Me oleme veel elus...

Tean, pole ammu kirjutanud, aga oleme veel elus ja terved. 

Pole lihtsalt millestki kirjutada olnud, olen pea 3 kuud tööta olnud oma jala pärast. Millest siis alustada? Peaks vist enne üle vaatama, millest viimati kirjutasin :D... Ok 

Alustame siis minu põlvest. Vahepeal on minu MCL- sisemine põlveside ära paranenud ja võisin alustada füsioteraapiaga. Kaks kuud oli jalg lahases, ühes positsioonis ja oli väga kangeks muutunud. Nüüd oleks vaja see liikuma saada ja lihaseid kasvatama hakata, enne operatsiooni. Pean ütlema, et paras piinamine on see füsioteraapia. Algas tegelt suht kergelt, neiu tegi mulle head massaaži ja sai isegi jala esimesel korral juba natuke liikuma. Andis mulle harjutusi, mida pidin kodus ise tegema. Nüüdseks olen seda teinud juba umbes 3 nädalat ja jalg läheb peaaegu juba täitsa sirgeks ja kõveraks. Viimane lõpp veel. Ja see viimane lõpp on piinamine. Ei ole enam mingit mõnusat massaaži- on massaaž, aga see on tõsine piinamine. Mis on tegelt veel enam vähem talutav, aga siis hakkab jala sirgeks tõmbamine pihta. Ütleme nii, et kahtlen kas enam suusatada tahan, kui sellised võivad olla tagajärjed :D

Samal ajal jaurasin ma oma reisikindlustusega, kes väga ei soovinud, minu operatsiooni Austraalias hüvitada. Ütlesid, et kuna saan operatsiooniga oodata Novembrini, siis saan vabalt Eesti lennata ja operatsiooni seal sooritada. Mida nad ka ei hüvitaks, muidugi. Nad olid nõus hüvitama ainult 1500 euro väärtuses lennupileti Eestisse. Operatsioon siin oleks umbes 10 000 dollarit ( 5500-6000 euri). Eestis on operatsioon 2130 eurot. Ma ei leidnud, et see väga õige on, sest milleks mulle siis see reisikindlustus- mille hüvitise piir on 35000 euri, kui nad hüvitamisest kõrvale ikka hiilida üritavad. Igatahes, tundus asi veits kahtlane. Õnneks, on Keijo peres advokaat olemas ja sain temalt abi :). Ma ei saanud küll tulemuse, mille oleks tahtnud saada- ehk siis operatsioon siin sooritada, aga leidsime kompromissi ja teen operatsiooni Eestis, mille nemad hüvitavad, pluss 1500 euri väärtuses lennupiletid Eesti ja tagasi. Suured tänud Ardile! 

Nüüd pean hoogsalt jalaga trenni tegema et 24ndaks novembriks jalg liikuma saada, sest siis on minu operatsioon, 23ndal maandun. Eesti tulen seekord kahjuks üksinda (ei tea kas elan seda lendu üksi üle ka :D). Meil oli plaanitud, et tuleme alles suveks koju, pole ammu Eestis suvel olnud. Nüüd kus see operatsioon ette tuli, siis mõtlesime korra, et ehk läheks siis koos ja teeks juba siis pikema jõulupuhkuse ikka. Ja suvel ei tuleks siis. Aga kuna ma pole pea kolm kuud töötanud, siis ei saa hetkel lubada rahaliselt Keijoga Eesti jõuluks puhkama tulla. Ja Keijo arvas, et ta siiski eelistaks suveks koju tulla, et kui juba valima peab.  Lisaks tegeleme uue viisaga, ning sellele kulub aega ja omakorda raha, seega jääb minu reis ka lühikeseks. Jään ainult 3ks nädalaks, sest peale operatsiooni kohe lennata ei tohi. Muidu lendaks kohe tagasi. Niiet, kes soovib minuga 23nda novembri ja 13nda detsembri vahemikus kokku saada, siis teadke, et olen sel ajal Eestis- aga ilmselt suht liikumisvõimetu- ehk siis: kel janu, sel jalad :D

Töö koha pealt siis nii palju, et Keijo on usinasti kahe eest tööd rüganud ning mina tegin kaks korda nädalas Karina õe, Row juures lapsehoidimstööd. Õnneks pühapäeval lubati mind ka traktori peale. Viljalõikus on peale hakanud ja saan oma vana head tööd teha, mis eelmine aastagi. Chaser bin traktori peal, mis siis kombaini kõrvale sõidab, kui kombain vilja täis on ja mahalaadimist vajab. Alguses tegi Keijo seda ja siis oli siin kaks taanlast ka veel siin, kellest üks töötas kombaini peal, teine rekkate peal. Siis need kaks lahkusid- polnud väidetavalt tööga päris rahul. Polnud päris see, mis nad lootsid vms. Kes teab. Enivei, siis tuli välja, et Keijo tuleks kombaini peale panna. Mida ta eelmine aasta alguses ilgelt tahtis. Aga siis mingi aeg keegi oli talle öelnud, et see on ilgelt raske tegelt- koguaeg pead jälgima heederit jne. Lisaks, kombainiga ei ole erilisi pause- ei saa suitsu teha :D Chaser bin'i peal on palju niisama istumist ja ootamist. Igastahes kui lõpuks ikka sinna kombaini peale sai, oli täitsa rahul sellega. Aga eraldi vahetustes oleme ikka. Mina päeval, tema öösel. 

Meil oli vahepeal oma kass ka. Tegelt on Karinal siin üks must kass, kes on koguaeg kuskil hulkumas, aga õhtuti tuli alati meie juurde süüa nuruma. Ükskord Karina kurtis ka, et kass on vist kaduma läinud. Ütlesin, siis et ei, käib iga õhtu külas meil. Samal päeval tuleb Greg meile uue kassiga. Tema venna kass, mille nad omale said, sest too oli teiste kasside käest koguaeg peksa saanud ja ei saanud rahus olla, anti Gregile. Greg tõi ta aga meile - "paariks päevaks", sest nad läksid ise kodust ära, uut kombaini tooma. Meile ta jäigi. :D 

 Vaene kassike oli ikka nii arg, iga väiksem heli ajas teise paanitsema. Magas koguaeg meie pesumasina taga. 

Hakkasin teda vaikselt õues käimisega ära harjutama ja paistis, et ka koertega polnud probleemi. Olid kõik kambakesi maja all kuuma päikse eest varjus. Paistis, et oli juba ilusti harjunud. Eelmine nädalavahetus läksime Keijoga Sydneysse ja jätsime veranda ukse lahti- saab väljas käia, kui tahab ja saab tagasi sisse ka. Kahjuks on ta aga täitsa läinud. Karina arvab, et äkki läks tagasi Gregi venna juurde. Nad ei pidanud kaugel olema. Loodetavasti. Siis teab vähemasti, et ikka elus on veel. Ehk tuuakse tagasi ka. Olgugi, et ta ajas hirmsasti karvu , tahaks teda ikka tagasi :D 

Eelmine kord kirjutasin oma väiksest aiakesest. Mul on maasikad, tomatid, herned ja kurgid kasvamas. Tilli panin ka, aga pole veel kasvama hakanud. Kuigi tükk aga on juba mõõdas, peaks uued seemned panema vist. Kurgi taimeid käivad linnud nokkimas, kolm taime juba ära lõhkunud. Pean mingi võrgu peale panema vist. Loodan, et Keijo neid ikka ilusti edasi kastab, kui Eestis olen. 

Kolmapäeval lähme jälle Sydneysse- AC/DC kontsert on siis. Keijo ei jõua ära oodata. Väga pikka aega on juba tahtnud nende kontserdile minna, kartis juba, et nad ei teegi enam tuure. See pidigi vist viimane olema. Vedas Keijol :D 

Mõningaid pilte ka:

Keijo ehitab mulle liivakaste :D. Tegelt on need minu köögivilja kastid. 

Väike preili, keda kaks korda nädalas hoidmas käin :)

Keijo paneb meie grilli kokku

Meil oli toas ükskord selline suur ämblik, nii umbes minu peopesa suurune. Kõik lohutavad, et too pole mürgine, aga see pole eriline lohutus minu jaoks :D

Putukas või oks? 

Meie kadunud kiisuke :/ 

Kombainid hoos. 

Sport on ohtlik

Viimati sai räägitud minu õnnetusest suusatamisel. Kuidas arvasin, et pääsesin selle õnnetusega kergelt. Nüüdseks olen käinud arsti juures ja tundub, et ei pääsenud nii kergelt midagi.
Esmaspäeval oli mul MRI uuring Tamworthis- umbes 300km kaugusel siit ja kolmapäevaks pidin minema tagasi Sydneysse spetsialisti juurde. Keijo jäi farmi, sest sõitmisega saan ise hakkama ja mõtlesime, et pole mõtet mõlemal linna tagasi minna. Kuna Tamworth jääb poole teepeale siis läksin pärast MRI uuringut kohe otse Sydneysse. Õnneks sain öömaja Mele ja Aare juures, mis ei olnud ka kaugel haigalast kuhu pidin minema. Kolmapäeval oli siis mul arsti aeg Põhja Sydneys Mater kliinikus. Arst uuris mis juhtus ning soovis mu põlve näha. Tegi seal mingeid liigutusi ja raputas pead, öeldes, et see küll hea pole. Mis ta seal nägi, ei osanud arvata. Siis vaatasime koos MRI pildid üle. Minu jaoks olid need pildid väga arusaamatud, nimetasin neid 50 halli varjunditeks :D. Aga arst näitas mulle ette mida vaatama pean, siis sain aru küll. Siis ta näitas mulle tehispõlve peal, kuidas minu põlv ilmselt õnnetuse ajal käitus, mis ajas mul südame pahaks. Põhimõtteliselt mu reieluu läks suhteliselt risti, sest reieluu ees sisemisel küljel ja sääreluu taga välisel küljel olid muljumis jäljed, millest arst järeldas siis, et mu reieluu läks nii võrd risti, et need kaks punkti puutusid kokku ja põhjustasid muljumist, mis oli MRI pildil näha. Raske on seda kirja panduna seletada, seda peab näitama. Igatahes, ta ütles, et enne MRI pilte nähes ta arvas, et asi on hullem, kui tegelt on, aga siiski on olukord suht halb. Esimene asi on MCL (küljeside) korda saada. See kasvab ise luu külge tagasi, mis võtab umbes 4-6 nädalat. Kogu selle aja pean käima karkudega. Mis on natuke veider, sest mu jalg ei valuta enam ega midagi ja mul pole raskusi käimisega, seega on veider karkudega käia, justkui ilma asjata. Aga arst väidab, et kui jalale muudkui raskust peale panen, siis võtab paranemine kauem aega. Kui side on paranenud, siis pean hakkama tegelema füsioteraapiaga. Jalg tuleb tugevaks saada, sest selle kuu ajaga jääb jalg nõrgaks, lihased kärbuvad. Juba praegugi on parem jalg peenem kui vasak. Ja kui see kõik on tehtud, nii umbes 10 nädala pärast (umbes novembri algusel) lähen ilmselt operatsioonile, et ACL (ristasside) ära parandada. See side end ise ära ei paranda, ning selleks on operatsiooni vaja. Tegelt alati ei pea ka operatsiooni alati tegema. Saab vabalt ilma selle ristassidemeta olla. Aga siis on lihtsalt sinu põlv nõrgem ja sinu liigutused limiteeritud. Rääkimata elustiilist. Enam ei mingeid spordimänge (jalgpall, võrkpall) - mitte et ma neid praegu ilgelt palju mängiks, aga no vahest ju ikka. Ja suusatada ka enam ei saaks. Ja isegi kui kõik need välja jätta, siis on ikkagi suur oht, et põlv võib kergesti paigast minna ja siis juba suuremaid probleeme tekitada. Seega operatsioon ei ole hädavajalik, aga suht soovituslik, kui tahad normaalselt edasi elada, ilma, et peaks koguaeg mõtlema, kas ma seda või teist teha võin, kuidas ma astun või pööran jne. Operatsioon pidi olema suhtelilelt kiire ja lihtne. Samal päeval juba saab haiglast välja (üldjuhul). Sinu enda jalast võetakse väike tükk kõõlust, mis pannakse ristassideme asemele. Selleks nad puurivad väikse augu nii reieluule kui ka sääreluule, kust nad siis tõmbavad selle kõõluse läbi ja pannakse väikeste kruvidega kinni. Üldjuhul võetakse kõõlus samalt jalalt, aga arst arvas, et minu külgmine side on suht halvasti rebenenud, mis on sellel jalal olevale kõõlusele ka viga teinud, siis arvas, et võib olla peab mul võtma selle kõõluse teiselt jalalt, aga see selgub täpsemalt enne operatsiooni. Peale operatsiooni käia saan ma põhimõtteliselt kohe, eks jalg on hell ja valutab mõnda aega, aga täielik taastumine võtab umbes 6-9 kuud. Niiet põnevad ajad on ees :D
Tööd ma nüüd ilmselt vähemalt kuu aega teha ei saa, võib olla mingeid lapsehoidmispäevi ehk tuleb natuke, aga üldjuhul väga miskit teha ei saa nende karkudega. Traktoriga saaks tegelt, aga isegi seda tööd tehes, peab ikka aeg ajalt traktorist välja tulema ja kontrollima, et kõik oleks korras või kui põllul on mingi suurem oks, mis tuleb üles korjata- siis noh seda ma väga teha ei saaks. Niiet jah, suht kasutu olen hetkel.
Nädalavahetusel plaanisin omale väiksed kastikesed ehitada, et siis omale ühtteist maha istutada, nagu tomatit ja kurki jne. Paistab, et Keijo peab need kastid valmis tegema. Tahtsin ise teha, aga noh mis siis ikka. Pean ainult veel Karinalt uurima kuhu võin need panna ja kas võin natuke maad üles kaevata või pean põhjaga kastid tegema ja mullaga täitma. Maal elades peab ju ikka miskit ise kasvatama. :)

Esimesel pildil punase ringiga on märgitud siis ACL (ristasside). Näha on, et alumise luu küljest tuleb tumedam joon üles poole ja siis lõppeb, ei lähe ülemise luu vastu -  see ongi siis see katkine side. Teise pildi peal on näha kuidas alumise luu küljest tuleb tume kriips ülesse, aga ei puuduta luud, vahe on sees. Sealt on  siis see MCL (külgside) luu küljest lahti.

Kolime..jälle :D

Kui viimati kirjutasin, et käisime farmis külas ja tuli tahtmine jälle tagasi minna, siis nüüd lähmegi tagasi farmi. Mõtlesime selle üle pikalt ja laialt ja arvasime, et see on mis meile rohkem sobib hetkel. Keijo oleks saanud sponsorviisa oma ehitusfirmast, aga ta juba pikemat aega rääkis, et pole päris rahul selle tööga. Ja kuna sponsorviisaga oled sa selle firmaga seotud vähemalt kaks aastat, siis arvasime, et ei ole vist väga hea töötada kuskil kus sa väga rahul pole ja sa tead, et sa ei saa väga lihtsalt ära ka minna ja uue koha otsida. Kuna Karina ja Greg muudkui kutsusid meid tagasi ja pakkusid ka sponsorviisat, siis arvasime et see sobib paremini. Mina selleks ajaks olin juba muidugi uues kohas tööl, kaks nädalat vist, kui pidin siis juba lahkumisavalduse lauale panema. Mis oli natuke kahju ka, sest seltskond kellega töötasin, oli väga lahe. Nalja sai alati tööl ja käisime üks nädalavahetus ka paintballi mängimas. Viimasel õhtul käsime ka kõik pubis, kuna lisaks minule, läks sealt ära ka üks saksa poiss.
Farmis olles ilmselt nii lõbus pole, kahekesi :D aga seal on teistmoodi mõnus olla. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused. Farmi plussid lihtsalt kaalusid üle :). Ainuke asi, mida ma kohe väga väga igatsema jään, on need ilusad Sydney rannad, mida tahaks ju hirmsasti külastada kui soojaks läheb. Aga noh jõulude ajal on meil kuu aega vaba nagunii, niiet saame siis minna randa nautima. Ilmselt läheks kuskile trippima ja siis vana-aastaõhtuks läheks Sydneysse uhket ilutulestikku vaatama. :)

Enivei, otsus tehtud, lahkumisavaldused sisse antud, tuli jälle pakkima hakata. 

Aga farmi minnes tegime aga väikse kõrvalpõike ja läksime mägedesse suusatama. Ahjaa, paintballil käis Keijo ka 

Ja me pidime passid kaasa võtma, ning mul õnnestus Keijo pass ja minu pangakaart ära kaotada. Ilmselt kuskil parklas, sest metsa kaasa ma neid ei võtnud kindlasti. Keijo ei viitsinud tagasi sõita, sest pass oli kohe kohe aegumas nagunii ja oli plaanis uus teha. Mägedesse minnes käisime siis Canberrast läbi, sest seal on Eesti Saatkond ja Keijo lasi uue passi teha. Eks umbes 2 kuu pärast peab siis jälle sinna minema. Kahjuks selleks ajaks on suusahooaeg läbi. Kuigi noh, vaevalt ma niipea enam suusatada ikka saaks :D juhtus väike õnnetus viimasel päeval. Eks see oli meie teine päev ja ma muutusin juba julgemaks ning läksin natuke raskema raja peale. Esimene kord lasin sealt üksi alla, Keijo läks teisele (veel raskemale- hüpetega rajale). Rada oli päris järsk ja kiirus oli kerge tulema. Kukkusin kolm korda. Aga mitte hullult. Saime Keijoga all kokku ja läksime koos uuesti sellele rajale, Keijo tahtis ka proovida, ning ta filmis ka GoProga. Naersin, et eks peab minu kukkumisi ikka filmima ka. Aga panin sealt alla, ilma kukkumisteta ja nii lahe oli. Arvasime, et laseme ühe korra veel ja siis lähme sööma. Ja see viimane jäigi viimaseks :D Ja loomulikult videole see ei jäänud, sest Keijo lihtsalt arvas, et pole mõtet filmida :D Selle raja algus oli hästi järsk ja hästi palju lahtist lund, ning see koht mulle üldse ei meeldinud. Teadsin, eelmistest kordadest, et kui sealt puhtalt mööda saan, siis on ok. Aga vat ei saanud puhtalt läbi. Kiirus läks nii suureks ja sõitsin mingist suuremast lahtisest lumehunnikust läbi ning mu parem jalg takerdus kuidagi ja ma tundsin kuidas mu põlves käis kaks kraksatust. Ja siis tuli valu ja siis ma kukkusin. Muidugi, siis kui vaja, siis ei tule need suusad ise lahti - tavaliselt kui nad natuke pinge all on kukkudes, siis klambrid tulevad ise lahti. Õnneks sel korral oli Keijo minuga ( tihti peale me olime eraldi, sest Keijole meeldis olla raskematel radadel ja ma liin kergematel). Kuigi isegi kui Keijot poleks olnud, poleks ka väga hull olnud, sest kõik inimesed on alati väga abivalmid kui keegi kukub, kes korjab kepid üles, kes aitab sind püsti jne. Ühesõnaga ma oleks abi saanud nagunii. Kohe kõrvalt läks lift ka üles ja seal peal olevad inimesed hõikasid et saadavad meile esmaabi. Õnneks kõige suurem valu kadus suht ruttu, mõne minutiga. Edasi jäi tuikav valu. Ja ma tundsin, et tahan jalga sirutada, mida ma ka teha sain, seega oletasin, luumurdu ehk pole ( mitte et ma mingi ekspert olen) aga arvan et luumurruga poleks ma oma jalga liigutada saanud. Aga mul oli liigutades isegi kergelt parem. Üsna kohe jõudis kohale ka üks meedik, kes arvas ka et murdu pole, et võib olla lihtsalt nikastus. Ta aitas mind püsti ja käskis mul igasugu liigutusi teha ja jalale toetuda. Mida köike ma ka teha sain, lihtsalt sellele jalale tervet keharaskust ikkagi panna ei saanud. Siis tuli veel üks meedik, kes uuris ka mis juhtus ja küsis milline oli valu alguses ja kuidas nüüd on. Ja siis ütles, et kuna mu valu algul oli hästi tugev ja pärast vähem, siis see viitab sideme rebestusele. Ilmselgelt ma seal minema ise ei jaluta, siis kutsuti mootorsaan-kiirabi kohale.  Keijole öeldi, et mind viiakse arstikeskusesse ja mul on minu jalanõusid vaja, sest suusasaapad võetakse ju ära. Keijo siis suusatas sinna- sinna oli päris pikk maa, sest me olime ikka mägede teises otsas üldse, keskusest suht kaugel. Suusatada sinna oli ikka omajagu maad, sest pead erinevaid lifte kasutama, vahepeal alla minema siis jälle üles jne jne. Mina aga sain kanderaamil lamada ja mootorsaaniga sõita :D uni tuli isegi peale :D. Mägede vahel on ka maa-alune rongiliiklus, ning mind viidi saaniga sinna ja sealt edasi ratastoolile ja rongiga edasi. Selleks ajaks oli minu kukkumise shokk üle läinud ja valu polnud ka enam väga hull, et viskasime nalja ühe teise tüübiga (kellel oli kulm lõhki, sest põrkas kellegagi kokku). Kõik meedikud olid ka väga toredad ja tegid nalja, et sinu mõtteid valust eemale viia. Arstikeskusesse jõudes sain jälle kerge shoki kui nägin kui palju "vigaseid" seal oli. Ja kui vaatasid ja kuulasid teisi ümberringi, siis arvasin, et ma pääsesin päris kergelt. Minu kõrval oli üks noormees, ma usun et miskit minu vanune. Temaga koos oli siis üks naine ja üks teine noormees. Neid tükk aega kuulates, sain aru, et ta oli lumelauaga kukkunud, suht kõrgelt hüppelt kaela peale. Tükk aega kuulasin ja mõtlesin, et kas ma kuulen õigesti. Ta küsis oma õnnetuse kohta iga viie minuti tagant, kuidas juhtus jne. Ta ise viskas nalja asja üle ja arvasin, et juu ta siis kukkus nii hullusti, et ei mäleta korralikult õnnetust. Natukese aja pärast sain aga teada, et ta ei mäletanud midagi, kes ta oli, kes oli see naine kes tema kõrval oli (tema abikaasa) jne. Mitte midagi. Vähe sellest, et ta midagi ei mäletanud, ta unustas ka selle ära mis talle just viis minutit tagasi räägiti. See oli nii veider. Ja samas nii hirmus mõelda tegelt ju. Arst kinnitas, et mälu peaks taastuma, võibolla mitte õnnetuse kohapealt, aga ülejäänud kindlasti. Siis oli seal üks tüdruk, kel pandi mõlemad käed kipsi. Randmetes olid mõrad. Mitmeid õlavigastusi, kel miskit puruks, kel paigast ära - ühel tüübil oli niimoodi paigast ära, et see kont punnitas täiega välja. Päris creepy oli vaadata. Ikka igasugu erinevaid vigastusi oli. Aga ma ei tea, see õhkkond oli seal lihtsalt nii vahva. Kõik olid nii positiivsed, viskasid nalja ja alati kui keegi uus sisse tuli, siis kohe uurisime, mis juhtus jne. Kõigil oli ilmselgelt meeletult valus, kui näo järgi järeldada, suurtel meestel ka pisarad silmas, aga nalja viskasid kõik. Eks nii on lihtsam valu unustada. Ja arstid/õed/meedikud mäel olid lihtsalt nii toredad. Keijo jõudis ka umbes pool tundi hiljem, kui mina sinna jõudsin. Käskisin tal uuesti mäele minna, miks ta peaks oma suusatamisaega raiskama, aga ta väitis, et ei viitsinud enam. Sööma ka ei tahtnud minna, kuigi teadsin, et tal peab kõht tühi olema, sest plaanisime just enne kukkumist sööma minna. Vaeseke oli nii mures, ei teadnud mida teha. Kuigi selleks ajaks mul oli juba täitsa ok olla. Lõpuks tuli arst minu jalga üle vaatama. Natuke liigutas ja katsus ja ütles, et kaks sidet (neljast sidemest) on rebenenud. Igaksjuhuks tegid ka rõngteni, et kindel olla, et pole mingit luumurdu ka. Mida loomulikult polnud. Siis paigalati mulle selline ilus lahas, mis siis hoiab mu põlve kõverana, et sidemed oleks koos ja saaks kokku kasvada. Üldiselt pole väga vigagi. Käia saan, kuigi väga aeglaselt, sest vigastatud jalal saan toetuda ainult varvastele, aga raskust kannatab jalg küll. Lihtsalt teatud liigutused teevad meeletut valu - jala keeramine, kui tahan pöörata siis pean väikeste sammudega ümber pöörama või siis terve jala peal keeran ja teine jalg on õhus. Magada oli ka natuke ebamugav. Loodame et teine öö on lihtsam. Üldkokkuvõttes, on kõik hästi. Tööle küll ilmselt nii pea ei saa hakata, aga noh, mis siis ikka. Ehk midagi ikka teha saan, traktoriga sõita vms. Autoga igatahes saan küll sõita. No, mis iganes tuleb, see tuleb.
Pilte ka:

Kui paintballi mängimas käisime. 

Keijol oli suur nälg pärast paintballi. 

Kolme nädalaga kalliks saanud töökaaslased. Osad puudu ka veel. 

Veel mõned pildid nendega. 

                      Pilvedes

Need hallid dressid mis mul suusapükste alt välja paistavad, Keijole need üldse ei meeldi ja ta lootis, et nad peavad need katki lõikama :D 

Need kaks sidet punasega märgitud läksid siis katki. 

Natuke paistes 

Robot

Väike puhkus Keijo ema ja õega

3.ndal juulil saabusid siis meile külla Keijo ema Helve ja õde Jane ja meil oli selleks plaanitud väike road trip. 3.ndal me käisime natuke ooperi maja juures ja seal juures olevas pargis ja võib öelda, et sellega on Sydney nähtud ka. Ok, eks siin on rohkem vaadata ka, palju rahvusparke, aga Sydney linnas otseselt küll muud vaadata pole, kui ooperi maja ja Harbour bridge. Eesmärk oli lihtsalt Janele ja Helvele tegevust selleks päevaks leida, et nad päeval magama ei läheks, muidu lööb ajavahe kõik sassi. Lennujaamast tulime koju ja siis praamiga sõitsime tagasi linna. Praamiga on parem kui autoga, sest siis näeb kõiki ilusaid maju mis jõe ääres on ja kui Sydney sadamassse jõuad, siis sõidab selle Harbour Bridge alt läbi kohe Ooperi maja kõrvale. See on ilus.
4ndal hakkas meie road trip pihta. Kogu tripi kaart on sellel lingil:
https://drive.google.com/open?id=1eRrUL84jHJKD9bTpJDoLAV_pbaI&usp=sharing
 Eesmärk oli siis Airlie beach. Sinna oli oma 2000km mööda rannikut, mis võttis kolm päeva aega meil. Esimene peatus oli Byron Bay. Mida rohkem põhja poole, seda soojemaks läks ilm. Isegi Byronis oli juba soojem õhk. Ja seda õhtul, sest jõudsime sinna umbes 8 paiku. Käisime ruttu poes ja tegime omale kiire õhtusöögi. Tüüpiline bäkkeri öhtusöök (kiirnuudlid :D ), tüüpilises bäkkeri hostelis :D Jane ja Helve said ka seljakotiränduri elu tunda. Magamine oli siis neljases toas narivooditega. 5nda hommikul kiire hommikusöök ja väike ranna külastus ja hakkas pikk sõit jalle pihta. Igaks päevaks oli meil keskmiselt 800 km sõitu. Kaardilt vaatad küll, et oh lähed sinna ja tänna, mis see sõit siis ikka on. Aga Austraalia on ikka meeletu suur.Vahemaad on ikka pikad.
Järgmine öö oli Rockhamptonis. Seal polnud midagi, läksime vara magama, et varakult jälle tõusta ja liikuma hakata. Tee ääres midagi palju huvitavat polnud. Kui siis suured suhkruroo põllud. Igale poole kuhu vaatasid, olid need põllud.
Kuna Rockhamptonist Airlie Beachile oli ainult mingi 5 tundi sõita (võrreldes teiste 8-9h tunniste päevadega), siis käisime ka veel Cape Hillsborough rahvuspargis, kus väidetavalt kängurud peesitavad rannas. Aga ilmselt ainult päiksetõusu või -loojangu ajal, sest sel ajal polnud rannas, peale mõne üksiku inimese, kedagi. Parkla juures üks aga oli, nosis vaikselt muru, kellele õnnestus suht ligi ka saada.
Sealt edasi oli veel kahe tunni jagu Airlie beachile. Mõnus koht on see küll. Ja vahelduseks Sydney talvele oli seal mõnusalt soe ka. Kuna kell oli veel suhteliselt vähe, läksime jalutama, plaanisime randa minna, mis polnud üldse mitte kaugel, aga poed jäid ette ja avastasime end hoopis shoppamas :D Randa ei jõudnudki, sest pimedaks läks ja kõht läks ka tühjaks.
7dnaks oli meil bookitud väike kruiis Whitsundays saare ümber ja peatus Whitehaven rannas, mis on Austraalias  neljandal kohal enim pildistatud asukohti. Esimesil oli vist Ooperi maja, siis Harbour Bridge ja kolmandal kohal oli Uluru kivi. Ja Austraalia kõige valgeima liivaga rand on seal. Ja see liiv tegi veidrat häält. Laulvaks rannaks nimetatakse selliseid randu. Liiv kiuksub sellel käies.
Hommikul 8 paiku viidi meid siis sadamasse ja sealt sõitsime siis väikse laevaga kõigepealt snorgeldama. Õhu tepmeratuur oli umbes 25 kraadi ja vesi 23. Tund aega sai siis snorgeldada. Kahjuks mingeid kilpkonni või muid ägedaid veeloomi sel ajal ei kohanud. Veealune maailm oli seal ka suht mannetu, Egiptuses punases meres nähtuga võrreldes. Aga siiski mõnus oli.
Pärast snorgeldamist võtsime siis sunna sinna Whitehaven ranna poole ja sinna minnes nägime Küürselg vaala oma pojaga. Plätserdasid oma uimedega, justkui lehvitasid meile. Tegelt nad vist pidid sedasi teistele vaaladele märku andma kus nad on, et umbes kutsusid teisi.
Whitehaven rannas oli meil siis väike grill lõunaks. Sel ajal kui tuurigiidid süüa tegid, saime siis rannas jalutada, päevitada, ujuda, mida iganes keegi tahtis. Ma algul arvasin küll, et kindlalt lähen ujuma, aga snorgeldamise ajal hakkas mul lõpuks nii külm ja laeval olles oli ka külm, et kuidagi ei tahtnud enam ujuma minna. Rannas ma kuivasin ilusti ära ka ja ei tahtnud end uuesti märjaks teha, sest laeval ikka märjana olla oli päris jahe ja ebamugav.
Söögi tegemise ajal hakkas sinna kogunema palju suuri sisalikke Goannasi. Nad olid umbes 1,5-2 m pikkused. Nad ei olnud inimestele ohtlikud, aga ega sa eks nad hammustada ikka võisid kui neid nokkida. Eks nad ise kartsid rohkem. Aga kui söök oli valmis ja inimesed oma laudades istusid, siis need tiirutasid igal pool ja ronisid laua alla, juhuks kui kellegil miskit maha kukub. Niiet raske oli natuke süüa, sest pidi koguaeg laua alla piiluma, et keegi sul seal kuskil ei hiiliks :D
Pärast lõunat läksime siis veel laevaga edasi, saare teisele küljele, kus oli siis väike matkarada, mis viis sind vaatluskohta, kus nägid seda ilusat randa oma ilusa sinise veega kõrgemalt ja sai ilusaid pilte teha. Seal nägime laeva kõrval ka kilpkonni. Nad oli küll natuke kaugemal ja tulid ainult mingi sekundiks veepeale, et korra hingata ja kadusid jälle. Oleks tahtunud lähemalt näha, et aru saada kui suured nad tegelt on. Sest arvestades, kui kaugel nad olid meist, isegi siis tundusid nad suured.
Igathes igati korda läinud päev oli Ilusa ilma ja lahedate giididega.
8ndal võtsime siis suuna sisemaale, et minna Burren Junctionisse Gregile ja Karinale külla. Emeraldis tegime peatuse, et süüa ja käisime mõnedes põllumajanduspoodides, sest Janet huvitas mis kaupa siin ka müüakse. Ööseks peatusime väikses kohas nimega Springsure karavanpargis. Päris uhke koht oli isegi.
9nda hommikul panime aga jälle varakult ajama Narrabri suunas, kuhu jõudsime 5-6 paiku õhtul. See oli juba meile tuttav linn, nagu oleks koju läinud. Järgmise päeva veetsime siis Karina ja Gregi juures, näitasid meile oma farmi, mida nad olid just laiendanud. Ostsid kõrval oleva farmi ära. Oma 3000 hektarit ja 2000 lammast. Jane, Greg ja Karina rääkisid omavahel oma farmi jutte, võrdlesid Eesti ja Autraalia tingimusi ja hindasi jne.Greg ja Karina meelitasid ikka meid tagasi sinna tööle. Mida me ikka vahest ka mõtleme, et võiks tagasi minna. Mõnus oli olla küll tagasi seal.
Järgmisel päeval sõitsime juba tagasi Sydneysse. Kokku kogu tripp oli umbes 4300km 7 päevaga.
Sydneys olles käisime veel Blue Mountains'il ja teine päev vaala vaatlusel, mis oli kerge pettumus. Kolm tundi jälitasime kahte vaala, kes tegelikult magasid ja nad ei teinud midagi, kui aeg ajalt tulid korraks veepeale hingama. Ei mingeid hüppeid, sabaga peksmisi. Alles eelmine päev oli kaks vaala hüpanud risti veest välja ja igasugu trikke teinud :D Aga eks see juba nii kord on, ega ei saagi ju ette teada, mis need vaalad teevad. Vähemasti siiski nägime. Suurem pettumus oleks olnud 3h merel olla ja näha mitte midagi peale oksendavate turistide :D Jumal tänatud, et mul merehaigust peale ei tulnud. Igaksjuhuks sai tablett ka sisse võetud selleks puhuks. Ja noh, sellega põhimõtteliselt meie aktiivne puhkus ka lõppes.
Neljapäeval alustasin ma oma uues töökohas. Töökaaslasteks on lõpuks ometi minu vanused toredad inimesed, kellega saab nalja ja töö on ka mõnus. 1.augustil lähme paintballi mängima. Kaaslased on ka oodatud, mille üle Keijol on heameel, sest paintball talle meeldib.
Eile käisin ühe eestlasest tuttava vanahärra juures peenraid rohimas. Aare ja Mele tuttav on ta, ühe korra käis siin ka. Tal on hetkel tegemist palju ja pole olnud aega oma lillepeenardega tegeleda ja uuris kas on keegi kes oleks nõus seda tegema. Ma oli nõus ja eile siis käisingi. Mõnus koht oli. Linnast väljas, vaikne maakohake. Jaak ise ütles, et ta pole kodus sel ajal, aga ta ema on. Laine krahmas mu käest kohe kinni, et tule kallike joo ennem tassi kuuma teed, saad sooja sisse, enne kui rohima hakkad :) Istusime natuke, rääkisime maast ja ilmast. Rohimist oli ikka omajagu küll. aga õnneks oli lihtne ja umbrohi tuli kergelt välja. Laine samal ajal korjas mulle oma aiast apelsine, sidruneid ja laime, kottide viisi :D Kõik puud olid paksult täis neid.
Enne ära minna ei tohtinud, kui olin ikka kõhu ka täis söönud :) Ütlesin, et andku teada, kui jälle rohida on vaja, saangi ka vahest näpud mullaseks :D 
Nüüd kõik söövad apelsine söögi alla ja söögi peale :D Keijo ütles ka, et saab lõpuks oma coronat jooma hakata, laimi ja sidrunit jagub. Justkui enne poleks neid poest saanud osta vms :D
Mõningad pildid siis ka:

               Praamiga linna :)

             Kohustuslik turistikas. 

                Seljakoti rändurid :D 

                       Byron Bay

                   Cape Hillsborough

Väiksed krabitaolised tegelased kaevasid liiva sisse urge ja ajasid liiva pallikesed august välja. 

                    

               Hiilime ligi

Airlie Beach

Oma rõduga ja puha. Üks parimaid bäkkereid, kus olnud oleme :)

Airlie beach päikseloojangul

Samal ajal kui teisi viidi laevalt randa selle väikse paadiga, siis Keijo oli kärsitu ja tahtis kiirelt paradiisiranda ning otsustas sinna ujuda :D

Ja siis kohe läks tagasi, sest unustas mulle öelda, et ma suitsud kaasa võtaks :D

                   Kookospalm

               Poseerime Goannaga

              Üks meie ägedatest giididest. 

Giid räägib surnud koralli tükkidest. 

             Ema ja poeg meid tervitamas. 

                      Kilpkonn

                   Võimas kaktus

    Polnud see suhkruroog magus midagi 

            Tuulejõul töötav veepump

              Päikseloojang Narrabris

                        Emud 

               Matkarada märkate?

                Nagu kana õrre peal

Ma olen sellest kosest juba siia pildi tegelt pannud, aga see on minu lemmik, niiet siin ta on jälle. 

              Vaalavaatlus Sydneys

Käisin Jaagu juures rohimas. Tal oli aed täis sellistest puudest :)

Magusaimad apelsinid, mis saanud olen 

Aa, teisel juulil käisime veel Austraalia jalkat vaatamas. Aare oli võitnud 4 piletit Sydney Swans ja Port Adelaide mängule. VIP alale ka veel. Väga lahe kogemus oli. Süüa-juua pakuti. VIP alas oleks teinekordki :) 

Merlin pidi juba kalli raha eest omale Sydney Swansi salli ostma, aga kui oma VIP alale jõudsime, tuli välja, et me saame need tasuta. All part of the service :)

Me Merliniga arvasime, et kuna nendel tantsutüdrukuid polnud, siia võtsime selle raske ülesande enda kaela. :D