Ma olen ka üks nendest inimestest, kes plaanib palju asju. Mitte just igat minutit, aga mulle meeldib struktuur, asjad peavad paigas olema. Austraaliasse tulles, olen ajaga muutunud, sest siin kohe kuidagi ei lähe asjad alati plaanitult. Ja ma olen õppinud, et alati pole see halb asi. Kõike ei saagi plaanida ja kõik, mis plaanitud, pole alati kõige parem tee. Vahest ootamatud keerdkäigud on need kõige paremad. Millest ma siis nüüd räägin?
Nagu kõigile peaks teada olema, Keijo oli farmis sponsori peal, niiöelda lõksus. Kui sul on sponsor viisa, siis sa tohid töötada ainult selle tööandja juures. Mina tegin muid farmitöid kuskil enam-vähem tema ligiduses, et me ikka nädalavahetusel kokku saaks.
Samal ajal, aga on meil käsil mulle uue viisa tegemine, mis annab alalise residentsuse ja sellega saaks Keijo ka uue viisa ja kui see läbi läheb, ei ole Keijo enam ühes kohas "lõksus" ja me võime teha mis tahame. Ma ei hakka detailidesse laskuma, mis viisad ja mis nende tingimused ja protsess on, sest see on pikk ja keeruline protsess, millest nagunii väga aru ei saa.
Igatahes, käisime Eestis puhkamas ja tagasi tulles oli plaan mulle Narrabris- mis on Keijost 100km eemal- elukoht ja töö leida. Kuna hetkel on seal kandis väga hull seis vihmaga, siis erilist viljahooaega pole ja mina ei saanud tööd, mida soovisin. Aga meil oli tagavara plaan, et hakkan kodus ripsmepikendusi paigaldama. Tahtjaid Narrabris jagus ja sellega oleks kenasti ära elanud.
Esimene nädal tagasi tegelesin hoogsalt kodu otsimisega ja Keijo rääkis ka farmis, et Marina otsib Narrabris elamist ja panin ka nende kontaktid, et maakler saaks minu kohta uurida. Leidsin kaks korterit, mida käisin vaatmas. Üks oli maakleri kaudu ja teine otse omanikult. Minu lemmik oli see, mis oli maakleri kaudu ja hakkasin asju ajama, et seda rentida. Paari päeva pärast selgus, et ma ei saa seda, sest neile ei sobinud see, et ma ei töötanud, olgugi et Keijo töötas ja pidev sissetulek oli olemas. Võtsime siis selle teise korteri, otse omanikult. Reedel (5ndal) saime võtmed ja pühapäeval kolisime sisse. Pakkisime kõik asjad ilusti lahti, panime mööbli kokku ja oli mõnus olemine. Olime täitsa rahul sellega ja ma isegi olin saanud poole kohaga töö. Kõik justkui läks enam vähem plaanipäraselt.
Esmaspäeva hommikul Keijo läks tööle ja 10 minutit peale tööpäeva algust ta helistas mulle ja ütles, et tal pole enam tööd. Greg tuli hommikul esimese asjana ütlema, et olukord on päris hull, vihma pole üldse tulnud, kõik vili, mis sai külvatud, pole kas üldse kasvama hakanud või mis ka kasvas, sellele pandi kohe loomad peale, et nad saaks süüa.
Greg pakkus välja, et äkki Keijo leiab mingi töö, kes on nõus talle palka maksma läbi Gregi või siis teine variant on uus sponsor leida. See on aga raske, sest sponsorviisa tingimus on, et Keijo ei tohi kuskil töötada. Isegi mitte niiöelda proovipäevi. Greg pakkus, et on nõus Keijole need päevad kinni maksma, kui ta peab kuskile proovipäevale minema. Aga andis Keijole selleks kaks nädalat aega, mida ma hiljem lepingust välja lugesin, ongi nende kohustus, et nad peavad kaks nädalat ette teatama, kui lepingut lõpetada tahavad.
Ta ütles, et ta sooviks pigem, et Keijo leiaks mingi ajutise töö, kes maksaks palka läbi tema, sest siis ta ei jää Keijost ilma, aga saab aru, kui Keijo eelistab pigem uut sponsorit. Meil sel hetkel polnud muud eelistust, kui vaid leida mistahes võimalus, peaasi, et viisa ei katkeks.
Ma hakkasin siis kohe töökuulutusi sirvima ja CV laiali saatma. (Naljakas on see, et just paar päeva enne ma igavusest uuendasin meie CVd - juhus?). Õnneks oli palju kuulutusi, saatsin mingi 30 kirja laiali ja panin ka kohe kirja Keijo olukorra, et ta otsib kedagi, kes võtab sponsori üle. Hirm oli suur, et keegi ei soovi niimoodi kedagi sponsoreerida, kui pole kindel üldse kui hea töölisega tegu on. Proovipäev võib ju näidata töölise oskust, aga kas ta on ka kohusetundlik, täpne, korralik tööline, see selgub ikka alles mõne aja jooksul.
Lõuna paiku sai Keijo kõne ühest firmast Sydneys, mis tegeleb siis metallist treppide paigaldusega, kes otsib keevitajat ja heameelega ta pigem sponsoreeriks välismaalast, kui palkaks kohalikku, sest välismaalased on alati palju kohusetundlikumad juba puhtalt sellepärast, et nad pingutavad rohkem oma viisa nimel. Tal pidavat juba olema 4 inimest sponsori peal. Uuris Keijo oskuste kohta ja kui kuulis, et Keijo peamiselt tegeleb ainult MIG ja elektroodkeevitusega, siis uuris kas Keijo on nõus ka teisi keevitusi juurde õppima, kui võimalus on. Keijo oli loomulikult nõus, sest see oli ka meie niiöelda tuleviku plaan, et Keijo ühel hetkel omale keevitusi juurde õpiks. Ashley (uus tulevane ülemus) soovis siis, et Keijo läheks proovipäevale, et enda oskusi näidata ja samas ka nende tööga tutvuda. Läksime siis teisipäeval (9ndal) Sydneysse, et Keijo saaks proovipäevale kolmapäeval minna. Kolmapäeva lõunal oli Ashely Keijole juba öelnud, et ta on Keijoga väga rahul ja hakkame aga sponsori ülevõtmisega tegelema. Nimelt oli ta Keijoga nii rahul, et ühest proovipäevast sai mitu. Ashely soovis, et ta jääks esmaspäevani, et käesoleva objekti ära lõpetada. Tööpäevad olid 10h ja töötas ka laupäeval. Eile (esmaspäeval, 15ndal) tuli koju ja ütles, et objekt pole veel valmis ja Ashley tahab, et ta töötaks kuni kolmapäevani. Lisaks oli ta Keijo juba kahele koolitusele kirja pannud. Korvtõstuki lubade koolitusele ja mingi pressure pipe welding (see on siis torude keevitamine, mis peavad vastupidama suure surve all.) See keevituskoolitus kestab 18 nädalat, 4 päeva nädalas peab käima õhtuti koolis. Koolitus maksab umbes 3000 dollarit, mille Ashely lubas kinni maksta, kui Keijo koolituse läbib. Kui aga läbi kukub, siis peab Keijo ise kinni maksma. Et umbes, ehk see motiveerib Keijot koolituse läbima :D.
Niiet jah, esialgu hirmus ja ootamatu pööre eelmine esmaspäeva hommik. Olin parajalt paanikas ja stressis kogu selle asja pärast, aga nüüd tundub, et paremat asja ei saanud juhtudagi. Me saame "farmi lõksust" ära tagasi Sydneysse, me saame jälle koos elada, Keijol on uus ja parem töökoht ( vähemalt praegu tundub nii :D) parema palga ja töötingimustega, ning ka ülemus tundub normlaane olevat, kes on Keijoga väga rahul. Juba paari päevaga usaldab ta Keijot nii palju, et jättis tema objektile teise keevitaja ülevaatajaks ja töödejuhatajaks, sest Ashley ise tol päeval objektil ei ole. Teine tüüp peaks olema (paberite järgi vähemalt) Keijo järelvaataja, kuna on õppinud keevituse inspektor, ta peaks vaatama Keijo keevitamist, kontrollima, et keevitus on ilus ja aukudeta, aga hoopis Keijo on see, kes tema tööd parandab. Teisel päeval nad pidid koos ühte treppi keevitama, üks ühelt poolt ja teine teiselt. Mingi hetk Keijo läks tema keevitust vaatama, et umbes kartis, et Keijo enda keevitus ei ole võib olla piisavalt hea, aga tuli välja, et selle teise poisi keevitus oli auke täis ja hiljem tuli sinna ka suur pragu. Lõpuks Ashley lasi terve trepi Keijol teha.
Hetkel siis olemegi veel Sydneys, Keijo teeb tööd, mida ta tegelt teha ei tohiks ja mina istun Kristeli ja Tauno (head sõbrad, kes meid enda juurde võtsid, kuniks selgust saab, mis edasi) korteris ja suren igavusse. Ma ei saa tegevuseta istuda, seda enam, et ma tean, et on vaja palju asju veel teha, aga lihtsalt ei saa. Meil on vaja veel tagasi Narrabrisse minna ja oma asjad kokku pakkida ja Sydneysse kolida. Ma ei ole veel isegi korteri omanikuga rääkinud, et välja kolin jälle, sest tahan temaga isiklikult rääkida, mitte telefoni teel. Pidime täna (16ndal) minema, aga Ashley soovis, et Keijo veel töötaks kolmapäevani.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma ärritun. Sest ma nagu just sain uude korterisse sisse kolitud. Greg teadis, et otsime korterit. Nad pidid oma olukorrast juba nädalaid, kui mitte kuid teadma. Nad pidid teadma, et nad peavad Keijo lahti laskma. Miks nad ei öelnud midagi, kui Keijo Gregile mainis, et ma korterit otsin? Ma nüüd pean korteri jälle ära andma ja ilmselt jään 1380 dollarist ilma, mis tagatiseks läks. Rendileping sai tehtud kolmeks kuuks ja kui varem ära lõpetada, siis pean makmsa 6 nädala üüri, mis siis ongi see tagatisraha. Tuleb vaid loota, et omanik on mõistlik inimene ja saab meie olukorrast aru ja me leiame mingi kuldse kesktee.
Rääkimata sellest, et me just tulime puhkuselt, mis kestis 2 kuud, mis kergendas suuresti meie rahakotti, lisaks uude korterisse sai mööblit soetatud, siis selline uudis, et Keijo jääb oma tööst ilma, meie ainukesest sissetulekust, mis omakorda võib kaotada meie viisa, jättis küll paar südamelööki vahele.
Ja Greg veel ütles Keijole, kui Ashely ta Sydneysse kutsus proovipäevale, et ära siis kohe esimese pakkumise peale hüppa, vaata ikka veel ringi. Nagu päriselt? Sa annad kaks nädalat aega uus töö leida ja siis veel loed sõnad peale, et ärgu kohe esimese pakkumise peale jookse? Ta vist arvab, et uue töö, uuest sponsorist rääkimata, leidmine on super lihtne. Nagu ütlesin, ma saatsin mingi 30 CVd ja Ashely oli ainuke, kes vastas. Niiet jah, isegi kui tahaks "ringi vaadata" pakkumiste seast, siis päris nii lihtne see pole. Kindlasti oleks uue töö leidmine lihtsam olnud, kui poleks sponsori soovi, sest enamus siiski ei soovi mingi sponsorviisaga jändama hakata.
Selle nädalaga lõppeb siis see kaks nädalat, mis oli Gregi ette teatamise aeg ja siis seadusepäraselt, peaks Greg immigratsioonile 28 päeva jooksul teada andma, et Keijo tööleping on peatatud ja sellest hakkab jooksma 60 päeva, mille jooksul peab Keijo leidma uue tööandja ja uus sponsor peab jõustuma. Tööandja õnneks on leitud, nad peavad nüüd postitama töökuulutuse, et otsivad keevitajat (ennem oli kuulutus üleval, aga mitte keevitaja vaid metal fabrication - mis siis tähendab umbes metalli tööline vms). See on lihtsalt üks mitmest tobedast reeglist sponsorile, kes soovib kedagi sponsoreerida. Kuulutus peab olema üleval kuu aega, et nad otsivad keevitajat, aga et Keijo oli ainuke, kes vastas või sobis sellele tööle. Pärast seda on protsess kiire. Me enam uut viisat taotlema ei pea, ainult Ashley peab paberid sisse andma, et soovib Keijot sponsoreerida. Kuna Ashley firmas on juba mitmeid töölisi sponsori peal ja Keijol on ka juba sponsorviisa olemas, siis see protsess pidi kiirelt käima, paari nädalaga vms.
Ma isegi ausalt ei julge veel päris rahulikult hingata, et kas ikka on kõik nüüd korras. Mitte enne kui uus sponsor on kindlalt jõustunud, aga hetkel on kõik siiski päris hästi läinud.
See on ikka vaat et ime, et me leidsime nii ruttu uue sponsori, kes on Keijoga rahul ja on nõus tegema mida iganes, et Keijo endale tööle saada ja võimaldab Keijol juurde õppida uusi asju. Loodame, et siis veel mingeid üllatusi ja vingerpusse elu meile lähiajal ei tee.
Võiks vahelduseks rahulikult võtta. :D
Kuna nüüd on selge, et Keijol on uus sponsor olemas, hakkasin ka mina uut tööd otsima, eile käisin ka intervjuul ja ilmselt järgmine nädal alustan. Tegemist siis ikka minu elektroonika alase tööga, aga täpsemalt rohkem ei oskagi sellest veel rääkida.
Kokkuvõtteks, olgugi et viimased paar nädalat on olnud nagu ameerika mägedel, oma tõusude ja langustega, me oleme siiski positiivsed, et kõik läheb nii nagu ette plaanitud, olgu see siis meie plaanitud või kellegi kõrgemate jõudude poolt ja me jõuame sinna, kuhu me jõudma peame.
Me hoiame teid kursis! :)
Mõned asjakohased mõtteterad ka ;)
Midagi naljakat ja asjakohast, arvestades kui palju peavalu on tegelt see farm meile tekitanud :D
No comments:
Post a Comment