Elu Austraalias: "Teid saadetakse ilmselt tagasi koju!"

See oli lause, mis pani jalad värisema, südame kiiremini tuksuma ja võttis meid kõiki sõnatuks. Kõigest sellest aga veidi hiljem. :)

Niisiis, umbes pool aastat on möödas viimasest postitusest. Mis siis vahepeal toimunud on?

Esiteks läksime me veebruaris Keijoga koju ära, sest meie WH viisa lõppes ja tuli välja et liiga vähe aega jätsime, et sponsorviisa sisse anda. Mis siis ikka, läksime koju ja asjasime seal vaikselt asju edasi. Teatamata täpselt, kui VAIKSELT meie agent asju ajab. 6 kuud möödus nagu silmapilk ja kui kaugel meie viisad on? Ilmselt ikka agendi laual.

Mida ta aga meile soovitas, (mai kuus umbes) oli see, et me võiks tulla turistiviisaga Austraaliasse ja siis siin ajame sponsorviisat edasi. Kui anname paberid sisse, siis lähme automaatselt üle ooteviisale, mis kehtib nii kaua, kuni vajalik viisa käes. Ta rõhutas, et turistiviisaga me tööd ei tohi teha aga ooteviisaga võib see võimalus olla. See selgub siis, kui viisa kätte saame. Kui aga oleks andnud paberid sisse Eestis olles, siis saaks Austraalia tulla alles kui viisa kindlalt käes on.

Nii me siis otsustasime, et ootame Marianni koolilõpetamise ära ja siis tuleme. Lõpuks saigi siis piletid ostetud 17ndaks Augustiks.

Laevaga Soome, sealt lennuga Rooma, edasi Hong Kongi ja siis juba Sydney.

17ndal enne laeva, kogunes "väike" seltskond inimesi kes meid ära saatma tulid, Argentiina Restorani. Sõime kõhud kõike head ja paremat täis ja läksime sadamasse. Suurte kallistuste ja soojade soovide ja pisarate saatel saadeti meid oma teele. Naersime veel pool teed Peetri sõnade üle "mis te halate, ega nad Siberisse ei lähe" :D.

Laeva reisike läks hästi, natuke loksutas. Mängisime kaarte ja rääkisime eelolevatest magamata tundidest.

Helsingi lennujaama jõudsime umbes 2 paiku hommikul ja lend läks alles 7.50.

Otsime vaikse kohakese, viskasime põrandale maha ja mängisime kaarte edasi.

Lennud kõik olid tavalised- ei mingeid põnevaid vahejuhtumeid, sai enam vähem magatud ka ja söögid olid päris maitsvad. Hong Kongist Sydneysse saime niimoodi istuma, et nii meil kui ka Kenil ja Mammul oli kolmesed kohad aga üks koht oli tühi, siis sai ilusti pikali visata ja normaalselt magada.

Sydneysse jõudes hakkas Mammu pabistama, et noh tema nimi on ju Sööt aga paberitele Soot, äkki sellest tuleb probleeme. Vastasin, et see ei ole neile probleemiks, see on tavaline, nad ise paluvad niimoodi panna, sest siin ju pole täpitähti. Ütlesin, et meil on suurem võimalus, et meid tõmmatakse kõrvale sellepärast, et meil on turistiviisa ja nad hakkavad pärima miks jne. Kuigi Kenil ja Mammul on asjad korras ja neid ei puuduta see.

Kõrvale tõmmati meid siiski korraga. Arvan, et seepärast et meil on lennupiletid kõik koos ostetud ja nad näevad seda oma süsteemist, kes koos reisivad jne. Ken ja Mammu võeti kahekesi ette ja meid keijoga. Lauad olid küll kõrvuti, et siis saime neid aidata kui vaja oli. Meilt kõigilt küsiti tavapäraseid küsimusi, et mis viisad meil on, miks tulime, kas pakkisime ise oma pagasi jne. Pagas kontrolliti põhjalikult läbi. Kohe põhjalikult. Kõik riideesemed võeti ükshaaval välja, kõik pesukotid, meigikotid, rahakotid, kõik nurgatagused käidi läbi. Samal ajal aga meile küsimusi loopides. Minu kohvris olid kõik meie sponsorviisa paberid ka. Tädi, kes meiega tegeles oli väga tore ja sõbralik, aga ütles et kahjuks ta peab rääkima endast kõrgema isikuga sellest, tavaliselt inimesed kes tulevad turistiviisaga aga kõiksugu paberid ja dokumendid teise viisa jaoks kaasas- saadetakse koju tagasi. Rahulikku meelt teeseldes noogutasin, et jah saan aru nende seadustest ja protseduuridest. Vahepeal siis jäeti meid üksi ja Keni ja Mammuga tegelev mees läks ka korra ära ja ütlesime Kenile ja Mammule ka, mis meid keijoga ees võib oodata. Vaesekesed muutusid näost nii valgeks ja sõnatuks, mis nüüd saab. Pikalt rääkida omavahel ei saanud, sest meie kontrollid tulid tagasi. Ja tuli ka veel üks naine, kes siis väga range olemisega mind veel rohkem paanikasse ajas. Kuulas natuke meie tädikese juttu meie kohta ja võttis kõik meie dokumendid ja küsis ka meie telefonid omale. Ja kadus. Meie tädike üritas veel asja leevendada öeldes asju nagu, et see on tavaline protseduur, ma usun, et kõik saab korda. Nad tahavad lihtsalt veenduda, et me siin illegaalselt tööle ei hakkaks. Natukese aja pärast tuli kuri tädi uuesti tagasi, podises midagi meie kontrolliga, kuulsin midagi meie head tädi ütlemas et nad kõigest tahavad oodata oma viisa asju Austraalias olles, millele see teine ütles, üleoleva-kõike-teadva häälega et "oh they are here to work" ( nad tulid siia tööle). Küsis veel Keijo käest et mis farmi tunnid ta telefonis on. Näitas, et keijol oli kuskile kirjutatud sõna farm ja siis kuupäevad ja tunnid. Keijo vaatas ja ütles et need on meie vanad töötunnid, kui farmis töötasime. Kuupäevad on ju juures, august 2015 tunnid. Sellepeale tädike natuke leebus- ilmselt ta ei märganud et need 2015 omad oli. Ta nägi et august ja edasi ja arvas et need on meie tulevased töötunnid. Siis ütles ka et lihtsalt natuke on raske uskuda et me tulime siia ja kavatseme oodata ja mitte töötada samal ajal. Rääkisin talle mida meie agent meile rääkis, et me oleme kursis sellega, et me ei tohi töötada jne. Ütlesin veel, et me oleks pidanud nii või teisiti siia tulema Turistikaga, sest meie auto ja muud asjad on farmis ja me peaks neile ikka järgi minema ja auto maha müüma.

Ta siiski ei suutunud uskuda, et Karina ja Greg on nõus, et me elame nende juures tasuta, oodates viisat, et tööle hakata. Ütlesime, et tegemist pole lihtsalt tööandjatega. Nad on pigem meile juba sõbrad ja nad tõesti pakkusid nii. Isegi siis kui ma ei töötanud eelmine aasta 3 kuud oma põlve pärast, siis Karina minu eest üüri ei võtnud, võttis aint Keijolt tema osa.

Igatahes ta ütles meile, et peab migratsiooniametile helistama ja nendelt uurima mis saab. Olin 100% kindel, et lähme juba samal õhtul uue lennu peale. Sest tema oli juba meie suhtes sellise hoiaku võtnud, et me oleme pätid keda ei tohi sisse lasta, samal ajal, kui tädi kes meid kontrollis ütles talle ka mitmeid kordi, et usub meid.

Samal ajal aga Ken ja Mammu lasti juba minema. Nendel oli ju kõik korras- eks neid kontrolliti ainult meie pärast. Nendega oldi veel väga rahul, et Mammul oli kõik paberid ilusti välja prinditud ja kõik organiseeritud, erinevalt teistest bäkkeritest. Mammult küsiti veel tema töö kohta ka, nimelt Mammu lõpetas just kooli sama eriala kohta. Tollindus ja maksundus. Tema tegi Tallinna lennujaamas sama tööd- kontrollis sissetulevate pagasit.

Nemad siis võisid lahkuda, teadmata kas me liitume nendega või mitte.

Samal ajal ootasime meie aga seda hirmsat kõnet, õigemini mida see kõne endaga kaasa toob.

Kõige selle käigus mina hirmsasti vajasin aga vetsu minemist. Lõpuks siis enam ei kannatanud ja uurisin, kas vetsu tohib. Selleks kutsuti "appi" veel üks ametnik ning mind viidi vetsu. Tuli välja et seal ei saa ise vett peale lasta ega kraanis käsi pesta, selleks olid nupud ja kraanid vetsus väljas pool, mida neid, enne kui mul käsi pesta lubati ja vett peale lasta, kontrolliti üle ega ma miskit pole tahtnud hävitada - veega alla lasta vms. Karm värk.

Õnneks kohe tuli ka meie "kohtuotsus". Kurja tädi sõnul meil "vedas", nad ei saanud migratsiooniametit kätte- kiired ajad ja neile soovitati meid siiski edasi lasta aga kurjad sõnad loeti peale, et "they will be watching us" ( nad jälgivad meid) ja kui nad avastavad, et teeme illegaalselt tööd, siis oleme välja visatud.

Võtsime siis oma kodinad ja lasime kähku jalga, enne kui nad ümber mõtlevad. Helistasime veel Kenile et uurida kus nad täpselt on ja ei suutnud ka mitte tagasi hoida ja talle öelda, et me siiski ei saanud sisse. Ken jäi teisel pool telefoni nii vait, et arvasin juba, et kõne katkes. Aga samal ajal ta juba jalutas nurga tagant välja ja nägi meid. Pärast tükk aega kirus, et see polnud üldse ilus nali minu poolt. Ütlesin et võib olla tõesti, aga kõige selle juures, mis viimase tunni jooksul toimus, tundus, et oleks vaja kuidagi asja kergemaks teha ja naerda.

Kutsusime omale Uber takso ja läksime oma hostelisse ära. Muideks algul arvasime, et ei viisi Uberiga jamada võtame sealt samast lennujaama eest. Sealt öeldi meile et peale 10 õhtul on kõrgem tariif, umbes 80 dollarit läheb. Ütlesin ei aitäh, ja Keijole, et telli Uber. Samal ajal üritas teine taksojuht ikka, et noh vb natuke vähem aga ega kuskilt odavamalt te ei saa ikka. Uber läks maksma 39 dollarit. Take that lennujaama takso!

Käisime veel kiirelt mäkis õhtust söömas- kõik pubid ja restoranid peale 10 õhtul süüa enam ei paku. Kiirelt dušši all ja magama ära. Sellega seoses veel, vaene Mammu oli nii hädas toas enne dušši alla minekut, käis mööda tuba ringi nagu peata kana ja podises, Ken lõpuks küsis mis otsid või mis viga. Ta sellepeale et noh, kell on juba peale südaööd, et noh sul on ju sünnipäev :D leppisime siis kokku, et Eestis veel polnud ja tähistame hommikul :D selle segaduse juures Mammu läks siis pesema ja kui tagasi tuli, ütles et unustas oma rätiku maha ja pidi end vetsupaberiga kuivatama :D ( vets ja dušš on meie toast suhteliselt kaugel).

Nüüd on kell 8.30 hommikul, ma olen umbes 5st juba üleval ja ootan millal teised ärkavad. Aga paistab, nad on päris väsinud. Võib olla lähen käin kähku kuskil kohvikus, toon kohvi ja kooki Keni sünnipäeva puhul. :)

Pildid: