Tõine elu

Tervitus.

Ma olen ikka väga laisaks jäänud blogi kirjutamisega

Vabanduseks saan vaid tuua, et oleme olnud töised ja pole midagi erilist teinud, millest kirjutada.

Viimati oli siis jutt sellest, et Keijo jäi farmi sponsorist ilma ja leidsime õnneks uue koha.
Nüüdeks on juba uus sponsorviisa ka tehtud ja Keijo töötab juba mõned nädalad uue sponsorviisa all.
Saame rahulikult hingata. Siia jõudmine oli ikka paras peavalu.

Kui mäletate, siis Greg ütles, et nad maksavad Keijole need päevad kinni, mis ta Sydneys proovipäevadel on. Lepingu järgselt on nii, et Greg kas teavitab Keijot 2 nädalat ette või maksab talle 2 nädala eest. Kui aga läksime tagasi Narrabrisse, oma asjadele järgi ja Keijo farmi läks, siis Karina rääkis siis, mis ta Keijole maksma peab viimaste päevade eest, siis tuli välja, et plaanivad maksta ainult konkreetselt nende paari päeva eest, mis ta tegelikkuses töötas. Kui Keijo hiljem Gregilt küsis, et oot mis siis sai sellest, et pidite mulle 2 nädalat kinni maksma? Sellepeale Greg ainult kokutas et räägib Karinaga. Igavene jagelemine oli see, millest ausalt ei viitsi isegi kirjutada, aga lõpuks ikkagi maksid talle need 2 nädalat kinni nagu lubatud ja lepingus kirjas. Nendega ikka oli iga asi paras peavalu. Aga noh, nüüd on see tehtud ja saame edasi minna.

Viisa sai tehtud umbes kuu hiljem, nädal enne jõule saime vist kätte,  mis oli hea, kuna polnud kindel kas nad jõulude ajal viisasi vaatavad ja 4ndaks jaanuariks pidi asi tehtud olema.

Tööd on Keijol palju, pikad päevad ja enamus laupäevad ka tööl. Pärast paari nädalat, Keijo pandi töödejuhatajaks, niiet keevitamist ta õieti ei teegi enam, olgugi et on keevitaja sponsori peal.
Ta ise algul oli natuke pabinas, kuna pole ennem töödejuhataja olnud ja mõte teiste kamandamisest talle ei meeldinud. Aga nüüd paistab, et on ära harjunud. Teda häirib vaid, et enamus on noored poisid, kellel ilmselgelt mingit töö distsipliini pole ja on laisad ja hilinevad jne ja ta peab siis neid paika panema. Ja teiseks enamus on ka bäkkerid, kes tulevad ja lähevad, keda peab koguaeg õpetama.   Saad just ühe välja koolitatud, kui too otsustab siis ära minna, edasi liikuda. Teenis natuke taskuraha ja läheb trippima vms. Aga Ash on Keijo tööga väga rahul niiet kõik on hästi.

Ash viis meid ka jõulude vahel õhtusöögile. Neil oli oma firma niiöelda jõulupidu, kus kõik töölised käisid. Läksin Blue Mountains'ile kämpima kuskile nädalavahetuseks, aga pärast Ash tahtis viia need töölised, kellel on elukaaslased, õhtusöögile. Ja hiljem tulime meile istuma, sest restoran pandi kinni ja keegi väga ei tahtnud veel koju minna ja meie kodu oli kõige lähemal, siis pakkusime välja, et võime meile istuma minna. Kokku oli meid siis 4 paari, kaks töölist (Keijo ja Paul) oma kaaslasega, Ash oma naise Annabelle'iga, kes ühtlasi on ka hetkel firma sekretär/raamatupidaja, ja siis üks mees veel oma kaaslasega, kes pole küll Ashi tööline, vaid pigem nagu Ashi klient vms.
See oli igavesti vahva istumine, oli tore lõpuks inimeste näod ja nimed kokku panna, kuna olen Annabelle'iga emaili teel palju suhelnud, kui viisa asju ajasime ja teistest Keijo rääkis alati peale tööd. Ja Annabelle näeb välja täitsa nagu Keijo õde Jane.

Kõik olid väga toredad ja naljakad inimesed. Keijo üks töökaaslane Paul on saksa poiss, kes on ka sponsori peal. Ta on Ashiga töötanud juba aasta ja hakkab olema teine tiimijuht. Kui praegu kõik töötavad ühe objekti peal, siis plaan on mitu objekti korraga käsile võtta, et siis Keijol ja Paulil on oma objekt ja oma tiim. Ash ja Annabelle lubavad väga suurt ja töist aastat. Kuna Ash on pool aborigeen (ema oli aborigeen vms), siis riik peab toetama neid firmasi ja paljud riigihanked lähevad sellistele firmadele. Näiteks Sydneys on käsil suur raudteede uuendamine, uuendatakse vanu raudteid ja jaamasi ning tehakse ka uusi, mis lähevad linnast välja kaugemale. Sydney tahab ehitada uue lennujaama, mis jääb Sydneyst välja ja sellele tahetakse rongiliiklus teha. Ja Ashi firma sai endale mingi 23 jaama vms mida nad tegema hakkavad. Esimene pidi olema Central Station (Keskjaam?), mis on siis Sydney suurim. Seda hakatakse siis uuendama. Kui praegune objekt on linnast kaugel ja autoga sõidab 1.5h (kerge liiklusega), siis Keskjaama töö oleks lihtne, sest rong läheb sinna umbes 15minutiga ja oledki juba tööl.
Niiet tuleb tegus aasta. Läks hästi, et Keijo selle töö sai.

Minul läheb samamoodi töiselt. Kuna Keijo töötab enamus laupäevad, siis pole ka mul muud teha ja hakkasin ka laupäeviti tööl käima. Mis ma siin kodus ikka üksi passin.
Ja nii see aeg siin lendab. Keijo läheb hommikul 7ks tööle, mina kell kaks päeval. Keijo tuleb koju umbes 19.30, mina 22.30. Tihtipeale Keijo siis juba magab, niiet me õieti ei suhtlegi nädala sees. Nädalavahetusel kas puhkame kodus teleka ees, käime kuskil kalal või rannas või saame Tauna ja Kristeliga kokku, sest nad põhimõtteliselt meie naabrid. Selle ostukeskuse peal, kus me elame on kokku 5 torni, nemad elavad teises tornis, mis on hea lihtne üksteisel külas käia, ilma et peaks kuskile kaugele sõitma vms. Teised sõbrad, kes meil siin on, elavad kõik teisel pool Sydney ja siis ei jõua kuidagi üksteisega kokku. Ei viitsi kuidagi aega raisata autoga ummikus kinni istumisele, eks ole Merlin :D Ma vähemasti korra isegi jõudsin sinu juurde, millal sina siia kanti jõuad? :D Väike challange sulle :D

Vat siis. Niimoodi meil siin läheb. Katsume vahepeal midagi põnevamat teha, millest kirjutada ja pilte panna aga seniks adjöö!

Elu keerdkäigud.

Naljakas asi see elu ja tema keerdkäigud, kas pole? Teed oma plaane, mõni plaanib igat minutit päevas ära ja läheb hästi kui kõik läheb plaanipäraselt, teinekord aga ei lähe kohe miski nii nagu algselt soovid või plaanid. Oli ju isegi mingi ütelus: "Jumal naerab, kui inimene plaanib" vms. Meie üle on ta saanud naerda küll ja veel. :D

Ma olen ka üks nendest inimestest, kes plaanib palju asju. Mitte just igat minutit, aga mulle meeldib struktuur, asjad peavad paigas olema. Austraaliasse tulles, olen ajaga muutunud, sest siin kohe kuidagi ei lähe asjad alati plaanitult. Ja ma olen õppinud, et alati pole see halb asi. Kõike ei saagi plaanida ja kõik, mis plaanitud, pole alati kõige parem tee. Vahest ootamatud keerdkäigud on need kõige paremad. Millest ma siis nüüd räägin?

Nagu kõigile peaks teada olema, Keijo oli farmis sponsori peal, niiöelda lõksus. Kui sul on sponsor viisa, siis sa tohid töötada ainult selle tööandja juures. Mina tegin muid farmitöid kuskil enam-vähem tema ligiduses, et me ikka nädalavahetusel kokku saaks.
Samal ajal, aga on meil käsil mulle uue viisa tegemine, mis annab alalise residentsuse ja sellega saaks Keijo ka uue viisa ja kui see läbi läheb, ei ole Keijo enam ühes kohas "lõksus" ja me võime teha mis tahame. Ma ei hakka detailidesse laskuma, mis viisad ja mis nende tingimused ja protsess on, sest see on pikk ja keeruline protsess, millest nagunii väga aru ei saa.

Igatahes, käisime Eestis puhkamas ja tagasi tulles oli plaan mulle Narrabris- mis on Keijost 100km eemal- elukoht ja töö leida. Kuna hetkel on seal kandis väga hull seis vihmaga, siis erilist viljahooaega pole ja mina ei saanud tööd, mida soovisin. Aga meil oli tagavara plaan, et hakkan kodus ripsmepikendusi paigaldama. Tahtjaid Narrabris jagus ja sellega oleks kenasti ära elanud.

Esimene nädal tagasi tegelesin hoogsalt kodu otsimisega ja Keijo rääkis ka farmis, et Marina otsib Narrabris elamist ja panin ka nende kontaktid, et maakler saaks minu kohta uurida. Leidsin kaks korterit, mida käisin vaatmas. Üks oli maakleri kaudu ja teine otse omanikult. Minu lemmik oli see, mis oli maakleri kaudu ja hakkasin asju ajama, et seda rentida. Paari päeva pärast selgus, et ma ei saa seda, sest neile ei sobinud see, et ma ei töötanud, olgugi et Keijo töötas ja pidev sissetulek oli olemas. Võtsime siis selle teise korteri, otse omanikult. Reedel (5ndal) saime võtmed ja pühapäeval kolisime sisse. Pakkisime kõik asjad ilusti lahti, panime mööbli kokku ja oli mõnus olemine. Olime täitsa rahul sellega ja ma isegi olin saanud poole kohaga töö. Kõik justkui läks enam vähem plaanipäraselt.

Esmaspäeva hommikul Keijo läks tööle ja 10 minutit peale tööpäeva algust ta helistas mulle ja ütles, et tal pole enam tööd. Greg tuli hommikul esimese asjana ütlema, et olukord on päris hull, vihma pole üldse tulnud, kõik vili, mis sai külvatud, pole kas üldse kasvama hakanud või mis ka kasvas, sellele pandi kohe loomad peale, et nad saaks süüa.
Greg pakkus välja, et äkki Keijo leiab mingi töö, kes on nõus talle palka maksma läbi Gregi või siis teine variant on uus sponsor leida. See on aga raske, sest sponsorviisa tingimus on, et Keijo ei tohi kuskil töötada. Isegi mitte niiöelda proovipäevi. Greg pakkus, et on nõus Keijole need päevad kinni maksma, kui ta peab kuskile proovipäevale minema. Aga andis Keijole selleks kaks nädalat aega, mida ma hiljem lepingust välja lugesin, ongi nende kohustus, et nad peavad kaks nädalat ette teatama, kui lepingut lõpetada tahavad.
Ta ütles, et ta sooviks pigem, et Keijo leiaks mingi ajutise töö, kes maksaks palka läbi tema, sest siis ta ei jää Keijost ilma, aga saab aru, kui Keijo eelistab pigem uut sponsorit. Meil sel hetkel polnud muud eelistust, kui vaid leida mistahes võimalus, peaasi, et viisa ei katkeks.

Ma hakkasin siis kohe töökuulutusi sirvima ja CV laiali saatma. (Naljakas on see, et just paar päeva enne ma igavusest uuendasin meie CVd - juhus?). Õnneks oli palju kuulutusi, saatsin mingi 30 kirja laiali ja panin ka kohe kirja Keijo olukorra, et ta otsib kedagi, kes võtab sponsori üle. Hirm oli suur, et keegi ei soovi niimoodi kedagi sponsoreerida, kui pole kindel üldse kui hea töölisega tegu on. Proovipäev võib ju näidata töölise oskust, aga kas ta on ka kohusetundlik, täpne, korralik tööline, see selgub ikka alles mõne aja jooksul.
Lõuna paiku sai Keijo kõne ühest firmast Sydneys, mis tegeleb siis metallist treppide paigaldusega, kes otsib keevitajat ja heameelega ta pigem sponsoreeriks välismaalast, kui palkaks kohalikku, sest välismaalased on alati palju kohusetundlikumad juba puhtalt sellepärast, et nad pingutavad rohkem oma viisa nimel. Tal pidavat juba olema 4 inimest sponsori peal. Uuris Keijo oskuste kohta ja kui kuulis, et Keijo peamiselt tegeleb ainult MIG ja elektroodkeevitusega, siis uuris kas Keijo on nõus ka teisi keevitusi juurde õppima, kui võimalus on. Keijo oli loomulikult nõus, sest see oli ka meie niiöelda tuleviku plaan, et Keijo ühel hetkel omale keevitusi juurde õpiks. Ashley (uus tulevane ülemus) soovis siis, et Keijo läheks proovipäevale, et enda oskusi näidata ja samas ka nende tööga tutvuda. Läksime siis teisipäeval (9ndal) Sydneysse, et Keijo saaks proovipäevale kolmapäeval minna. Kolmapäeva lõunal oli Ashely Keijole juba öelnud, et ta on Keijoga väga rahul ja hakkame aga sponsori ülevõtmisega tegelema. Nimelt oli ta Keijoga nii rahul, et ühest proovipäevast sai mitu. Ashely soovis, et ta jääks esmaspäevani, et käesoleva objekti ära lõpetada. Tööpäevad olid 10h ja töötas ka laupäeval. Eile (esmaspäeval, 15ndal) tuli koju ja ütles, et objekt pole veel valmis ja Ashley tahab, et ta töötaks kuni kolmapäevani. Lisaks oli ta Keijo juba kahele koolitusele kirja pannud. Korvtõstuki lubade koolitusele ja mingi pressure pipe welding (see on siis torude keevitamine, mis peavad vastupidama suure surve all.) See keevituskoolitus kestab 18 nädalat, 4 päeva nädalas peab käima õhtuti koolis. Koolitus maksab umbes 3000 dollarit, mille Ashely lubas kinni maksta, kui Keijo koolituse läbib. Kui aga läbi kukub, siis peab Keijo ise kinni maksma. Et umbes, ehk see motiveerib Keijot koolituse läbima :D.

Niiet jah, esialgu hirmus ja ootamatu pööre eelmine esmaspäeva hommik. Olin parajalt paanikas ja stressis kogu selle asja pärast, aga nüüd tundub, et paremat asja ei saanud juhtudagi. Me saame "farmi lõksust" ära tagasi Sydneysse, me saame jälle koos elada, Keijol on uus ja parem töökoht ( vähemalt praegu tundub nii :D) parema palga ja töötingimustega, ning ka ülemus tundub normlaane olevat, kes on Keijoga väga rahul. Juba paari päevaga usaldab ta Keijot nii palju, et jättis tema objektile teise keevitaja ülevaatajaks ja töödejuhatajaks, sest Ashley ise tol päeval objektil ei ole. Teine tüüp peaks olema (paberite järgi vähemalt) Keijo järelvaataja, kuna on õppinud keevituse inspektor, ta peaks vaatama Keijo keevitamist, kontrollima, et keevitus on ilus ja aukudeta, aga hoopis Keijo on see, kes tema tööd parandab. Teisel päeval nad pidid koos ühte treppi keevitama, üks ühelt poolt ja teine teiselt. Mingi hetk Keijo läks tema keevitust vaatama, et umbes kartis, et Keijo enda keevitus ei ole võib olla piisavalt hea, aga tuli välja, et selle teise poisi keevitus oli auke täis ja hiljem tuli sinna ka suur pragu. Lõpuks Ashley lasi terve trepi Keijol teha.

Hetkel siis olemegi veel Sydneys, Keijo teeb tööd, mida ta tegelt teha ei tohiks ja mina istun Kristeli ja Tauno (head sõbrad, kes meid enda juurde võtsid, kuniks selgust saab, mis edasi) korteris ja suren igavusse. Ma ei saa tegevuseta istuda, seda enam, et ma tean, et on vaja palju asju veel teha, aga lihtsalt ei saa. Meil on vaja veel tagasi Narrabrisse minna ja oma asjad kokku pakkida ja Sydneysse kolida. Ma ei ole veel isegi korteri omanikuga rääkinud, et välja kolin jälle, sest tahan temaga isiklikult rääkida, mitte telefoni teel. Pidime täna (16ndal) minema, aga Ashley soovis, et Keijo veel töötaks kolmapäevani.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma ärritun. Sest ma nagu just sain uude korterisse sisse kolitud. Greg teadis, et otsime korterit. Nad pidid oma olukorrast juba nädalaid, kui mitte kuid teadma. Nad pidid teadma, et nad peavad Keijo lahti laskma. Miks nad ei öelnud midagi, kui Keijo Gregile mainis, et ma korterit otsin? Ma nüüd pean korteri jälle ära andma ja ilmselt jään 1380 dollarist ilma, mis tagatiseks läks. Rendileping sai tehtud kolmeks kuuks ja kui varem ära lõpetada, siis pean makmsa 6 nädala üüri, mis siis ongi see tagatisraha. Tuleb vaid loota, et omanik on mõistlik inimene ja saab meie olukorrast aru ja me leiame mingi kuldse kesktee.

Rääkimata sellest, et me just tulime puhkuselt, mis kestis 2 kuud, mis kergendas suuresti meie rahakotti, lisaks uude korterisse sai mööblit soetatud, siis selline uudis, et Keijo jääb oma tööst ilma, meie ainukesest sissetulekust, mis omakorda võib kaotada meie viisa, jättis küll paar südamelööki vahele.

Ja Greg veel ütles Keijole, kui Ashely ta Sydneysse kutsus proovipäevale, et ära siis kohe esimese pakkumise peale hüppa, vaata ikka veel ringi. Nagu päriselt? Sa annad kaks nädalat aega uus töö leida ja siis veel loed sõnad peale, et ärgu kohe esimese pakkumise peale jookse? Ta vist arvab, et uue töö, uuest sponsorist rääkimata, leidmine on super lihtne. Nagu ütlesin, ma saatsin mingi 30 CVd ja Ashely oli ainuke, kes vastas. Niiet jah, isegi kui tahaks "ringi vaadata" pakkumiste seast, siis päris nii lihtne see pole. Kindlasti oleks uue töö leidmine lihtsam olnud, kui poleks sponsori soovi, sest enamus siiski ei soovi mingi sponsorviisaga jändama hakata.

Selle nädalaga lõppeb siis see kaks nädalat, mis oli Gregi ette teatamise aeg ja siis seadusepäraselt, peaks Greg immigratsioonile 28 päeva jooksul teada andma, et Keijo tööleping on peatatud ja sellest hakkab jooksma 60 päeva, mille jooksul peab Keijo leidma uue tööandja ja uus sponsor peab jõustuma. Tööandja õnneks on leitud, nad peavad nüüd postitama töökuulutuse, et otsivad keevitajat (ennem oli kuulutus üleval, aga mitte keevitaja vaid metal fabrication - mis siis tähendab umbes metalli tööline vms). See on lihtsalt üks mitmest tobedast reeglist sponsorile, kes soovib kedagi sponsoreerida. Kuulutus peab olema üleval kuu aega, et nad otsivad keevitajat, aga et Keijo oli ainuke, kes vastas või sobis sellele tööle. Pärast seda on protsess kiire. Me enam uut viisat taotlema ei pea, ainult Ashley peab paberid sisse andma, et soovib Keijot sponsoreerida. Kuna Ashley firmas on juba mitmeid töölisi sponsori peal ja Keijol on ka juba sponsorviisa olemas, siis see protsess pidi kiirelt käima, paari nädalaga vms.
Ma isegi ausalt ei julge veel päris rahulikult hingata, et kas ikka on kõik nüüd korras. Mitte enne kui uus sponsor on kindlalt jõustunud, aga hetkel on kõik siiski päris hästi läinud.
See on ikka vaat et ime, et me leidsime nii ruttu uue sponsori, kes on Keijoga rahul ja on nõus tegema mida iganes, et Keijo endale tööle saada ja võimaldab Keijol juurde õppida uusi asju. Loodame, et siis veel mingeid üllatusi ja vingerpusse elu meile lähiajal ei tee.
Võiks vahelduseks rahulikult võtta. :D

Kuna nüüd on selge, et Keijol on uus sponsor olemas, hakkasin ka mina uut tööd otsima, eile käisin ka intervjuul ja ilmselt järgmine nädal alustan. Tegemist siis ikka minu elektroonika alase tööga, aga täpsemalt rohkem ei oskagi sellest veel rääkida.

Kokkuvõtteks, olgugi et viimased paar nädalat on olnud nagu ameerika mägedel, oma tõusude ja langustega, me oleme siiski positiivsed, et kõik läheb nii nagu ette plaanitud, olgu see siis meie plaanitud või kellegi kõrgemate jõudude poolt ja me jõuame sinna, kuhu me jõudma peame.

Me hoiame teid kursis! :)

Mõned asjakohased mõtteterad ka ;)

Midagi naljakat ja asjakohast, arvestades kui palju peavalu on tegelt see farm meile tekitanud :D

Cubbie Cotton Ginnery

Tervist.

Eile alustasime me siis oma koolitusega puuvilla tehases.  Peamiselt räägiti ohtudest ja ohutusest seoses selle tööga, tehti tehasele tuur peale, inimesed jaotati ära erinevatele ametipostidele ja pandi paika ka kes kus vahetuses töötab. Mina töötan öises vahetuses books and bags’is. See on siis tehase kõige viimasem protsess, kui nii saab öelda. Üritan siis kerge lühikokkuvõtte anda, mismoodi asi toimub. Puuvill on põldudelt üles korjatud ja on meie tehase juures suurte 2,5t pallidena. Masinaga nimega moonbuggy, tuuakse 6 palli korraga tehase “algusesse” kohta nimega feedrbay- sealt söödetakse siis need pallid ükshaaval sisse. Üks inimene töötab siis seal lindi alguses, lõikab pallide ümbert kile ära ja saadab need edasi, kus see pall hakitakse masina poolt ära ja mööda suuri torusi imetakse kogu vill edasi, kuivatisse, sealt jälle mööda torusi järgmistesse hakkijatesse, kus üritatakse eraldada enamus sodi, sealt edasi läheb vill edasi nelja gin stand’i kus käib ikka veel villa hakkimine ja purustamine mille käigus eraldatakse puuvillaseemned, mis mööda torusi läheb eraldi seemnekuuri. Seemned lähevad peamiselt looma söödaks. Mis on natuke naljakas, sest need seemned näevad välja nagu väiksed sitased karvapallid, umbes herneterasuurused. Aga tuleb välja, väga hea loomasööt on see.

Igatahes, kui vill on seemnetest ja muust sodist eraldatud, läheb see omakorda edasi pressi, kus pressitakse vill kokku umbes 260kg kaaluvateks bale'ideks (edasipidi villa pall), masin paneb neile plastikrihmad peale ja lükkab masinast välja lindile ning selle koha nimi ongi books and bags- ehk seal ma võtan sellelt pressitult villalt näidise ja panen sellele näidisele triipkoodiga sildi peale. Siis vajutan nuppu, et see villa "pall"  liigub edasi, kus ootab ees juba kott, mille sisse läheb see kamakas, sellele kotile paneme ka triipkoodid kahele poole peale, kotisuu paneme haaknõelaga kinni ja lähebki see pakike mööda linti tehasest välja, keegi on kahveltõstukiga seal juba ootamas ja viib need rekkate laadimispunkti.

Tegelt on tehas suur ja protsess tundub pealt vaadates pikk ja keeruline, aga kogu see ühest otsast palli sisse söötmine ja teisest otsast "palli" välja sülitamine toimub 1-2 minuti vältel. Pressist tuleb mulle neid välja iga minuti tagant umbes. Ma pean jõudma selle minuti jooksul võtta näidis, bags inimene (kes kotti paneb paika- kott tõmmatakse sinna ava ette, kust see villa “pall” välja tuleb) peab mulle ulatama triipkoodi sildi, pean selle arvutisse sisse laskma, näidisele peale panema, näidise kärule panema, aitama koti peale tõmmata, saadan “palli” edasi. Kahele küljele tuleb panna samad sildid, mis läksid näidisele, kotisuu tuleb kinni panna ja hakkab sama asi pihta uuega. Eks homme paistab kui aeglased me oleme. Tundub praegu väga ulmeline kõik see minuti jooksul ära teha 😃 aga eks paistab. Vajab lihtsalt harjutamist.

Peale igat pausi, mis on umbes iga 3h tagant, vahetame me omavahel kohti. Ma töötan teise Eesti tüdrukuga, kui üks on books’i peal- võtab näidised jne ja teine bags’i peal- paneb kotti ja kleepse, siis me vahetame omavahel umbes iga 3h tagant.

Homme ja reedel me töötame ainult 12h, ehk siis päevane vahetus hakkab kell 7 ja lõpetavad kell 13 ja õhtune vahetus hakkab 13 ja lõpetab 19. Siis pannakse masinad natuke aeglasemalt tööle ka, et kõik saaks rahulikult harjutada. Esmaspäeval aga hakkab 24h pihta. 6 päeva tööl, 1 vaba.

Huvitavaid fakte ka:

1.Selle tehase tühjalt seismine - et kui näiteks mingi masina rike tekib ja tööd teha ei saa, on umbes 8000 dollarit kahju tunnis. Kuna me teeme umbes 60 “palli” ( ristkülikud küll, aga pall on lihtsam väljend 😃), siis peavad need päris kallid olema kui selline kahju tekib

2.See puuvill, eiriti puhastatud puuvill on sama tuleohtlik ( kui mitte rohkem) kui bensiin. Piisab isegi staatilisest elektrist, et tulekahju tekiks tehases. Selleks oli meil ka tuleohutuse koolitus täna.

3.Puuvilla puhastamise käigus eraldatud sitem vill on see millest tehakse teksaseid. Miks need teksad siis nii kallid on?? 😃😆

Katsun teile lisada siia ka mõningaid pilte, aga need on kõik googeldatud, sest kohapeal nad väga ei taha, et keegi pilte teeks.

See on siis see pressitud ja rihmadega kinnitatud "pall", sellelt võetakse näidis ja edasi läheb kotti.

Puuvilla seemned, mis lähevad loomasöödaks

Moonbuggy. Ühest sellest suurest pallist, mis kaalub 2,5tonni, saab umbes 3-4 puhast  bale'i. 50% sellest on seemned, 40% on puhas vill ja 10% sitem vill ja muu sodi

Nii, nüüdseks olen ühe päeva seda tööd teinud ja võin öelda, et täitsa Ok on. Täna ja homme on meil tempo vähe aeglasem, masin annab iga 1,5 minuti tagant ühe “palli”, et meil oleks aega tööga harjuda. Esmaspäevast aga hakkame õiges kiiruses pihta. Ja täitsa tehtav on. Midagi keerulist pole. Pikapeale muutub igavaks kindlasti.

Ok. Praeguseks kõik ja suure tõenäosusega ennem jälle uut blogi ei tule, kui see 5 nädalat tööd on tehtud. :) 

Dirranbandi

Tervist. 

Midagi erilist kirjutada pole, kui vaid, et olen jälle uues kohas. Eelmine töökoht hakkas ära tüütama ja tunde hakkas väheks jääma, seega otsustasin edasi liikuda. Minu õnneks sain uue töö pakkumise 10 minutit peale e-maili saatmist tööagentuuri. Ja veel hea pakkumise. Kuna on puuvilla hooaeg, siis aprillis hakkab pihta cotton gin - see on siis nagu puuvilla tehas/ hoidla, kuhu põldudelt korjatud vill viiakse. Eks tean täpsemalt rääkida, kui tööd alustan, 3ndal aprillil. See töö on väga hinnatud bäkkerite seas ja sellele kohale on väga raske saada. Tavaliselt hakatakse neid töölisi otsima juba jaanuaris ja kuna ma alles hakkasin otsima, siis olin kindel, et seda tööd ma ei saa. Aga läks õnneks :) see puuvilla farm on väikses linnas nimega Dirranbandi, lõuna poolkera suurim niisutussüsteemiga farm, maid on 96 000 hektarit. Kahjuks on see aasta aga kuiv aasta olnud ja neil pole enam veevarusid ning enamus põlde jäid tühjaks. Kui tavaliselt kestaks cotton gin töö kuni 9 kuud, siis seekord arvatakse, et kestab ainult kuni 5 nädalat. Ega rohkem ei olegi sellekohta  midagi lisada. 

Eelmine nädal oli Keijo sünnipäev ja me otsustasime selle puhul minna väikesele puhkusele. Kuna samal päeval oli Ed Sheerani kontsert seal, siis ma ei saanud ju ometi minemata jätta. Olgugi, et algul arvasingi, et ei saa minna, sest piletid olid ammu müüdud. Aga mõned päevad enne tuli lisapiletid müüki ja mul isegi õnnetus saada. Kontsert oli väga lahe, minu meelest. Keijo oleks parema meelega ilmselt ükskõik mida muud teinud 😆 aga mõnus oli sellegipoolest mõned päevad linnas veeta ja puhata. 

Ega hetkel muud ei oskagi kirjutada. Pole midagi rohkem põnevat toimunud. 

Järgmise korrani! 

Puhkus Noosal.

Vabandan väga, olen oma blogimisega väga laisaks jäänud, aga vabanduseks saan vaid tuua, et tööelu on ikka väga üksluine ja ei tundu just põnev sellest kirjutada ja ilmselt veel vähem põnevam on teil sellest lugeda. Aga vahepeal oli jälle Jõulud ja aastanumber samuti muutus. Et teil kõigil tuleks just selline aasta nagu te ootate! 
Nagu siin on tavaks saanud, oli meil jõulude ajal puhkus ja võtsime ette jälle uue koha, mida avastada. Kui tavaliselt me katsume oma lühikese 2-3 nädala jagu puhkuse sisse mahutada võimalikult palju kohti, mida külastada, siis seekord otsustasime ainult ühe kasuks ja võtsime ette Noosa. Tegemist siis jällegi ilusa (nagu need kõik siin) ranniku-äärse linnaga, Brisbane'ist põhjapoole umbes 2h. Otsustasime, et seekord me puhkame korralikult, mitte ei sõida enamus puhkuse ajast ühest vaatamisväärsusest teise, päevas ca 800km. Muidugi päris puhkus oleks olnud kuskil hotellis, kus keegi teeb sulle süüa ja koristab sinu järgi, aga peab mainima, et samas see rannas telgis elamine ei olnud just kõige halvem variant. Ainuke puudus oligi see, et süüa pidi ise tegema. Mulle pole vaja 5 tärni hotelli või teab mis luksust, aga Vat kui keegi mulle vaid süüa teeks, siis ma oleks häppi. Aga see selleks.
Puhkus hakkas meil ametlikult 18ndal. Keijo lõpetas oma töö reedel, 15ndal ja tuli laupäeval minu juurde, et siis esmaspäeval siit startida. Mina veel töötasin laupäeval. Ja panin ka Keijo veel pühapäeval tööle 😆 nimelt minu töö enne puhkusele minemist oli siis kõplamine. Peale viljavõttu, pidin ma kõik masinad ära pesema ja puhastama. Kui need tehtud olid, tuli Andrew minuga rääkima, tõsine nägu peas- mis on harva, et kuidas mulle meeldib siin töötada, et kas olen rahul jne. Tema hääletoon ja hoiak oli nii veidralt tõsine, et ehmatas ära. Mõtlesin, et pekki, millega ma nüüd hakkama olen saanud. Ütlesin, et jaa, olen väga rahul. Ta siis ütles, et kui olen huvitatud, tal on tööd palju, väga palju. Siis irvitas, aga see on väga sitt töö 😆Kõplamine. Et No Starth näitab ja räägib sulle täpsemalt ja et siis tead, kas ikka tahad seda 😃. Et üks põld on päris jube, aga teistel nii hullult pole. Ilmselgelt ma ei loobunud sellest tööst. Ennegi kõplamist teinud. Kes siis väiksena kartulivagude vahel vuranud pole. Kuigi noh, kellelgi polnud vist 2km pikkust vagu ka.  400ha suurune põld, kus kasvas taim nimega sorgum- mingi loomasööt pidavat olema. Igatahes sellel ( ja mitmel teiselgi)  põllul hakkas paiguti mingi umbrohi vohama ja enam mürgitada ka ei saanud, sest see tapaks ka sorgumi. Niisiis mina pidin mööda põldu ATVga ringi vurama ja neid lappe, kus umbrohi kasvas, kõplama. Algul oli tore, ausalt. Rohkem kulutasin bensu ATVga edasi tagasi põllul vuramisele, kui oma energiat kõplamisele. Päeva lõpuks oli pöial gaasi hoidmisest valus, mitte käed villis kõplamisest. Aga siis läks asi käest ära. Kõplamist oli küll ja veel. Igatahes. Aega läks (nii umbes 3 nädalat kokku) ja saigi see 400 hektarit tehtud. Viimane tund aega oligi siis Keijo abiga. Mul jäi veel jupp teha ja ma ei saanud jätta seda enne puhkusele minekut, nii ma siis tegin nunnu näo pähe ja lubasin Keijole kõike, mida ta hing ihaldab, peaasi, et ta mulle tunniks appi tuleks. Tehtud ta saigi. Sain südamerahus puhkusele minna, teades, et minu töö- vähemalt üks põld siis - on tehtud.
Igatahes. Tagasi puhkuse juurde. Esmaspäeval võtsime siis suuna Noosale. Õnneks sinna oli umbes 500km (6h) sõita. Sinna me aga kohe esimese asjana ei läinud, sest kämpimine oli meil bronnitud teisipäevaks. Broneerimise ajal, mis sai mitu nädalat ennem tehtud, polnud me päris kindlad kas hakkame liikuma esmaspäeval või mitte.
Ööseks jäime teeäärde, mis oligi mõeldud selleks. Siin on selliseid teeäärseid parklaid palju, kus on WC jne, aga vähestes võib tegelikult ööseks parkima jääda, rääkimata telgi ülespanekust. See koht aga oli ametlikult kohe tasuta telkimisala kohe suure maantee kõrval. Me jõudsime sinna õhtul pimedas ja ei vaevunud telgi üles panemisega, vaid otsustasime autos magada. Mis polnud just kõige parem idee. Esiteks oli auto, nagu alati, korralikul täis pakitud, et oli pea võimatu istmeid alla lasta, et enam-vähem pikali asendis saaks olla. Siis muidugi oli hirmus palav. Keijo tegi aknad lahti ja umbes viis minutit ja paarkümmend sääsehammustust hiljem, tuli mulle läbi une meelde, et lugesin selle koha arvustusi ja et kõik kommentaarid sisaldasid hoiatust, et hoidke aknad kinni ja võtke palju sääsetõrjevahendit, seal on palju sääski. Aknad saime küll kinni, aga sääsed olid juba sees. Keijo muidugi pidas mind hulluks. Teda ei tülitanud ükski sääsk ja ta ei kuulnud ka midagi, seega ilmselgelt ma kujutasin kõike endale ette. Oioioi, see ei olnud küll hea asi öelda mulle. Ma olin unine, väsinud, mul oli palav ja paganama sääsed olid mind niimoodi ära söönud, et ma olin end juba verele kratsinud- tema ütleb, ma kujutan ette!! See on nagu karu torkimine, kes asja talveunest ärkas. 😆 kas suured kupud, mis olid pea verele kratsitud on ka ette kujutatud? Ei tema ei näinud ega kuulnud mingeid sääski ja keegi ei närinud ka teda. Igakord kui hakkasin just just magama jääma, jälle keegi kuskil nokkis minu kallal!!  Ja palav, nii ma siis muudkui kirusin, vandusin ja kratsisin seal end, samal ajal Keijo vaikselt vaatas oma mingeid sarju vms telefonist. Ja mulle just nüüd turgatas pähe, et võib olla ta ei kuulnud sääski, sest tal olid KÕRVAKLAPID peas, sest vaatas midagi oma telefonist. 😆 Duh! Iga mingi tunni tagant vms panime jälle auto tööle, et autot jahutada õhukonditsioneeriga. Lõpuks ilmselt väsimus sai võitu ja võib-olla jahtus õhk ka väljas piisavalt, et sees polnud enam nii palav ja lõpuks kui Keijo telefoni käest pani ja magama sättis, kuulis ta ka sääski ja nagu prints valgel hobusel, tappis ta need sääsed ja ma sain magada! Oh õndsust!
Enivei. Hommikul oli kõik jälle ilus ja tore. Teekond Noosale võis jätkuda. Selles suhtes mulle meeldib autos/telgis magamine, sest nii kui päike tõuseb, läheb palavaks ja sa pead lihtsalt üles ärkama. Olgugi et on miski 6 hommikul vms. Ja see teeb päeva kohe mõnusalt pikaks ja jõuad palju teha. Muidu magad pool päeva maha.
Noosale, oma telkimispaika saime alles minna alates kella 11st, seega meil oli aega küll ja veel. Jõudsime Noosale suhteliselt vara. Enne 8 vist isegi. Sõime hommikust, Keijo käis juuksuris ja siis läksime veel ostukeskusesse kolama, aega parajaks lööma. Telkimine oli meil Noosa North Shore rannal. See oli siis selline pikk pikk rannariba kuhu saamiseks pidid praamiga üle jõe minema. Rand ise oli vist mingi ligi 40km pikk, mida mööda võis siis oma maasturitega sõita, edasi teisele rannale ja nii edasi ja nii edasi.  Meil kahjuks või õnneks polnud maasturit ja pidime leppima tavateedega. Aga neid rannal sõitijaid oli palju. Igapäev kui me hommikul praamiga üle läksime linna poole, siis sealt poolt vastu tuli neid maastureid omajagu. Selline tunne nagu oleks Saaremaal jaanipäeva paiku, sama pikad praamijärjekorrad olid. Olgugi, et tegemist oli väikse jõega ja see trossiga liikuv praam läks üle minutiga, tekkis siiski pikad järjekorrad, kuna praamile mahtus maks 6-8 autot. Sõltuvalt siis kui suured autod ja treilerid kellelgi oli.
Meil õnnestus omale saada ilus telkmisala. Mõnusalt palmipuude all varjus, et ei oleks päeval väga palav päikse käes. Lihtsalt super. Kuigi päeval me seal väga ei olnud nagunii. Igapäev käisime otsisime häid kalastuskohti. Hommikul varakult, nagu juba mainisin, olime ärkvel. Sõime hommikust, siis muidugi oli juba hirmus palav, jalutasime paar sammu ja olimegi juba rannal. Hommikul 7-8 käisime juba meres ujumas, maha jahutamas ennast. Siis võtsime suuna linna. Nagu mainitud siis, tegemist ranniku-äärse linnaga, aga samas on seal palju jõgesid ja kanaleid kus siis saab ujuda, paadiga sõita, kalastada jne. Ja me siis käisime muudkui erinevates kohtades vaatamas, kus parem kala püüda jne. Ja see linn on tõesti mõnus koht. Seal on nii palju randu - suurte lainetega surfirannad, vaiksed laineteta rannad, jõeäärsed ujumiskohad. Kõik on olemas.
Ükspäev rentisime ka paadi- siin on nii, et ilma lubadeta võib ka paadiga sõita aga ainult 6 sõlme, mis pidavat olema umbes 10km/h. Mis on aeglane. Nii aeglane, et mul hakkas selles jõe peal loksumisest ja kolksumisest halb. Aga samas ikkagi oli mõnus jõel ringi vurada sellega. Kui paadi ära andsime, siis selle paadimaja juures kohe avastasime hea kalapüügi koha. Sel õhtul väga enam midagi ei püüdnud, aga teistel päevadel Keijo muudkui tõmbas kala üksteise järgi välja. Iga natukese aja tagant. Kahel õhtul saime siis korralikku praekala õhtusöögiks. Mõnus.
Viimasel päeval läksime jetski'dega (skuutrid eesti keeles?) merele. Algselt pidime võtma Keijoga kahepeale ühe. Mõtlesin, et mind väga nagunii ei huvita, isegi algul mõtlesin, et ma üldse ei lähe. Siis vaatasin, et kahekesi saab ka ühe peal ja mõtlesin, et lähen siis kaasa. Kohapeal aga tehti meile teine skuuter poole hinnaga, et see on asi mida peab tegema eraldi. Müüdi meile siis see teine ka, ja tõesti nii ta oli. See on asi mida peab tegema. See oli lihtsalt nii äge. Algul, argpüks nagu ma olen, ma ikka kartsin väga. Mööda jõge panime siis merele. Ja pidime suurtest lainetest läbi sõitma. Mõtlesin, et hell no! Hullud peast! Vastu lainet sellega??? Aga no argpüks ma ju võin sisemiselt olla, aga ega ma seda siis teistele näidata ei saa. Läksime siis kõik hanereas merele ja üsna ruttu oli hirm asendatud adrenaliiniga. Esimesele lainele vastu minna oli hirmus. Teine oli juba lahe ja kolmanda peal mõtlesid juba, et võiks suuremad lained olla. Kui jõudsime juba niiöelda avamerele ( mitte just nüüd hirmus kaugele rannikust, aga siiski suht kaugele), seal lasti meid siis niiöelda vabaks. Meile anti mingi 20-30 minutit, et hulluks minna. Võisime sõita ja kihutada ja teab mida kõike veel teha, peaasi, et mõnest reeglist kinni pidasime- ehk siis, et hoiaksime üksteisest vähemalt 20m, eelistatavalt 60m distantsi, hoiaksime silma peal meie tuuri giididel- kui me näeme neid, siis nemad näevad meid, see tähendab siis, et nad näeks meid, kui meil peaks abi vaja minema. Ja nii me siis kihutasime seal. No mina ilmselt mitte nii väga, kui mõned teised seal, aga siiski piisavalt, et põsed olid irvitamisest valusad, sest lihtsalt nii äge oli. Ja vesi oli nii mõnusalt soe (24 kraadi) ja kutsuv ja ilus sinine, et oleks tahtnud lausa skuutri sinna paika jätta ja hoopis vette hüpata. Aga jah. See on jälle asi, mida soovitan kõigil kasvõi korra elus ära proovida.
Tavaliselt veetsimegi enamus päevast kuskil mujal randades või jõe ääres ja siis õhtupoolikul läksime tagasi "koju" ja vahest veel läksime niiöelda oma rannas ujuma. Ei saa ju kasutamata jätta, kui rand ainult paari sammu kaugusel on. Kuna rand oli nii pikk ja seal rannal ainult käisid selle telkimisala rahvas siis oli see enamus ajast tühi, mõni üksik inimene võib olla siin ja seal. Seega tundus nagu kogu see rand on ainult meile. Ühel korral käisime ujumas ja lollitasime vees, Keijo tõmbas mul püksid jalast- me olime piisavalt sügaval, keegi poleks ikkagi midagi näinud. Kuigi vahest oli ka nii et kui laine tuli, siis oli sügav, üle pea vesi, aga kui laine ära läks siis pidin kiiruga kükitama. Keijo veel naeris, et rannal olevad vetelpäästjad raudselt vaatavad binoklitega - me olime neist ikka omajagu eemal. Nalja peab ju saama. Kes siis ei mäletaks lapsepõlves paljana ujumas käimist. Palju mõnusam juu 😆 igatahes lõpuks kui otsustasime uuesti välja minna siis avastasime, et olime sattunud rippi- see on siis see osa veest kus lained tagasi merre lähevad ja sealt välja saada on päris raske. Niimoodi inimesed upuvadki. Õnneks me oleme piisavalt palju vaadanud Austraalia oma vetelpäästja saadet Bondi Rescue (Bondi ranna pääste ) ja paljudes randades on ka märgid kuidas neist rippidest välja saada. Tuleb rannaga paralleelselt ujuda, kuniks oled sellest kohast lihtsalt väljas ja siis võid lihtsalt randa ujuda või lasta lainetel end randa viia. Kui aga üritad selles rip'is otse randa ujuda, siis sa lihtsalt väsitad end ühe koha peal ujumisega või hullem veel, liigud mere poole. Raske oli aga välja saime. Ja täitsa arusaadav miks ja kuidas inimesed ära upuvad. Sest vähe sellest, et sul on raske sealt välja ujuda, tuleb sulle veel laineid kaela, sa pead vaatama et need sind vee alla ei kisu vms ja siis kui sa peaks saama sealt hea suutäie seda vett omale, siis on pekkis ka, sest see vesi on niiiii soolane, et see ajab lihtsalt öökima ja siis sa üritadki seal ujuda ja samal ajal öögid. Seekord seda ei juhtunud, saime ilusti välja. Raske oli sellegipoolest, aga õnneks ma hoidsin lainetel muudkui silma peal, et ei üllatanud mind mingi laine ja sain end veepeal hoida. Sellepärast on bodyboardiga (kehalauaga? ) hea käia, sest see hoiab sind kenasti veepeal ja saad sellel toetada ja end veepeal hoida ja hinge tõmmata. Seekord aga otsustasime niisama ujuma minna. Igatahes kui välja saime sealt siis tegelt tahtsime uuesti vette minna, sellest rip'ist eemale aga siis nägime, et need vetelpäästjad sõitsid autoga meie poole. Tegelt on nii, et nad panevad randa lipud püsti kus vahel on ohutu ujuda, kus pole kindlalt neid rippe ja kus nad saavad kõigil hästi silma peal hoida. See pole kohustuslik nende lippude vahel ujumine, aga soovituslik. Eriti rahvarohketes randades, kus on hea ära eraldada nende lippudega ujujad ja surfajad ja lihtsam inimestel silma peal hoida. Ja siis nad vahest käivad neid inimesi, kes väljaspoole lippude ala ujuvad, hoiatamas või siis üldse ära kutsumas, kui on teada, et on väga tugevad hoovused. Aga selles rannas olime me Keijoga põhimõtteliselt ainukesed vees. Mõni üksik päevitas rannas. Ja kuna vetelpääste ja nende lipud olid meist nii kaugel, kohast kust me randa tulime, siis me ei vaevunud sinna lippude juurde minemisega. Ja kui me siis nägime neid oma autoga meie poole sõitmas, siis mõtlesime, et nad raudselt tulevad ütlema, et me läheks lippude vahele ujuma ja mõtlesime, et me siis juba parem lähme üldse välja. Tulidki siis meie juurde, aga mitte meid välja ajama vms vaid lihtsalt uurisid, et kas kõik on ikka korras, et nad olid meil silma peal hoidnud, et nägid, et me olime rip'is ja olid valmis meile appi tormama kui vaja. Aga et tublisti saime ise välja. Ütlesime, et jaa korras kõik. Raske oli aga välja saime ja et tore teada, et ikka poisid oma tööd teevad ja ujujatel silma peal hoiavad. Natuke rääkisime paar sõna juttu ja läksime laiali ja siis Keijo naerab, et ma ju ütlesin, et need vetelpäästjad raudselt vaatavad meid. Ma juba olin ära unustanud, et ma vahepeal seal lainetes püksata ringi kargasin 😆😆😆 vaevalt mu valge päevitamata tagumik seal valges laintevahus välja paistis 😆 Phh. Nad raudselt unistasid, et nad saaks samamoodi lainetes hüpata.
Igatahes poolteist nädalat mõnusat rannaelu sai läbi liiga kiirelt ja võtsimegi suuna Sydney poole. Pika mõtlemise peale, otsustasime vana-aasta ikka jälle Sydneys vastu võtta. Seekord aga silla alla ei viitsinud minna. Mõtlesime, et otsime mõne koha Merlini kodu läheduses, kus õnnestub silda näha, aga enne laste ilutulestikku, mis on kell 9 õhtul, otsustasime hoopis omale teleka õue püsti panna ja vaadata ilutulestikku telekast otse. Näeb kogu värki, nii lähedalt kui kaugemalt ja ei mingit rahvamasse ega midagi. Ja super oli. Olime ainult me 4kesi, me Keijoga ja Merlin oma poiss-sõbraga ja ei olnud millestki puudus. Väga mõnus vaikne õhtu oli.
Veetsime Merlini juures mõned päevad. 1.jaanuar mõtlesime, et lähme kuskile rahvusparki või randa või veeparki. Midagi tahtsime teha. Aga samas olime väsinud ja nagu oleks tahtnud niisama olla. Lõpuks otsustasime siiski kodus olemise kasuks, läksime ostsime Kmardist erinevaid laua-/seltskonnamänge ja nii veetsimegi 3 päeva Merlini juures. Tõsised vanad inimesed valmis juba, teised meie vanused panevad korralikku pidu vana-aasta õhtul, meie istume vaikselt, naudime väikest seltskonda ja lauamänge. Aga ausalt, teistmoodi ei tahakski 😊
Ja otsa see puhkus saigi. Neljapäeval, 4ndal, jõudsime tagasi minu juurde ja veetsime veel viimased päevad minu juures logeledes, kuni Keijo pühapäeval oma farmi tagasi läks. Mõnes mõttes oli hea jälle tagasi tööle minna, tagasi rutiini, aga samas logeleks veel edasi seal Noosa rannal.
Järgmine nädal, esmaspäeval hakkame me juba sorgumi lõikusega pihta. No proovime esialgu, kuidas on aga loota on, et saab lõpuks jälle korralikult pikki päevi tegema hakata. Vähemalt mõneks ajaks. Praegu olen töötanud commodities poole peal- kus siis vilja vastu võetakse ja hoiustatakse. Töötan suure front-loaderi peal, tõstan vilja ühte tünni, kust see siis lastakse mother bin'i ja sealt edasi rekkate peale. See on kahjuks nii kiire töö, päeva jooksul käib meil umbes 3-4 rekkat, mille laadimine käib kähku. Siis teeme muidu nipet näpet töid, koristame siit ja sealt, puhastame viljapunkreid jne, et lihtsalt päeva tunnid kokku saada. Suht igav ja mõtetu passimine. Parema meelega isegi kõplaks põllul. Vähemasti saaks rohkem tunde. Farmi poole peal me töötasime alati umbes 9-10h päevas, seal on hea kui praegu 8h kokku saaks. Aga noh, parem ikka, kui mitte midagi. Eks läheb jälle kiiremaks, kui sorgumi lõikus peale tuleb.

Sain kopteri sõitu ükspäev tööl

Minu ustav suksu selle hunniku umbrohu taga.

Üks rida kõblatud, nii umbes miljon veel

Üks jahutav madu kaela ümber sel kuumal suvel

Meie koduke pooleteiseks nädalaks Noosal

Päikseloojangu jalutuskäik oma isiklikul rannal

Üritasime luua jõulumeeleolu

Jalutuskäik Noosa Rahvusparki

I'm flying, Jack! Kes siis Titanicut ei tea??

KALA!

Jõuluvana ka puhata ei saa, pidi meile Jõulu hommikul praamipileteid müüma.

Mees tõi õhtusöögi!

Känguru on palju trenni teinud

Tagasihoidlik, aga ülimalt mõnus vana-aasta õhtu Merlini juures.

2018

Minu uus kontor.

Harvest tuli ja läks nagu niuhti...

Viimati siis kirjutasin, et alustasime vaikselt viljavõtuga. Ühe päeva saime teha, kui hakkas muidugi jälle vihma sadama. Ja sadas päris korralikult ka, see oli siis neljapäev ja isegi järgmine nädal oli meil palju poolikuid päevi, sest oli liiga märg, et midagi teha oleks saanud ja ega siis töökojas ka nüüd nii palju koristamist pole, et seda iga päev teha oleks. Lõpuks aga otsustati, et hakkame ikkagi pihta, et kui vili on ikka veel niiske, siis peavad lihtsalt kuivatit kasutama. Kõigepealt sõitsime siis Andrew'ga sinna teise farmi, kus viimati vilja võtsime ja tõime kombaini tagasi. Andrew sõitis kombainiga ja mina sõitsin umbes 100m eespool, et rekkatele märku anda raadio teel et 4m lai masin tuleb. Pärast läksime Strathiga chaser bin'ile järgi. Andrew hakkas samal ajal juba vilja võtma. Hiljem liitus meiega teine kombain ja chaser bin veel. Põld oli ikka omajagu pehme veel ja õhtul jäin ma oma traktoriga kinni ka, kuna chaser bin oli nii täis ja raske, et lihtsalt vajus ja vajus ja siis traktor muidugi kaevas end ka omajagu sisse. Pean ütlema, et olin päris mures, kuna eelnevalt on Greg oma närvitsemisega ikka ära hirmutanud küll. Andrew ainult naeris selle peale ja ütles, et see pole midagi, see tuleb lihtsalt välja. Proovis siis ise aga ei saanud, siis tõmmati teise traktoriga lõpuks välja.  Ja läks töö aga samaviisi edasi. Päevad olid pikad, üldiselt miski 15-16h. Mõni lühem, mõni pikem. Vahepeal olid jälle vihmapühad ja vahest läks kombainil midagi katki, et sai jälle pool päeva vabaks vms. Keijo käis ka mõnel korral külas ja tuli ka minuga tööle kaasa. 

Aajaa, eelmine kord mainisin, et Andrew uuris ega mul mingit hüüdnime pole. Ta siis pani mulle Mary nimeks. Siis muidugi tuli Keijo külla ja ta oli veel suuremas hädas Keijo nime meelde jätmisega. Ütlesin, et lihtne: kaks tähte KO ( K inglise keeles on key ja O on O - Key-o). Siis järgmine kord kui Keijo jälle tuli, siis Andrew isegi mäletas. Ma naersin, et kas Keijo nimi on nii haruldane, et jäi meelde? Ta ütles sellepeale, et ta jättis asja nii meelde- Mary is OK. (Mary on ok) et ta siis teab et peab OK ümber vahetama 😆 loogika? Igatahes järgmine päev me Keijoga läksime esimese asjana poodi omale toitu juurde ostma, sest nagunii hommikul võtab masinate puhastus aega, et ma enamasti passin nagunii sel ajal. Jõudsimegi just selleks ajaks tagasi kui kombainid just hakkasid tööle. Kui Andrew mind ja Keijot nägi, siis ütles raadio teel "Good morning, Mary is OK" ( tere hommikust Mary on OK) 😃. Üleüldse meil sai alati nii palju nalja põllul. Andrew ja üldse kõik teised töölised on lahedad ja nalja saab koguaeg. Igapäev sai ikka korraliku kõhutäie naerda. Üldiselt me raadio teel väga ei räägi, see on ikka mõeldud ainult niiöelda hädaabi eesmärgil, et räägid, kui midagi tõesti vaja vms. Aga õhtul, kui Helen õhtusööki toob, siis saab nii palju nalja. 

Üks õhtu Andrew ütleb raadio teel Juniorile ( tegelt on nimi Carlos, aga tema isa töötab ka siin ja tema nimi on ka Carlos, siis ilmselgelt poeg on Junior), et sa ei kujuta ette mis mul juhtus. Ma jäin siis ka kuulama, et noh mis siis juhtus. Junior ka, siis et nooh? Ja siis Andrew, ütleb, et ma saadan foto sulle. Siis ma enam ei kannatanud oma naiselikku uudishimu kinni hoida, ütlesin raadio teel, et ma tahaks ka teada, aga Andrew oli ilmselt selleks ajaks juba kombainist väljas ja ei vastanud. Igatahes lõpuks siis sain teada, et känguru oli talle ette hüpanud ja jäi peadpidi nugade vahele. Hea oli, et Andrew jõudis kõik seisma jätta, känguru küll sai siiski surma, aga hullem variant oleks olnud, kui see oleks jõudnud kombaini sisse minna, siis selle jama koristamine oleks olnud hull töö. Andrew ei julgenud mulle rääkida, arvas, et äkki ma olen mingi hull hella südamega loomaarmastaja ja võtan südamesse vms 😆

Siis meil oli siin üks "vahva" teise chaser bin'i juht. Mingi selline 35-40a Austraalia mees, Steve. Juba esimesel kohtumisel oli arusaadav, et see tüüp hakkab närvidele käima. Vahest lihtsalt tunned kohe mõne inimese kohta nii, eks?! Hiljem selgus, et ma ei olnud ainus, kes nii arvas. Esimesel hommikul, kui ta alustas, Andrew tegi põllul väikse koosoleku ( me neljakesi siis), seletas Steve'ile reegleid natuke. Noh, et raadio teel niisama ei lobise, põllul suitsu ei tee ja et Marina on sulle niiöelda eeskujuks, ta ütleb sulle, mida tegema peab, kuhu minema pead, keda laadima jne. Kogu selle vältel, Steve ikka üritas oma sõna sekka saada ja "nalja" visata. Ühesõnaga, see raadio teel niisama lobisemine - see pole otseselt reegel. See on selline niiöelda vaikne reegel, kõik teavad, et niisama ei lobise seal. Aga kuna see tüüp oli kohe eriline jutupaunik, eks siis Andrew tundis, et ta peab selle välja ütlema 😃 ja pärast, kui see tüüp oli oma traktoris, siis Andrew vaatas Strathile otsa ja ütles, et "miks? Mida ma sulle teinud olen? Miks ja kust sa sellised üldse leiad?" Me Strathiga naersime ja Strath ütles selle peale, et "hei, sina ütlesid Okei, mina andsin sulle ainult tema CV. Ja pealegi, ma leidsin sulle Marina! Vaata kui hästi see välja tuli!" 😃

Igatahes see tüüp pidas vastu kaks päeva. Carl oli kellegagi kihla vedanud, et nädala peab vastu. Aga isegi mitte seda. Ta oli üks veidrik. Nagu Andrew ütles, et ma pidin talle seletama, kuhu ta minema peab, keda laadima jne. Siis mitmeid kordi oli nii, et ma ütlesin talle, et jäägu sinna põllu otsa, et ma laen Juniori ja Andrew ja siis ma lähen laen selle maha mother bin'i ( "ema" bin - suur bin, mis pannakse põllu äärde seisma, kuhu me saame oma chaser bin'id tühjendada. Meie omadesse mahub umbes 30 tonni, sinna mahub 150 tonni.), et siis, kui mina lähen sinna, siis tema läheb minu asemel kombainide juurde. Siis käime niimoodi kordamööda, et ei tekiks olukorda, et me mõlemad peame minema "ema" bin'i juurde magan laadima ja pole kedagi, kes kombainide juures oleks, juhuks kui nad täis saavad. Steve ütleb, jah, arusaadav. Ja natukese ajapärast vaatan tüüp tuleb oma traktoriga meile järgi. Ühesõnaga sõidab edasi tagasi tühja, sest ma laen mõlemad kombainid endale ja tal pole midagi. Mõtlesin esimest korda, et äkki ta ei saanud ikka minust aru, et No mu inglise keel vms. Teinekord samamoodi, seletan ära miks ma nii tahan teha ja ta ütleb, et jep, teeme nii. Ja ikka ta ei teinud nii 😃 samal ajal ma laadisin Andrew kombaini ja siis ma istun nagu küljega, et vaatan pigem taha koguaeg, et kindel olla, et ma ei sõida kombainist liiga kaugele vms. Ja siis vaatan, et Andrew ka raputab pead selle Steve peale, et no kuidas on võimalik, et ta aru ei saa. 

Vahest oli veel nii, et meil käisid rekkad ka põllul, et siis me panime otse rekkasse, mitte "ema" bin'i. Ja igakord, kui Steve läks laadima, siis ta jäi sinna rekkajuhtidega jutustama. Ja ühel korral oli siis nii, et mina läksin rekkasse laadima ja vaatasin, et Steve tuli sinna jutustama rekkajuhiga. Mõtlesin, et on loll noh. Ta peaks olema oma traktoris koos kombainidega, sest mina olen hõivatud maha laadimisega, teine chaser bin peaks olema valmis kombainide jaoks. Ja siis oligi, Andrew küsis raadio teel, et kas ma laen ikka, ma ütlesin jah. Siis ta kutsus Steve raadio teel. Vastasin talle siis ise, et ta passib siin rekka juures ja räägib rekkajuhiga. Ja ma ei saa ise samal ajal õue ka joosta, et talle öelda, et ta peaks minema oma traktorisse. Andrew siis ohkas ja ütles, et ma siis kihutaks tema poole, kui ma lõpetanud olen, sest ta on täitsa täis ja peab seisma jääma. 

Selle kihutamisega seoses- küsisin ükskord, et kui kiiresti võin sõita põllul. Gregi juures tohtis 20km/h. Andrew ütles, et nooh, peaasi et veel toolil püsid - mida kiiremini paned ja konarlikum põld on, seda hullemini toolil hüppan 😆 ja siis ükskord oli ka olukord, kus pidin Andrew'le järgi kihutama ja Junior küsis, et kui kiirelt lasen. Ütlesin, et 25km/h. Ta ütles selle peale, et oh, tühja bin'iga võid panna 30km/h. Ma ütlesin siis, et võib olla tõesti, aga ma ei taha oma pead vastu lage ära lüüa, sest ma ikka kargasin seal tooli peal juba niigi nagu oleks batuudi peal vms. Andrew ainult naeris ja ütles, et ära muretse, me hangime sulle kiivri. 

Enivei- tagasi Steve juurde. Samal õhtul koju tagasi sõites, Steve räägib mulle ja Juniorile, et te kõik olete siin nii toredad ja kõigile meeldib hirmsasti suhelda. Et ta ei ole väga selline. Ta on selline omaette hoidev ja talle väga ei meeldi rääkida, et me ei solvuks kui ta meiega ei räägi, ta lihtsalt on selline. Mul jäi suu lahti. Ma mõtlesin, et ta peab nalja tegema. Sest mõlemad õhtud kui oleme koju sõitnud, siis terve tee- 30km, tüüp ainult latras, me Junioriga ei pidanud isegi vastama, ta lihtsalt lasi edasi. Ja pausi ajal ja rekkajuhtidega ka koguaeg ainult vatras ja siis ta ütleb, et talle ei meeldi väga inimestega suhelda!!! 😃 igatahes järgmine hommik tüüp oli kadunud. Me arvasime, et magas sisse, aga kui pärast ukse taha mindi, tuli välja, et ta oli jalga lasknud. Andrew rääkis kõigile, et ta läks minu pärast ära, ei kannatanud minu bossutsemist. 

Siis tuli meile üheks päevaks üks rekkajuht, Cat,  chaser bin'i peale. Ja kui ta järgmine päev tagasi rekka peale läks, siis Andrew jälle rääkis kõigile, et näe juba teine, kes minu pärast ära läheb. Siis tema asemele tuli üks teine mees, Craig- kes muidu lendab helikopteriga ( Andrew'l on teine firma veel- pakub helikopteriga teenuseid- maade pildistamisi, loomade kokkuajamisi jne) ja tema töötas ka ainult ühe päeva, sest Cat sel päeval pidi rekka peal töötama. Ja kui tema lõpetas, siis süüdistati jälle mind, selles, et ma ajan kõik teised chaser bin'I juhid minema. Ja selline nöökimine ja norimine üksteise kallal käib meil päevast päeva ja nalja nabani. 

Üks päev juhtus selline asi, et pidin Andrew'd laadima ja nägin, et põllul on suur lohk maas ja nägin enne, et Andrew võttis samas kohas hoo maha. Laadimise ajal, siis võtsin ka vaikselt hoo maha ja vaatasin muudkui tagasi Andrew kombaini poole, et kas lähen veel liiga kiirelt, kas ta jõuab järgi vms. Ja siis äkki käis pauhhh!! Ja ma lendasin lakke. Kõik mu asjad lendasid traktoris. Maas oli auk, mida ma ei märganud.  Pidurdasin kähku, samal ajal muidugi Andrew lasi edasi, osa vilja läks üle bin'i maha. Ta siis kähku targutadas end õigesse kohta ja hakkasime siis uuesti vaikselt liikuma.  Ma muidugi nii mures, et vili maha läks jne ( jällegi Greg on ära hirmutanud) ja siis vaatan Andrew poole ja tüüp sureb oma traktoris naeru kätte. Nagu sõna otseses mõttes kõht kõveras lagistab naerda. Ütlesin siis raadio teel, et pole naljakas, ma lõin oma pea ära ja see ainult ajas teda veel rohkem naerma. Lõpuks kui ta suutis naermise lõpetada, siis ütles raadio teel, et Sorry, ma unustasin mainida, seal on auk maas😃. Kombainiga neid igasugu konarusi ja väikseid auke ei tunne, neil on lindid all ja on sujuvam sõit, aga minu traktoriga, iga väiksem konarus saadab mind lakke.  Pärast õhtusöögi ajal ta muidugi rääkis kõigile, mis juhtus, et "Oh see oli nii naljakas vaadata, jalad olid laes ja asjad lendasid". Samal ajal, kui ma muretsesin selle vilja pärast, mis maha kukkus ja No traktori pärast ka, sest see oli ikka kõva pauk😃 

Neid nalju on palju, mis toimunud on, ei jõuaks neist kõigist kirjutada ja olgem ausad, enamus naljad on had to be there naljad. Edasi rääkimine/kirjutamine pole pooltki nii naljakas. Väga hea on sellised seltskonnas töötada. 

Minu töö tegelt pidi lõppema harvestiga, mis lõppes eelmine pühapäev 5ndal novembril. Aga Andrew uuris, mis mu edasised plaanid on ja kui ütlesin, et polegi, et eks otsin aga uue töö ja sinna lähen, kus iganes töö leian. Uuris, et kas tahaksin edasi jääda, et noh traktori tööd väga võib olla pole pakkuda, aga muud tööd on ka, et No nüüd tuleb kõik kombainid ja chaser bin'id puhtaks teha ja vilja kokkuostu poole peal on ka töid, et kas ma oleks nõus erinevaid töid tegema. Ütlesin, et loomulikult. Säästab mind uue koha otsimisest ja jälle ümber kolimisest ja see, et erinevad tööd on, see on ainult pluss, siis ei tüdine ära ju. 

Lootsin, et nad mulle edasi jäämist pakuvad,aga kuna meil oli siis mingi 10 inimest veel tööl -8 neist eestlased, ja need lõpetasid kõik ka pühapäeval, siis kartsin, et äkki neil ikka pole tööd pakkuda. Aga nagu Andrew ütles, kui juba korraliku töölise leiad, siis ei taha väga minema lasta. Ma olen lihtsalt liiga ilus, tark ja osav, et mind niisama minema lasta 😃

Kahjuks teised eestlased, kes siin olid, nii head muljet endast ei jätnud. Üks paarike oli siin võib olla ainult paar päeva. Väga ebaviisakad. Mina näiteks nende nime ei saanudki teada, sest kui hommikul kööki läksin ja tere hommikust ütlesin ja end tutvustasin, siis vastu ei tulnud sealt midagi. Tüüp paugutas kapi ustega, otsis midagi ja läks oma tuppa. Tüdrukut nägin ka paaril korral ja samamoodi, ütlesin tere, mina olen Marina. Ja isegi ei mingit naeratust. Pilk pööratakse ära ja mitte sõnagi. Ja sama käitumine oli neil olnud ka tööl ja nad lasti lahti. Teised eestlased rääkisid, et neil oli tegelt mingi teine töökoht olemas, lihtsalt tegid siin aega parajaks ja nende käitumisest oli seda näha ka, et nad ei viitsinudki isegi vaeva näha. Siis oli üks teine paarike, kes tegi üks õhtu draamat, et helistasid Helenile mingi 9 õhtul, et nad tahavad uut tuba, neil on putukad toas. Helen oli öelnud neile, et vahet pole mis tuppa te lähete, putukad tulevad ka sinna, nad tulevad toa valguse järgi. Nad olid värsked Austraalias, ainult nädala olnud siin. Kui ma nendelt pärast kuulsin, mis neil toimus siis ma üritasin neile viisakalt selgeks teha, et Sorry aga te pole veel midagi näinud. Need paar putukat ei tee teile midagi. Nad olid Helenile öelnud, et sellise toa eest me ei ole küll nõus 20 dollarit öö eest maksma. Ma siis jällegi ütlesin neile sellepeale, et see koht on siin luksus. Toad on uued, puhtad, korralik aircon, isiklik külmkapp, isiklik dušš ja WC oma toas. Enamus kohti on kuradi puukuurid, kus elama pead. Ukse all on 2cm vahe kust mitte ainult ei tule sulle putukaid vaid võib ka uss sisse tulla. Et jah, ma ei tea, mis ootustega nad Austraalia tulid, aga nad peavad oma ootusi veidi alla laskma, sest minu 3a kogemuse juures on see üks parimaid kohti, kus töötada ja elada. Ei sobinud neile elamine, ei sobinud neile töö- või noh pigem vist see, et tööd oli vähe- sest suht aeglane harvest oli see aasta. Neile ei meeldinud, et neile oli märkus tehtud, et nad ei tohi Eesti keeles rääkida. Jällegi, selline suhtumine on siin ja tegelt igas riigis ma arvan, Inglismaal oli ka nii. Kui sa oled seltskonnas, kus kõik ei ole sama keele rääkijad, siis on viisakas, et räägitakse ühist keelt- inglise keelt. See on lihtsalt viisakas ja väldib olukordi, kus arvatakse, et räägitakse ühtteist taga. Enivei vingumist rohkem kui asi väärt oli. Nad saadeti ka paari päeva pärast minema, lihtsalt vähese töö tõttu. Et eks nad palkasid rohkem inimesi ja siis paremad välja sorteerida nende seast. Lõpuks jäi siis 3 eestlast ( pluss mina) ja kaks Itaaliast. Neid kiideti ja oldi rahul. Kuni viimase päevani. Pühapäeval oli neil viimane päev. Laupäevases õhtul nad otsustasid väikse peo teha, et no, töö läbi,  lähevad laiali ja enam ei näe jne. Meil siin on aga täielik alko keeld. Eelmine aasta oli mingi pidu ülekäte läinud ja see aasta ei lubatud mingit alkoholi. Mitte, et see kedagi takistanud oleks. Ikka iga õhtu libistasid siin paar õlut. Igatahes minu tööpäevad tavaliselt lõppesid umbes 23 paiku, nendel oli üks vahetus (eestlased) 7-17 ja teine vahetus (itaallased) 10-22. Igakord kui mina koju tulin, lootes et kõik magavad juba, siis need istusid õhtuti veel väljas ja itaallased just, paugutasid oma ustega ja laamendasid köögis. See viimane õhtu oli nii, et ma olin kohe eriti väsinud ja No kes teavad mind hästi, need teavad, et ma ei ole kõige sõbralikum siis 😆. Tulin koju, muusika möllas, kõigil lõbus olla, aga üks pilk minu kurjale näole ja nad õnneks olid nii lahked ja panid muusika vaiksemaks. Ei, tegelt olid nad väga korralikud. Panid ise oma muusika vaiksemaks ja ütlesid, et kui mind ikka segab, et ma siis neile ütleks. Kuigi noh, nad võiks ikka ise mõelda, et lõpetaks, ilma et ka peaks ema mängima ja neid noomima minema, et muusika vali vms. Natuke oli küll vali, aga ma olin juba voodis pikali ja ei viitsinud enam tõusta. Viskasin padja üle pea ja õnneks olin nii väsinud, et vajusin kohe. Eks 3 nädalat jutti 15-16h päevi teha, annab ikka tunda ka.

Igatahes järgmine hommik, me Junioriga toimetasime masinate kallal, kui Andrew tuleb minu juurde ja küsib, et kas eile toimus mingi jooma? Kas me jõime? Ma vastasin selle peale, et mina mitte. Ma ei joo alkoholi. Ta siis küsis teiste kohta. Ma mõtlesin, et ma  ei hakka võõraste inimeste eest valetama ka, ütlesin et natuke jõid jah. Aga korralikud olid, vaikselt. Mind nad ei seganud. Ise mõtlesin, et kus ta juba teab. Aga noh, kohe sain ka vastuse. Andrew ütles, et see siis seletab seda olukorda mis praegu viljapunkrites toimub. Need olid seal rahulikult vilja hunnikute najal pikutanud ja lõsutanud. Kui Andrew oli nende juurde läinud ja uurinud, et mis nad teevad, siis olid öelnud et peavad tarpi ( presentkate viljahunniku peal) parandama. Andrew uuris, et niimoodi siis parandatakse? Tüüp oli ainult naernud selle peale. Igatahes kui Andrew minult kinnitust sai, et nad olid joonud eelmine õhtu, siis ta läks tagasi ja ma ei teagi, mis täpsemalt toimus, kas pani nad puhuma vms sest pärast tuli ta tagasi ja vabandas minu ees, et ta pidi nendega rääkima minema, sest ta pidi veenduma et neil ei ole enam alkoholinähtusi, sest nad ei tohiks masinatega töötada, kui on jäägid sees. Ja, et äkki nüüd need teised hakkavad minuga õiendama, et arvavad, et ma kitusin Andrewle, et nad jõid vms. Ütlesin, et pole midagi, suure tõenäosusega ma ei näe neid nagunii, sest neil lõppeb tööpäev varem ära ja pidid kohe jalga laskma. Ja kui hakkavadki õiendama, No las siis hakkavad, pole minu probleem. Poleks nad tööle hilinenud ja oleks tööl normaalselt käitunud, poleks Andrew'l mingit kahtlust tekkinudki, et minult uurima tulla. 

Tööpäev lõppes meil tegelt enam vähem samal ajal. Meil sai viimane põld tehtud ja hakkasime masinaid tagasi töökotta viima, kui nägin neid eestlasi lõpetamas. Aga kui meil masinaid ära pandud oli, siis Andrew oli kutsunud Heleni töökotta snäkkide ja ÕLLEDEGA, et harvesti lõppu tähistada. Siis kõik nagu irvitasid ka, et noh, poleks need oma peo eile juba ära teinud, siis Andrew oleks nad praegu siia ka kutsunud ja oleks saanud kõik koos natuke istuda. Nende supervisor ütles ka, et ilmselgelt oli neil kõigil juba savi ka, et No viimane päev ja ei pea enam pingutama ja mingit kasu neist ei olnud. Ben ütles selle peale, et ta ei saa sellest suhtumisest aru, et ise tahtsid veel järgmiseks harvestiks tagasi tulla, nüüd nad rikkusid selle võimaluse küll ära. 

Istusime seal mõned tunnid, jutustasime ja siis läksime laiali ka. Mina teisi ei näinudki, üks Eesti paar lasi kohe peale töö lõppu jalga, üks Eesti tüdruk oli veel, aga oma toas vist ja itaallased töötasid õhtuses vahetuses. Ma läksin samal õhtul minema, Keijole külla. 

Järgmine päev tagasi tulles, ootas mind ees üllatus. Puu, mille all ma tavaliselt oma autot pargin, oli pooleks murdunud. Oleks ma koju jäänud, poleks mul enam autot. Vat! Tavaliselt tuleb Keijo mulle külla, aga seekord Keijo arvas, et ma võiks hoopis Narrabrisse minna. Hea mõte. 😃

Nüüd ma olen siis mingi nädal aega juba masinaid jälle pesnud. Kombainid tuleb täitsa puhtaks teha, sest lähevad uute vastu vahetamisse. Ja ühe kombaini pesemise peale kulub miski 3 päeva. 

Carpendale farmis

Tervitus! 

Asun siis nüüd Queenslandi osariigis, 35km põhjapoole Goondiwindist. Farmi nimi on Carpendale. Tegemist siis suurema poolse ettevõttega. Algul oli lihtsalt tavaline pere teraviljafarm, aga paar aastat tagasi otsustasid nad endale ehitada viljavastuvõtu punkti, sest siinne suurim ostja, CrainCorp võtab vahelt liiga palju. Nii nad siis nüüd ise kasvatavad vilja, hoiustavad nii enda kui ka teiste oma, kuivatavad, müüvad edasi ja transpordivad ka kui vaja. 

Mina olen siis Chaser bin juht. Ja kui vaja siis pannakse ka sample standi (kus siis kontrollitakse sisse tulevat vilja). Esmaspäeval tuli siia minuga koos veel üks, vanem naine, Naree. Hetkel on veel vaikne aeg, seega võeti ainult kaks töölist, lisaks muidugi alalistele töölistele. Neid on siin omajagu. Järgmisest nädalast võib juba kiiremaks minna- kui vihm ära ei riku. Siis tuleb inimesi juurde. Meil on siin 8 tuba, igas toas peaks siis kaks inimest olema. Seega ilmselt miski 16 inimest tuleb kokku. Algul olid mõelnud 24, aga siis arvasid, et 16 on piisav. Me Nareega loodame, et nad avastavad, et on veel vähem vaja, sest siis me ei pea tuba jagama. Praegu me oleme eraldi tubades, Helen (omanik) ütles, et me naudiks privaatsust kuniks seda on. 

Toad on muidu väga luksuslikud võrreldes Gregi ja Karina omadega. Ma mõtlen siin siis seda quartersit, ajutiste tööliste majakest. See, kus me pärast (ja Keijo praegugi elab) on väga korralik. Aga siin on siis igas toas oma dušš/WC, korralik kliima, väike külmkapp. Ilus puhas ja uus on kõik. Ainuke asi ongi, et suht väike ruum on, üksi veel on Ok, aga kui peab jagama hakkama, siis on natuke nadi. Aga noh, elab ka üle. Ja No telekast ka ära ei ütleks. Aga eks viljavõtu ajal on pikad päevad nagunii, pole aegagi telekat vaadata. 

Igatahes, Esmaspäeval tulime siia, tehti tutvustus firma kohta, reeglid, ohutus jne, anti toad kätte ja juba tööle me läksimegi. Tööpäevad on siin 7-17.00. Harvesti ajal pikemad.

 Siin on nii, et viljavastuvõtt on siis Commodities ja ülejäänud on farm. Maid on umbes ligi 10 000ha. Naree töötab siis sample standis (commodities osakonnas) ja mina olen hetkel farmi shedis (masinate parandustöökoda), sest lõikus veel ei käi. Mind pandi siis masinaid pesema. Need olid ikka mõnusasti kuivanud mudaga koos ja kui ma nendega lõpetanud olin, siis oleks võinud vabalt ka ennast survepesuriga üle lasta, sest nägin hullem välja kui need traktorid. Vähemasti sain 35 kraadises kuumuses end veega jahutada. Pesemist jagus mul veel mitmeks päevaks. Eile (kolmapäeval) läksin ma lõunast aga juba traktori peale. Andrew (omanik) oli ühel põllul juba vaikselt viljavõttu alustanud ja ma pidin siis minema traktorit õppima. Tegemist ikka mõnusa uhke traktoriga. Gregi John Deere ja CAT Challenger olid ka uhked, aga see Claas on omaette luksus. Siinne traktorite mehaanik, Carl, ütles ka mulle ükspäev juba, et kui sa sellega sõita saad, siis sa enam muud ei taha. Nii lihtne on sellega seda tööd teha. Esiteks on juba lihtsam siin, sest nende kombainidel on auger (laadimistoru, millega siis vili kombainilt chaser bini laetakse) pikendusega, mis tähendab, et ma ei pea kombainile üldse nii lähedale minema. Kui siin jääb traktori ja kombaini vahele umbes 3-4m siis Gregi juures oli võib olla meeter vahet kui sedagi. Ja lisaks oli seal raske sirget joont hoida sõidu ajal, sest sa ei saanud sõita kombaini eelmises jäljes. Katsu siis sõita kombaini kõrval ja hoida sirget joont, et sa jumala eest talle otsa ei sõidaks või jällegi liiga kaugele ei kalduks. Siin aga on nii, et võtad omale kombaini eelmise jälje, sõidad selles ja et asi veel lihtsam oleks, sa paned GPSi peale ja ongi kõik, ei pea sa enam juhtima, kiirus on ka paigas, ainult oota kuni kombain on laadimise lõpetanud ja siis võtad hoo maha, lased kombainil mööduda ja keerad aga otsa ringi ja lähed oma alguspunkti ja ootad jälle kombaini. Väga mõnus ja mugav. 

Töötasime eile mingi 10ni õhtul, kuni hakkas sadama. Andrew tõi mind koju ja lubas järgmisel päeval sisse magada. Nagunii on märg. Ärkasin siis täna tund aega hiljem üles, pesin kähku eilsed tööriided ära ja läksin 8.30 tööle. Vihma sadas, seega masinaid väljas pesta ma ei saanud. Puhastasin siis neid katuse all, kabiine jne ja kuskil 10 paiku on meil tavaliselt paus, mida keegi tavaliselt väga ei tee, sest on kiire vms aga täna Carl tegi meile väikse grillipeo. Istusime ja sõime mingi tund aega- tavaliselt on paus 20minutit. Siis nokitsesin veel siin ja seal kuniks Strath- minu töödejuhataja, kratsis pead ja üritas mulle kangesti tööd leida. Ütlesin, et kui ta peab nii kangesti nuputama, siis ma võin ka vabalt tänaseks lõpetada. Ta oli mures, et kas olen ikka kindel, et ehk ta ikka leiab mulle miskit. Vabandas ette ja taha, et niimoodi tööta olen. Aga mulle see sobib. Eks ma eile töötasin juba niigi 15h, tegin tasa. Loomulikult ma võin ka vabalt seal shedis istuda ja nina nokkida ja palka selle eest saada, aga ma parema meelega võtaks siis juba päeva vabaks ja teeks midagi tarka kodus. Näiteks täna oli mul vaja minna linna, sest siin minu Optus kõnekaart ei tööta, ostsin esmaspäeval Telstra kaardi, aga mingi probleem oli selle aktiveerimisega. Selleks oli mul vaja minna nende poodi. Õnneks sain lõpuks tehtud, Keijo juba muretses, pole minust midagi kuulnud. Esmaspäeval käisin linnas kaarti ostmas ja siis seal sain optusega helistada ja lubasin õhtul helistada Telstraga. Aga ma ei saanud seda aktiveeritud ja ei saanud Keijole helistada ja kuidagi märku ka anda, et kõik on korras, lihtsalt levi pole. Teisipäeval töötasin 3ni ja läksin jälle linna, Telstra poodi. Sealt öeldi, et aktiveerimise süsteem hetkel ei tööta. Proovige homme uuesti. Eile ma aga töötasin poole ööni ja täna siis lõpuks sain selle korda. Ja siin ma siis nüüd olen. Lõsutan voodis ja puhkan. Tegin enne just hulga süüa, kartuliputru ja strooganov kastet. Panen karpidesse ja külmkappi. Siis on mitmeks päevaks söögimure lahendatud ja ei pea hakkama peale tööd kokkama. Harvesti ajal on õnneks õhtusöök nende poolt. Eile õhtul ka, Helen tõi põllule süüa, mõnus suur T-bone steik kartuli ja köögiviljadega ja pannkoogid magustoiduks. Heleniga koos olid ka nende kaks poissi, 9 ja 10 pidid olema. Naljakas oli seal süüa nendega, sest nendele oli see justkui pere õhtusöök pluss siis mina. Aga toredad inimesed tunduvad. Andrew küsis mult, et kas mul mingit hüüdnime pole, et talle kuidagi ei jää mu nimi meelde. Küll kustub mind Maree, Marianne jne. Kuigi esimesel päeval Helen vabandas ka kohe, et ärge solvuge kui mulle kohe teie nimed meelde ei jää. Naree ütles selle peale, et Marina on ju lihtne. Mõtle lamba peale. Kõik olid üllatunud, kergelt kohkunud, et kust selline ühendus minu nime ja lambaga tuli. Aga mingi lamba liik (villa tüüp vms) on Marino. Siis oli kõigil nalja kui palju. Eile ütlesin ka siis Andrewle, et no kui see lammas sind ei aidanud, et mõtle siis mingi hüüdnimi välja ja anna mulle ka teada, et ma siis tean reageerida. 

Mingil põhjusel ma pilte ikka lisada ei saa. Katsun korda ajada, seniks aga järgmise korrani :)