. Inglise keelt õppima. Siis on kindel on ta ikka korralikult õpib ja seal ta saab paremat abi kui see mida mina oskan pakkuda.
       4. Kõige viimasem variant on jääda selle sponsor viisa peale kaheks aastaks ja siis saab taodelda alalise viisa. Aprillis saab aasta juba tehtud. Aga see on ikka väga vimane variant. Ennem vaatame muud võimalused läbi.

Nüüd kus mul on oma elektroonika kogemus täis, lähen mina ka farni tööle. Kuna me nagunii ühes kohas töötada ei saa, siis vahet pole. Ma ei pea tingimata Sydneys olema. Vahet pole, kas Keijo sõidab mulle Sydneysse külla või kuskile farmi. Lootsime küll, et ma saan kuskile Narrabrisse, Wee Waasse tööle, siis oleks Keijo ainult tunni kaugusel, mitte 7 tunni kaugusel, aga sain hoopis linna nimega Goondiwindi. See linn asub täpselt NSW ja QLD piiril ja minu farm jääb QLD alla. Niiet me hakkame nuud olema erinevas osariigis. Aga ma olen siiski Keijole lähemal. Umbes 3,5h sõita.
Homme hakkan sõitma. Sõidan väikse ringiga, lähen Narrabrisse, saame seal Keijoga kokku, ööbime seal ja siis pühapäeva õhtul sõidan edasi Goondiwindi poole (2,5h), sest esmaspäeva hommikul 8.30 saan ühe naisega kokku, kes mind edasi juhatab. Mida täpsemalt tegema hakkan, ma veel ei tea. Tean vaid, et tegemist on suuremat sorti teravilja farmiga. Vist hakkan chaser bin juhiks - sama töö, mida Gregi juures tegin viljavõtu ajal. Aga võib olla olen hoopis viljapunkri vastuvõtus, võtan näidiseid (rekkaga tuuakse vili kohale ja keegi siis võtab sealt portsu vilja ning kontollitakse vilja niiskust ja muid tähtsaid näitajaid. Ma täpselt veel ei tea selle kohta.) Eks esmaspäeval selgub

Suured tänud Kenile ja Mammule, kes omale uue auto ostsid ja oma vana mulle pakkusid. Neil polnud omal aega seda maha müüa ja pakkusid, et kui ma ise seda ei taha, siis vähemalt äkki saan nende eest maha müüa. Mulle tuli see küll heal ajal, sest farmi tööle minna ilma autota on suht raske.
Vat sedapsi. Suhteliselt mõtetu tekst, ma tean. Aga vähemasti väike ülevaade, mis vahepeal toimunud ja mis toimuma hakkab. Katsun nüüd jälle vähehaaval ikka aegajalt midagi kirja panna teile.
Järgmise korrani!
PS! Mässasin tund aega, et pilte ka panna, aga ikka ei saanud. Ju jääb siis!