Elu Austraalias: January 2018

Vabandan väga, olen oma blogimisega väga laisaks jäänud, aga vabanduseks saan vaid tuua, et tööelu on ikka väga üksluine ja ei tundu just põnev sellest kirjutada ja ilmselt veel vähem põnevam on teil sellest lugeda. Aga vahepeal oli jälle Jõulud ja aastanumber samuti muutus. Et teil kõigil tuleks just selline aasta nagu te ootate!
Nagu siin on tavaks saanud, oli meil jõulude ajal puhkus ja võtsime ette jälle uue koha, mida avastada. Kui tavaliselt me katsume oma lühikese 2-3 nädala jagu puhkuse sisse mahutada võimalikult palju kohti, mida külastada, siis seekord otsustasime ainult ühe kasuks ja võtsime ette Noosa. Tegemist siis jällegi ilusa (nagu need kõik siin) ranniku-äärse linnaga, Brisbane'ist põhjapoole umbes 2h. Otsustasime, et seekord me puhkame korralikult, mitte ei sõida enamus puhkuse ajast ühest vaatamisväärsusest teise, päevas ca 800km. Muidugi päris puhkus oleks olnud kuskil hotellis, kus keegi teeb sulle süüa ja koristab sinu järgi, aga peab mainima, et samas see rannas telgis elamine ei olnud just kõige halvem variant. Ainuke puudus oligi see, et süüa pidi ise tegema. Mulle pole vaja 5 tärni hotelli või teab mis luksust, aga Vat kui keegi mulle vaid süüa teeks, siis ma oleks häppi. Aga see selleks.
Puhkus hakkas meil ametlikult 18ndal. Keijo lõpetas oma töö reedel, 15ndal ja tuli laupäeval minu juurde, et siis esmaspäeval siit startida. Mina veel töötasin laupäeval. Ja panin ka Keijo veel pühapäeval tööle 😆 nimelt minu töö enne puhkusele minemist oli siis kõplamine. Peale viljavõttu, pidin ma kõik masinad ära pesema ja puhastama. Kui need tehtud olid, tuli Andrew minuga rääkima, tõsine nägu peas- mis on harva, et kuidas mulle meeldib siin töötada, et kas olen rahul jne. Tema hääletoon ja hoiak oli nii veidralt tõsine, et ehmatas ära. Mõtlesin, et pekki, millega ma nüüd hakkama olen saanud. Ütlesin, et jaa, olen väga rahul. Ta siis ütles, et kui olen huvitatud, tal on tööd palju, väga palju. Siis irvitas, aga see on väga sitt töö 😆Kõplamine. Et No Starth näitab ja räägib sulle täpsemalt ja et siis tead, kas ikka tahad seda 😃. Et üks põld on päris jube, aga teistel nii hullult pole. Ilmselgelt ma ei loobunud sellest tööst. Ennegi kõplamist teinud. Kes siis väiksena kartulivagude vahel vuranud pole. Kuigi noh, kellelgi polnud vist 2km pikkust vagu ka. 400ha suurune põld, kus kasvas taim nimega sorgum- mingi loomasööt pidavat olema. Igatahes sellel ( ja mitmel teiselgi) põllul hakkas paiguti mingi umbrohi vohama ja enam mürgitada ka ei saanud, sest see tapaks ka sorgumi. Niisiis mina pidin mööda põldu ATVga ringi vurama ja neid lappe, kus umbrohi kasvas, kõplama. Algul oli tore, ausalt. Rohkem kulutasin bensu ATVga edasi tagasi põllul vuramisele, kui oma energiat kõplamisele. Päeva lõpuks oli pöial gaasi hoidmisest valus, mitte käed villis kõplamisest. Aga siis läks asi käest ära. Kõplamist oli küll ja veel. Igatahes. Aega läks (nii umbes 3 nädalat kokku) ja saigi see 400 hektarit tehtud. Viimane tund aega oligi siis Keijo abiga. Mul jäi veel jupp teha ja ma ei saanud jätta seda enne puhkusele minekut, nii ma siis tegin nunnu näo pähe ja lubasin Keijole kõike, mida ta hing ihaldab, peaasi, et ta mulle tunniks appi tuleks. Tehtud ta saigi. Sain südamerahus puhkusele minna, teades, et minu töö- vähemalt üks põld siis - on tehtud.
Igatahes. Tagasi puhkuse juurde. Esmaspäeval võtsime siis suuna Noosale. Õnneks sinna oli umbes 500km (6h) sõita. Sinna me aga kohe esimese asjana ei läinud, sest kämpimine oli meil bronnitud teisipäevaks. Broneerimise ajal, mis sai mitu nädalat ennem tehtud, polnud me päris kindlad kas hakkame liikuma esmaspäeval või mitte.
Ööseks jäime teeäärde, mis oligi mõeldud selleks. Siin on selliseid teeäärseid parklaid palju, kus on WC jne, aga vähestes võib tegelikult ööseks parkima jääda, rääkimata telgi ülespanekust. See koht aga oli ametlikult kohe tasuta telkimisala kohe suure maantee kõrval. Me jõudsime sinna õhtul pimedas ja ei vaevunud telgi üles panemisega, vaid otsustasime autos magada. Mis polnud just kõige parem idee. Esiteks oli auto, nagu alati, korralikul täis pakitud, et oli pea võimatu istmeid alla lasta, et enam-vähem pikali asendis saaks olla. Siis muidugi oli hirmus palav. Keijo tegi aknad lahti ja umbes viis minutit ja paarkümmend sääsehammustust hiljem, tuli mulle läbi une meelde, et lugesin selle koha arvustusi ja et kõik kommentaarid sisaldasid hoiatust, et hoidke aknad kinni ja võtke palju sääsetõrjevahendit, seal on palju sääski. Aknad saime küll kinni, aga sääsed olid juba sees. Keijo muidugi pidas mind hulluks. Teda ei tülitanud ükski sääsk ja ta ei kuulnud ka midagi, seega ilmselgelt ma kujutasin kõike endale ette. Oioioi, see ei olnud küll hea asi öelda mulle. Ma olin unine, väsinud, mul oli palav ja paganama sääsed olid mind niimoodi ära söönud, et ma olin end juba verele kratsinud- tema ütleb, ma kujutan ette!! See on nagu karu torkimine, kes asja talveunest ärkas. 😆 kas suured kupud, mis olid pea verele kratsitud on ka ette kujutatud? Ei tema ei näinud ega kuulnud mingeid sääski ja keegi ei närinud ka teda. Igakord kui hakkasin just just magama jääma, jälle keegi kuskil nokkis minu kallal!! Ja palav, nii ma siis muudkui kirusin, vandusin ja kratsisin seal end, samal ajal Keijo vaikselt vaatas oma mingeid sarju vms telefonist. Ja mulle just nüüd turgatas pähe, et võib olla ta ei kuulnud sääski, sest tal olid KÕRVAKLAPID peas, sest vaatas midagi oma telefonist. 😆 Duh! Iga mingi tunni tagant vms panime jälle auto tööle, et autot jahutada õhukonditsioneeriga. Lõpuks ilmselt väsimus sai võitu ja võib-olla jahtus õhk ka väljas piisavalt, et sees polnud enam nii palav ja lõpuks kui Keijo telefoni käest pani ja magama sättis, kuulis ta ka sääski ja nagu prints valgel hobusel, tappis ta need sääsed ja ma sain magada! Oh õndsust!
Enivei. Hommikul oli kõik jälle ilus ja tore. Teekond Noosale võis jätkuda. Selles suhtes mulle meeldib autos/telgis magamine, sest nii kui päike tõuseb, läheb palavaks ja sa pead lihtsalt üles ärkama. Olgugi et on miski 6 hommikul vms. Ja see teeb päeva kohe mõnusalt pikaks ja jõuad palju teha. Muidu magad pool päeva maha.
Noosale, oma telkimispaika saime alles minna alates kella 11st, seega meil oli aega küll ja veel. Jõudsime Noosale suhteliselt vara. Enne 8 vist isegi. Sõime hommikust, Keijo käis juuksuris ja siis läksime veel ostukeskusesse kolama, aega parajaks lööma. Telkimine oli meil Noosa North Shore rannal. See oli siis selline pikk pikk rannariba kuhu saamiseks pidid praamiga üle jõe minema. Rand ise oli vist mingi ligi 40km pikk, mida mööda võis siis oma maasturitega sõita, edasi teisele rannale ja nii edasi ja nii edasi. Meil kahjuks või õnneks polnud maasturit ja pidime leppima tavateedega. Aga neid rannal sõitijaid oli palju. Igapäev kui me hommikul praamiga üle läksime linna poole, siis sealt poolt vastu tuli neid maastureid omajagu. Selline tunne nagu oleks Saaremaal jaanipäeva paiku, sama pikad praamijärjekorrad olid. Olgugi, et tegemist oli väikse jõega ja see trossiga liikuv praam läks üle minutiga, tekkis siiski pikad järjekorrad, kuna praamile mahtus maks 6-8 autot. Sõltuvalt siis kui suured autod ja treilerid kellelgi oli.
Meil õnnestus omale saada ilus telkmisala. Mõnusalt palmipuude all varjus, et ei oleks päeval väga palav päikse käes. Lihtsalt super. Kuigi päeval me seal väga ei olnud nagunii. Igapäev käisime otsisime häid kalastuskohti. Hommikul varakult, nagu juba mainisin, olime ärkvel. Sõime hommikust, siis muidugi oli juba hirmus palav, jalutasime paar sammu ja olimegi juba rannal. Hommikul 7-8 käisime juba meres ujumas, maha jahutamas ennast. Siis võtsime suuna linna. Nagu mainitud siis, tegemist ranniku-äärse linnaga, aga samas on seal palju jõgesid ja kanaleid kus siis saab ujuda, paadiga sõita, kalastada jne. Ja me siis käisime muudkui erinevates kohtades vaatamas, kus parem kala püüda jne. Ja see linn on tõesti mõnus koht. Seal on nii palju randu - suurte lainetega surfirannad, vaiksed laineteta rannad, jõeäärsed ujumiskohad. Kõik on olemas.
Ükspäev rentisime ka paadi- siin on nii, et ilma lubadeta võib ka paadiga sõita aga ainult 6 sõlme, mis pidavat olema umbes 10km/h. Mis on aeglane. Nii aeglane, et mul hakkas selles jõe peal loksumisest ja kolksumisest halb. Aga samas ikkagi oli mõnus jõel ringi vurada sellega. Kui paadi ära andsime, siis selle paadimaja juures kohe avastasime hea kalapüügi koha. Sel õhtul väga enam midagi ei püüdnud, aga teistel päevadel Keijo muudkui tõmbas kala üksteise järgi välja. Iga natukese aja tagant. Kahel õhtul saime siis korralikku praekala õhtusöögiks. Mõnus.
Viimasel päeval läksime jetski'dega (skuutrid eesti keeles?) merele. Algselt pidime võtma Keijoga kahepeale ühe. Mõtlesin, et mind väga nagunii ei huvita, isegi algul mõtlesin, et ma üldse ei lähe. Siis vaatasin, et kahekesi saab ka ühe peal ja mõtlesin, et lähen siis kaasa. Kohapeal aga tehti meile teine skuuter poole hinnaga, et see on asi mida peab tegema eraldi. Müüdi meile siis see teine ka, ja tõesti nii ta oli. See on asi mida peab tegema. See oli lihtsalt nii äge. Algul, argpüks nagu ma olen, ma ikka kartsin väga. Mööda jõge panime siis merele. Ja pidime suurtest lainetest läbi sõitma. Mõtlesin, et hell no! Hullud peast! Vastu lainet sellega??? Aga no argpüks ma ju võin sisemiselt olla, aga ega ma seda siis teistele näidata ei saa. Läksime siis kõik hanereas merele ja üsna ruttu oli hirm asendatud adrenaliiniga. Esimesele lainele vastu minna oli hirmus. Teine oli juba lahe ja kolmanda peal mõtlesid juba, et võiks suuremad lained olla. Kui jõudsime juba niiöelda avamerele ( mitte just nüüd hirmus kaugele rannikust, aga siiski suht kaugele), seal lasti meid siis niiöelda vabaks. Meile anti mingi 20-30 minutit, et hulluks minna. Võisime sõita ja kihutada ja teab mida kõike veel teha, peaasi, et mõnest reeglist kinni pidasime- ehk siis, et hoiaksime üksteisest vähemalt 20m, eelistatavalt 60m distantsi, hoiaksime silma peal meie tuuri giididel- kui me näeme neid, siis nemad näevad meid, see tähendab siis, et nad näeks meid, kui meil peaks abi vaja minema. Ja nii me siis kihutasime seal. No mina ilmselt mitte nii väga, kui mõned teised seal, aga siiski piisavalt, et põsed olid irvitamisest valusad, sest lihtsalt nii äge oli. Ja vesi oli nii mõnusalt soe (24 kraadi) ja kutsuv ja ilus sinine, et oleks tahtnud lausa skuutri sinna paika jätta ja hoopis vette hüpata. Aga jah. See on jälle asi, mida soovitan kõigil kasvõi korra elus ära proovida.
Tavaliselt veetsimegi enamus päevast kuskil mujal randades või jõe ääres ja siis õhtupoolikul läksime tagasi "koju" ja vahest veel läksime niiöelda oma rannas ujuma. Ei saa ju kasutamata jätta, kui rand ainult paari sammu kaugusel on. Kuna rand oli nii pikk ja seal rannal ainult käisid selle telkimisala rahvas siis oli see enamus ajast tühi, mõni üksik inimene võib olla siin ja seal. Seega tundus nagu kogu see rand on ainult meile. Ühel korral käisime ujumas ja lollitasime vees, Keijo tõmbas mul püksid jalast- me olime piisavalt sügaval, keegi poleks ikkagi midagi näinud. Kuigi vahest oli ka nii et kui laine tuli, siis oli sügav, üle pea vesi, aga kui laine ära läks siis pidin kiiruga kükitama. Keijo veel naeris, et rannal olevad vetelpäästjad raudselt vaatavad binoklitega - me olime neist ikka omajagu eemal. Nalja peab ju saama. Kes siis ei mäletaks lapsepõlves paljana ujumas käimist. Palju mõnusam juu 😆 igatahes lõpuks kui otsustasime uuesti välja minna siis avastasime, et olime sattunud rippi- see on siis see osa veest kus lained tagasi merre lähevad ja sealt välja saada on päris raske. Niimoodi inimesed upuvadki. Õnneks me oleme piisavalt palju vaadanud Austraalia oma vetelpäästja saadet Bondi Rescue (Bondi ranna pääste ) ja paljudes randades on ka märgid kuidas neist rippidest välja saada. Tuleb rannaga paralleelselt ujuda, kuniks oled sellest kohast lihtsalt väljas ja siis võid lihtsalt randa ujuda või lasta lainetel end randa viia. Kui aga üritad selles rip'is otse randa ujuda, siis sa lihtsalt väsitad end ühe koha peal ujumisega või hullem veel, liigud mere poole. Raske oli aga välja saime. Ja täitsa arusaadav miks ja kuidas inimesed ära upuvad. Sest vähe sellest, et sul on raske sealt välja ujuda, tuleb sulle veel laineid kaela, sa pead vaatama et need sind vee alla ei kisu vms ja siis kui sa peaks saama sealt hea suutäie seda vett omale, siis on pekkis ka, sest see vesi on niiiii soolane, et see ajab lihtsalt öökima ja siis sa üritadki seal ujuda ja samal ajal öögid. Seekord seda ei juhtunud, saime ilusti välja. Raske oli sellegipoolest, aga õnneks ma hoidsin lainetel muudkui silma peal, et ei üllatanud mind mingi laine ja sain end veepeal hoida. Sellepärast on bodyboardiga (kehalauaga? ) hea käia, sest see hoiab sind kenasti veepeal ja saad sellel toetada ja end veepeal hoida ja hinge tõmmata. Seekord aga otsustasime niisama ujuma minna. Igatahes kui välja saime sealt siis tegelt tahtsime uuesti vette minna, sellest rip'ist eemale aga siis nägime, et need vetelpäästjad sõitsid autoga meie poole. Tegelt on nii, et nad panevad randa lipud püsti kus vahel on ohutu ujuda, kus pole kindlalt neid rippe ja kus nad saavad kõigil hästi silma peal hoida. See pole kohustuslik nende lippude vahel ujumine, aga soovituslik. Eriti rahvarohketes randades, kus on hea ära eraldada nende lippudega ujujad ja surfajad ja lihtsam inimestel silma peal hoida. Ja siis nad vahest käivad neid inimesi, kes väljaspoole lippude ala ujuvad, hoiatamas või siis üldse ära kutsumas, kui on teada, et on väga tugevad hoovused. Aga selles rannas olime me Keijoga põhimõtteliselt ainukesed vees. Mõni üksik päevitas rannas. Ja kuna vetelpääste ja nende lipud olid meist nii kaugel, kohast kust me randa tulime, siis me ei vaevunud sinna lippude juurde minemisega. Ja kui me siis nägime neid oma autoga meie poole sõitmas, siis mõtlesime, et nad raudselt tulevad ütlema, et me läheks lippude vahele ujuma ja mõtlesime, et me siis juba parem lähme üldse välja. Tulidki siis meie juurde, aga mitte meid välja ajama vms vaid lihtsalt uurisid, et kas kõik on ikka korras, et nad olid meil silma peal hoidnud, et nägid, et me olime rip'is ja olid valmis meile appi tormama kui vaja. Aga et tublisti saime ise välja. Ütlesime, et jaa korras kõik. Raske oli aga välja saime ja et tore teada, et ikka poisid oma tööd teevad ja ujujatel silma peal hoiavad. Natuke rääkisime paar sõna juttu ja läksime laiali ja siis Keijo naerab, et ma ju ütlesin, et need vetelpäästjad raudselt vaatavad meid. Ma juba olin ära unustanud, et ma vahepeal seal lainetes püksata ringi kargasin 😆😆😆 vaevalt mu valge päevitamata tagumik seal valges laintevahus välja paistis 😆 Phh. Nad raudselt unistasid, et nad saaks samamoodi lainetes hüpata.
Igatahes poolteist nädalat mõnusat rannaelu sai läbi liiga kiirelt ja võtsimegi suuna Sydney poole. Pika mõtlemise peale, otsustasime vana-aasta ikka jälle Sydneys vastu võtta. Seekord aga silla alla ei viitsinud minna. Mõtlesime, et otsime mõne koha Merlini kodu läheduses, kus õnnestub silda näha, aga enne laste ilutulestikku, mis on kell 9 õhtul, otsustasime hoopis omale teleka õue püsti panna ja vaadata ilutulestikku telekast otse. Näeb kogu värki, nii lähedalt kui kaugemalt ja ei mingit rahvamasse ega midagi. Ja super oli. Olime ainult me 4kesi, me Keijoga ja Merlin oma poiss-sõbraga ja ei olnud millestki puudus. Väga mõnus vaikne õhtu oli.
Veetsime Merlini juures mõned päevad. 1.jaanuar mõtlesime, et lähme kuskile rahvusparki või randa või veeparki. Midagi tahtsime teha. Aga samas olime väsinud ja nagu oleks tahtnud niisama olla. Lõpuks otsustasime siiski kodus olemise kasuks, läksime ostsime Kmardist erinevaid laua-/seltskonnamänge ja nii veetsimegi 3 päeva Merlini juures. Tõsised vanad inimesed valmis juba, teised meie vanused panevad korralikku pidu vana-aasta õhtul, meie istume vaikselt, naudime väikest seltskonda ja lauamänge. Aga ausalt, teistmoodi ei tahakski 😊
Ja otsa see puhkus saigi. Neljapäeval, 4ndal, jõudsime tagasi minu juurde ja veetsime veel viimased päevad minu juures logeledes, kuni Keijo pühapäeval oma farmi tagasi läks. Mõnes mõttes oli hea jälle tagasi tööle minna, tagasi rutiini, aga samas logeleks veel edasi seal Noosa rannal.
Järgmine nädal, esmaspäeval hakkame me juba sorgumi lõikusega pihta. No proovime esialgu, kuidas on aga loota on, et saab lõpuks jälle korralikult pikki päevi tegema hakata. Vähemalt mõneks ajaks. Praegu olen töötanud commodities poole peal- kus siis vilja vastu võetakse ja hoiustatakse. Töötan suure front-loaderi peal, tõstan vilja ühte tünni, kust see siis lastakse mother bin'i ja sealt edasi rekkate peale. See on kahjuks nii kiire töö, päeva jooksul käib meil umbes 3-4 rekkat, mille laadimine käib kähku. Siis teeme muidu nipet näpet töid, koristame siit ja sealt, puhastame viljapunkreid jne, et lihtsalt päeva tunnid kokku saada. Suht igav ja mõtetu passimine. Parema meelega isegi kõplaks põllul. Vähemasti saaks rohkem tunde. Farmi poole peal me töötasime alati umbes 9-10h päevas, seal on hea kui praegu 8h kokku saaks. Aga noh, parem ikka, kui mitte midagi. Eks läheb jälle kiiremaks, kui sorgumi lõikus peale tuleb.