Pole ammu kirjutanud. Vaja ju puhkust nautida. Pean kontrollima, millest viimati kirjutasin, kus pooleli jäi :D
Viimati, oli vist see kui meil oli pubis suur õhtusöök, kus kõik siis osalesid. Siis ütlesin, et see oli viljalõikuse lõpu tähistamine, mida ta ka oli, aga lisaks veel meie ära saatmine ka. Sest see oli meie viimane õhtu seal. Nimelt me läksime Sydneysse puhkama, enne Eesti tulekut. Aga ma ei saanud sellest aga rääkida, sest tahtsime kodustele üllatust teha. Nimelt nemad teadsid, et tuleme 18ndal detsembril alles koju, aga tegelt oli meil lend juba 2.detsembril. Ja enne koju minekut tahtsime veel Sydneys ka puhata ja randa nautida.
Õhtusöök pubis oli lahe. Samas oli ikka täitsa kurb, teades, et peame ära minema. Me lähme sinna veel tagasi, meie auto ja enamik asju on seal, aga siiski. Naljakas kui kalliks on need inimesed seal selle lühikese ajaga saanud. Inglismaal olime 3,5 aastat ja sealt ära tulla oli ikka väga lihtne.
Igatahes, Karina muudkui korrutas, kui kahju on, et me ära lähme ja palus, et me ikka tagasi läheks.
Järgmisel päeval Karina viis Gilbo ja Fletchi kooli ja meid rongi peale. Aga kuna rong läks 9.40 siis ta viis meid algul oma ema juurde ja siis tema ema viis meid enne tööle minekut rongijaama. Jaamas saime teada, et rongid ei sõidagi, buss viib meid Sydneysse. Saab lõbus olema, mõtlesin. Bussiga sõitmine pole just minu lemmik tegevus ja 8 tundi ka veel. Lisaks oli kohe meie taga mingi pere, kellel oli mingi hunnik lapsi. Arvasin kohe, et saab tüütu reis olema, just laste pärast. aga oh ei, nende ema oli see, kes tüütu oli. Ta oli lihtsalt nii vali inimene ja nii labast juttu pole ma veel kuulnud, eriti veel naisterahva suust ja veel oma laste juures. Õnneks oli buss suhteliselt tühi ja me Keijoga istusime eraldi kohtate peale, et saaks natuke rohkem laiutada, istme peale pikali panna jne. Pidasime plaani, kuidas Sydneysse jõudes, lähme kohe ujuma. Sest teadsime, et meie hostel on kohe ranna juures. Farmis oli ju väga soojad ilmad 40 ja enam kraade. Sydneysse jõudes aga avastasime, et seal on ju puhta külm. Noh tundus külm. Ega tegelt ei olnud, väljas oli 26 kraadi sooja. aga meile tundus ikka nii külm, et kuidagi ei kutsunud ujuma. Võttis meil ausalt kaks päeva aega, et ilmaga harjuda ja vette läksime :D
Sydneys me väga midagi ei teinudki. Puhkasime sõnaotseses mõttes. Kolasime linnas, käisime ujumas, shoppamas, saime Aimee, Oshi, Sami, Loki ja Revenkaga kokku jne. Meenutasime puudeistutamist :D
Haid nägime ka Bondi rannas. Noh selle uime küll ainult, aga siiski. Hakkasime just rannast ära minema, kui lasti alarmi ja inimesed peksti veest välja. Jäime siis ka sinna uudistama ja vaatasin, kus rannavalve oma skuutritega tiirutasid ja nägime, kuidas hai uim vee peale tuli paaril korral. Väga põnev oli. Aga jumal tänatud, et me sel hetkel vees polnud. :D See oleks liiga hirmutav olnud.
Ja juba oligi kaks nädalat möödas ja lend koju võis alata. Seal ka midagi erutavat ei toimunud. Pikk, tüütu ja väsitav nagu ikka. Soomest Eesti oli kõige erutavam, sest see oli lihtsalt nii naljakalt lühike. Jõudis just õhku tõusta, kui juba hakkas jälle maanduma. Lennujaamas ootas meid aga üllatus. Ema ja Anneli olid meile vastu tulnud. Nemad teadsid, et tuleme varem ja mampsiga ühe korra sai ka arutatud, et võiks meile vastu tulla, aga ta kandis selle mõtte maha, et ei ta ei hakka üksi tulema jne. Aga siis oli Anneliga rääkinud ja nii tulidki hoopis meile üllatust tegema. Naljakas oli ka veel see, et kuna olime lennanud pea 30 tundi ja Eesti jõudsime hommikul kell 8 ja väljas oli pime, siis ei saanud aru, kas oli hommik või õhtu. Tõsiselt ajas segadusse.
Lennujaamast oli vaja aga veel ju koju saada. Aga kuidas, kui keegi ei teagi, et me Eestis oleme. Keijo õde, Sille elab linnas ja mõtlesime, et lähme siis sinna ja ehk nad siis viivad meid maale vms. Aga me polnud ka kindlad kas ta on linnas, äkki ongi ise juba maal. Mõtlesime siis plaani välja, et Keijo helistab Sillele, et küsida jõulukingituste listi, et me parasjagu lähme shoppama (Austraalias) ja et umbes uurib, kas ta on maal või linnas. Saime siis teada, et ta on linnas ja läksime siis taksoga tema juurde. Mõtlesime veel, et kuna neil käib alt väisuks ka lukus, et maja ees helistame siis uuesti, et umbes paar küsimust veel kingituste kohta, aga et äkki laseks sisse, sest väljas on külm. Aga kui sinna jõudsime, siis Ardi oli just Ukut lasteaeda viimas ja oli õues. Tema lasi meid siis alt sisse ja läksime siis kohe Sillele ukse taha. Nii lahe on ikka inimestele üllatust teha, eriti kui see ikka korralikult välja tuleb, et keegi ei osanudki seda oodata :D
Õhtul läksime Sille ja lastega maale ja läksime veel Keijo teise õe, Jane juurde. Ja hiljem sai veel Helvet ja Peetrit ka üllatatud. Ning paar päeva hiljem tuli veel Ken ka koju, kes imekombel veel ei teadnud, et me juba Eestis olema. Tema nägu oli ikka puhas kuld, kui meid nägi :D
Nüüd on siis täpselt kuu möödas meie puhkusest ja täpselt kuu veel järgi jäänud. Kodus on hea olla, aga natuke ootame juba tagasi minekut ka. Tahaks nahu juba tööle tagasi, igav hakkab, samas tahaks ikka veel puhata ka. Ja me ei suuda kuidagi veel ära otsustada, mis peale hakata. Farmi minna või Sydneys proovida. Lihtne ja mugav oleks ju tagasi farmi minna, tead mis töö sind ees ootab, elamine tasuta, ülemused on normaalsed. Linnas hakka elukohta ja tööd otsima, ei tea mis tööd üldse saab, kuidas ülemused on jne. Õnneks farmi tagasi me peaks minema kuskil märtsis, hiljemalt aprillis, et selle ajaga meil peaks olema selge, kas linnas olemisest saab asja või mitte. Keijo ilmselt leiaks lihtsalt tööd, keevitajaid on palju vaja. Mina tahaks leida oma erialast tööd, elektroonika komplekteerijana. Kui seda ei leia, siis ma ei teagi, ma nagu kuskil pubis või restoranis ei tahaks vist tööd. Siis pigem läheks ikka tagasi farmi. Aga ma üldse ei teagi, kus Sydneys mingid elektroonika firmad võivad asuda. Eks peab kuskile tööbüroosse minema, eks nad oskavad aidata. Et jah, mõtlemist on. Aga noh, eks kõik laabub ikka nii nagu peab. :) Kannatlik peab olema. Küll laabub.
Vat sedasi. Midagi erilist rohkem nagu polegi.
Viimati, oli vist see kui meil oli pubis suur õhtusöök, kus kõik siis osalesid. Siis ütlesin, et see oli viljalõikuse lõpu tähistamine, mida ta ka oli, aga lisaks veel meie ära saatmine ka. Sest see oli meie viimane õhtu seal. Nimelt me läksime Sydneysse puhkama, enne Eesti tulekut. Aga ma ei saanud sellest aga rääkida, sest tahtsime kodustele üllatust teha. Nimelt nemad teadsid, et tuleme 18ndal detsembril alles koju, aga tegelt oli meil lend juba 2.detsembril. Ja enne koju minekut tahtsime veel Sydneys ka puhata ja randa nautida.
Õhtusöök pubis oli lahe. Samas oli ikka täitsa kurb, teades, et peame ära minema. Me lähme sinna veel tagasi, meie auto ja enamik asju on seal, aga siiski. Naljakas kui kalliks on need inimesed seal selle lühikese ajaga saanud. Inglismaal olime 3,5 aastat ja sealt ära tulla oli ikka väga lihtne.
Igatahes, Karina muudkui korrutas, kui kahju on, et me ära lähme ja palus, et me ikka tagasi läheks.
Järgmisel päeval Karina viis Gilbo ja Fletchi kooli ja meid rongi peale. Aga kuna rong läks 9.40 siis ta viis meid algul oma ema juurde ja siis tema ema viis meid enne tööle minekut rongijaama. Jaamas saime teada, et rongid ei sõidagi, buss viib meid Sydneysse. Saab lõbus olema, mõtlesin. Bussiga sõitmine pole just minu lemmik tegevus ja 8 tundi ka veel. Lisaks oli kohe meie taga mingi pere, kellel oli mingi hunnik lapsi. Arvasin kohe, et saab tüütu reis olema, just laste pärast. aga oh ei, nende ema oli see, kes tüütu oli. Ta oli lihtsalt nii vali inimene ja nii labast juttu pole ma veel kuulnud, eriti veel naisterahva suust ja veel oma laste juures. Õnneks oli buss suhteliselt tühi ja me Keijoga istusime eraldi kohtate peale, et saaks natuke rohkem laiutada, istme peale pikali panna jne. Pidasime plaani, kuidas Sydneysse jõudes, lähme kohe ujuma. Sest teadsime, et meie hostel on kohe ranna juures. Farmis oli ju väga soojad ilmad 40 ja enam kraade. Sydneysse jõudes aga avastasime, et seal on ju puhta külm. Noh tundus külm. Ega tegelt ei olnud, väljas oli 26 kraadi sooja. aga meile tundus ikka nii külm, et kuidagi ei kutsunud ujuma. Võttis meil ausalt kaks päeva aega, et ilmaga harjuda ja vette läksime :D
Sydneys me väga midagi ei teinudki. Puhkasime sõnaotseses mõttes. Kolasime linnas, käisime ujumas, shoppamas, saime Aimee, Oshi, Sami, Loki ja Revenkaga kokku jne. Meenutasime puudeistutamist :D
Haid nägime ka Bondi rannas. Noh selle uime küll ainult, aga siiski. Hakkasime just rannast ära minema, kui lasti alarmi ja inimesed peksti veest välja. Jäime siis ka sinna uudistama ja vaatasin, kus rannavalve oma skuutritega tiirutasid ja nägime, kuidas hai uim vee peale tuli paaril korral. Väga põnev oli. Aga jumal tänatud, et me sel hetkel vees polnud. :D See oleks liiga hirmutav olnud.
Ja juba oligi kaks nädalat möödas ja lend koju võis alata. Seal ka midagi erutavat ei toimunud. Pikk, tüütu ja väsitav nagu ikka. Soomest Eesti oli kõige erutavam, sest see oli lihtsalt nii naljakalt lühike. Jõudis just õhku tõusta, kui juba hakkas jälle maanduma. Lennujaamas ootas meid aga üllatus. Ema ja Anneli olid meile vastu tulnud. Nemad teadsid, et tuleme varem ja mampsiga ühe korra sai ka arutatud, et võiks meile vastu tulla, aga ta kandis selle mõtte maha, et ei ta ei hakka üksi tulema jne. Aga siis oli Anneliga rääkinud ja nii tulidki hoopis meile üllatust tegema. Naljakas oli ka veel see, et kuna olime lennanud pea 30 tundi ja Eesti jõudsime hommikul kell 8 ja väljas oli pime, siis ei saanud aru, kas oli hommik või õhtu. Tõsiselt ajas segadusse.
Lennujaamast oli vaja aga veel ju koju saada. Aga kuidas, kui keegi ei teagi, et me Eestis oleme. Keijo õde, Sille elab linnas ja mõtlesime, et lähme siis sinna ja ehk nad siis viivad meid maale vms. Aga me polnud ka kindlad kas ta on linnas, äkki ongi ise juba maal. Mõtlesime siis plaani välja, et Keijo helistab Sillele, et küsida jõulukingituste listi, et me parasjagu lähme shoppama (Austraalias) ja et umbes uurib, kas ta on maal või linnas. Saime siis teada, et ta on linnas ja läksime siis taksoga tema juurde. Mõtlesime veel, et kuna neil käib alt väisuks ka lukus, et maja ees helistame siis uuesti, et umbes paar küsimust veel kingituste kohta, aga et äkki laseks sisse, sest väljas on külm. Aga kui sinna jõudsime, siis Ardi oli just Ukut lasteaeda viimas ja oli õues. Tema lasi meid siis alt sisse ja läksime siis kohe Sillele ukse taha. Nii lahe on ikka inimestele üllatust teha, eriti kui see ikka korralikult välja tuleb, et keegi ei osanudki seda oodata :D
Õhtul läksime Sille ja lastega maale ja läksime veel Keijo teise õe, Jane juurde. Ja hiljem sai veel Helvet ja Peetrit ka üllatatud. Ning paar päeva hiljem tuli veel Ken ka koju, kes imekombel veel ei teadnud, et me juba Eestis olema. Tema nägu oli ikka puhas kuld, kui meid nägi :D
Nüüd on siis täpselt kuu möödas meie puhkusest ja täpselt kuu veel järgi jäänud. Kodus on hea olla, aga natuke ootame juba tagasi minekut ka. Tahaks nahu juba tööle tagasi, igav hakkab, samas tahaks ikka veel puhata ka. Ja me ei suuda kuidagi veel ära otsustada, mis peale hakata. Farmi minna või Sydneys proovida. Lihtne ja mugav oleks ju tagasi farmi minna, tead mis töö sind ees ootab, elamine tasuta, ülemused on normaalsed. Linnas hakka elukohta ja tööd otsima, ei tea mis tööd üldse saab, kuidas ülemused on jne. Õnneks farmi tagasi me peaks minema kuskil märtsis, hiljemalt aprillis, et selle ajaga meil peaks olema selge, kas linnas olemisest saab asja või mitte. Keijo ilmselt leiaks lihtsalt tööd, keevitajaid on palju vaja. Mina tahaks leida oma erialast tööd, elektroonika komplekteerijana. Kui seda ei leia, siis ma ei teagi, ma nagu kuskil pubis või restoranis ei tahaks vist tööd. Siis pigem läheks ikka tagasi farmi. Aga ma üldse ei teagi, kus Sydneys mingid elektroonika firmad võivad asuda. Eks peab kuskile tööbüroosse minema, eks nad oskavad aidata. Et jah, mõtlemist on. Aga noh, eks kõik laabub ikka nii nagu peab. :) Kannatlik peab olema. Küll laabub.
Vat sedasi. Midagi erilist rohkem nagu polegi.
Mõningad pildid ka.
 |
| Tormipilved lähenevad |
 |
| Bondi rannas hullamas |
Meie Austraalia pere
