Elu Austraalias: 2016

Pühapäev 25.detsember

Jätkame siis eelmisest kohast.

Siis olime just jõudnud 12 Apostli juurde päikeseloojanguks. Järgmisel päeval otsustasime siis terve selle Great Ocean roadi läbi teha ja vaatluspunktides ära käia.

Mingi aeg aga otsustasime natuke raha "raisata" (ma ei nimetaks seda tegelt raiskamiseks, see oli seda igati väärt) ja broneerisime omale helikopteri lennu kella 12ks. Selleks ajaks oli meil terve tee ka juba läbitud ja see oli hea kirss tordi otsa. 15 minutit lendu maksis $145 nägu. Meie õnneks saime uhke kopteri ka, mitte vana väikse Robinsoni ja saime veel ka ette piloodiga istuma. Oli sealt ikka vaade. Ma kartsin küll, et äkki mul hakkab halb, kuna lennukis, kui nad keeravad või kui käisime purilennukiga lendamas, siis mul hakkas halb. Aga kes oleks võinud arvata, et kopteriga on nii mõnus ja sujuv lendamine. Ikka super oli. Ma olin nii elevil enne lendu, lennu ajal ja pärast lendu. Keijo oli juba päris hädas minuga, käskis mul muudkui maha rahuneda 😆

See on asi, mida ma soovitan kõigil teha, kes sinna kanti satuvad. Juba kopteriga lendamine on äge, aga need vaated seal juurde. Üks uskumatu elamus.

Jälle linnuke kirjas!

No kas pole ilus :)

Lähen koobast avastama

Pärast seda käisime veel lõunat söömas ja võtsime suuna Melbourni poole. Plaan oli korra seda linna ka vaatama minna, aga otsustasime selle seekord ikka vahele jätta. Palju paremaid kohti on avastada, kui mingi linn. Sõitsime siis kohe otse Lumemägede ( Snowy Mountains) poole. Ööseks jäime linna nimega Seymour, mis meile juba ka tuttav puude istutamise ajast. Siis töötasime ka seal kandis ja seal linnas sai juba käidud. Austraalia suur ja lai, aga ometi juba satume samadesse kohtadesse 😃

Kui rannikul oli pigem jahedam kliima, päeval umbes 20-23 kraadi ja öösel umbes 8 kraadi, siis Seymouris tervitas meid jälle kuum paks õhk.

24nda hommikul põrutasime edasi mägede poole. Vahepeal käisime jälle natuke shoppamas ja ostsime omale õnge, sest plaan oli Jindabyne järve ääres ööbida ja hiljem ka ranniku ääres olla. Prooviks kah ise kala püüda 😆

Lõpuks jõudsime siis nii öelda mägede jalamile, meie sihtkohani oli umbes 100km. Kui tavaliselt selle sõidaks tunniga, siis GPS näitas 3h, kuna tee oli ikka nii käänuline ja muudkui üles ja alla. Mina sõitsin seda teed, sest jällegi, mul hakkab nii halb kõrval istudes. See oli ikka jõhker tee. Vahepeal kõrval polnud midagi, lihtsalt järsult läks alla. Ja tee oli suht kitsas ja siis mingid hullud tulevad nurga tagant kihutades sulle vastu. Aga ilus oli. Ikka korralik mets, väga eestilik tunne tuli. Muidu on siin ikka mingid hõredad eukalüpti metsad, aga seal olid ikka täitsa tihedad metsad.

Õhtul 4-5 paiku jõudsime kohale ja panime kiiruga telgi püsti, sest äikesetorm oli ja kohe kohe paistis sadama hakkavat. Õnneks väga hullult ei sadanud. Pärast hakkas veel päike paistma ja läksime kohe kala püüdma. Eks seda arvata oli ka, et me miskit ei saa. Keijo kahtlustab, et nad on pigem järve keskel, et siin kalda peal on neid raske püüda. Siin on teisigi, kes õngitsevad, aga ei paista, et kellelgi näkkaks.

Täna hommikul ärkasime jälle mõnusa sooja päikese tervitusel ja käisime järves ujumas. Üllatavalt soe vesi oli.

Mingi 11 paiku võtsime suuna Thredbosse, kust siis saab suusaliftiga üles mäkke ja sealt edasi jäi veel 6,5km tippu kõndida. Keijo endise töökaaslase Andrusega sai eelnevalt kokkulepitud et saame seal kokku ja lähme koos üles. Lift läks päris järsult üles ja õhtul sellega alla tulemine oli omaette hirmutav kogemus. See oli ikka nii järsk langus ja kõrge ka, et päris hirmus oli. Aga mäkke kõndimine oli mõnus. Ei olnud midagi rasket, suht laugelt läks üles ja ilm oli just täpselt paras. Ei olnud külm ja ei olnud palav. Ja peamine- kohati oli veel lund 😆 küll oli kõigil lõbus nende lumelappide peal.

Ja vaated olid mõnusad. Sinna tippu oleks saanud ka minna pikemat rada pidi. 32km edasi tagasi kõndimist. Meil oli 13km. Tagasi jõudes olid ikka omajagu väsinud ka. 32km tripi peaks siis nii ette võtma, et võtad telgi ja söögi kaasa ja jääd kuskile ööseks. See oleks ka jällegi vägev.

Nii me siis olemegi jälle oma "kodus" puhkamas. Keijo üritas korra veel kala püüda ja mina sulistasin natuke vees. Tõesti väsitav päev oli, mõnusalt väsitav.

Paneks siis mõned pildid ka? Neid meil jagub 😆

Hommikusöök

Kohe saame kala

Uhke kalamees :D

Ilus taevas pärast äikesetormi

Jõuluhommik

Jõululaupäeva ja esimese jõulupüha veetsime siin :)

Väike suplus jõuluhommikul

Mäkke minek

Laps saab lumega mängida

Lumememm

Semud said üle pika aja jälle kokku :D

Mingi hull jälitab

2228m kõrgusel

Väike lumekoobas

Lasin sealt vaiskelt libisedes alla

Mäkke ronimine väsitas ära

Muideks, kui siia Jindabyne tulime, siis siin järve peal on kaks väikest saarekest ja üks neist eile põles, tuld näha polnud aga tossas. Ma eeldan, et kuna see on järve peal ja suht eemal, siis keegi ei vaevu seda ka kustutama minna, midagi seal pole. Eile sadas ka, ja see vaikselt nagu kustus ära. Täna hommikul polnud midagi. Aga õhtul hakkas vaiskelt jälle tossama ja nüüd juba poleb täiega, nagu korralik leek on üleval. Ja tule raginat siia kuulda. Veider ikka, et keegi ei lähe seda kustutama :D
ok järgmise korrani. Ilusaid jätkuvaid pühi!

Pühapäev 18.dets.

Istume Wee Waas, karavanpargis.

Ken ja Mammu ootavad oma autot, mille nad peaks saama esmaspäeva hommikul kätte. Siis viime me oma auto tagasi parandusse, sest eelmine kord pidime selle kiiruga ära tooma sealt, et farmist minema saada. Nad jõudsid õlivahetuse tehtud, aga vaja on veel tagumisi pukse vahetada.

Mammu ja Ken võtavad suuna Airlie Beachile, loodetavasti samal päeval. Sõltub, kui ruttu nad oma auto kätte saavad.

Me loodetavasti saame lõuna suunas liikuma hakata teisipäeval.

Siin karavanpargis on päris mõnus. Esimene õhtu ehmatas küll natuke ära, sest suht väsinud olemisega on kõik karavanid, aga $20 öö näo kohta, mis sa siis veel tahad.

Peale meie ei tundu siin hetkel väga kedagi olevat. Tegelt on, mingid teedeehituse tüübid on ja siis paar püsielanikku ka, aga kõik on oma tubades peidus. Igas karavanis on kõik eluks vajalik olemas, aga omanik näitas meile, et neil on siin veel selline mõnus katusealune, kus on uhke suur telekas, kodukino süsteem, piljardilaud, grill jne. Kõik olemas mõnusaks ajaveetmiseks. Nii me olemegi oma õhtusööki seal küpsetanud, rohkem ruumi ja mõnus olemine. Ja ainult me neljakesi. Ei pea kellegi teisega arvestama ega midagi. Mõnus.

Päeval oleme käinud Wee Waa avalikus basseinis sulistamas. Palav on. Üle 30 kraadi sooja. Kahju, et siin karavanpargis oma basseini pole. Siis oleks veel mõnusam olemine. Mängiks piljardit, sulistaks basseinis hea muusika taustal mängimas.

Täna pakime oma asju üle. Eelmine kord sai kiiruga kõik asjad igasugustesse kottidesse visatud, niiet pärast ei mäletanud, kus miski oli, kui midagi vaja oli. Ja ruumi tekkis ka kohe juurde, kui asjad korralikult ära organiseeritud olid.

Nüüd on veel vaid vaja auto kähku korda saada ja trippima hakata. Ei jõua ära oodata.

Meie gäng. Üks paar on veel puudu, aga kõik me töötasime siis farmis. Eestlased olid ülekaalus.

Maitsvad veiseliha kotleid

Lööme aega surnuks. Parajalt igav hakkas seal Wee Waa karavanpargis.

Oh kuusepuu, Oh kuusepuu...

Mõnus ajaveetmiskohake ka ikkagi

Hunnik sööki oli meil farmi ette ära ostetud, kõik vedasime kaasa ja oli vaja ära süüa

Teisipäev 20.dets

Kell on 21.45 ja me lõsutame telgis. Hakkasime siis täna umbes 10.30 Wee waast oma tripiga pihta. Mammu ja Ken asusid teele juba eile, nii kui oma auto kätte said. Meie auto läks eile veel parandusse, tagumisi pukse vahetama. Auto saime tagasi umbes pool 4 õhtul, oli vist. Otsustasime siis veel ööseks sinna jääda ja täna hommikul liikuma hakata.

Dubbos käisime veel viimaseid kämpinguvarustusi muretsemas.

Teepeal jäi meile ette linnake nimega Peak Hill, kus nägime silti, et Kullakaevandus on turistidele avatud. Kohale jõudes, avastasime, et kell 16 pandi väravad kinni (kell oli 17), et õiget suurt tuuri ei saanud kaevandusele teha, aga seal oli mingi vaateplatvorm, kust ikka nägime ja päris suur oli. Ma tean, et siin on kõvasti suuremaid kaevandusi ka, aga isegi see oli võimas. 2001 aastal pandi kinni see kaevandus.

Käisin küll silmad maas ringi, aga ei leidnud mingit head kullakamakat. Peab vist ikka tööga rikkaks saama.

Nüüd oleme linnas nimega Forbes. Leidsime ilusa vaikse jõeäärse ala, kus tasuta telkida saab. Siin on kraaniga vesi kohe meie juures ja WC ka natuke eemal. Mida veel tahta?! No olgu, kena jahutav dušš oleks ka hea, aga elab üle.

Sõime natuke õhtust ja läksime jalutama.

Me tegelt oleme siin linnas juba varem ka ööbinud. Kui käisime puid istutamas, siis ööbisime ka kuskil siin karavanpargis.

Kunagine kullakaevandus. 2001a lõpetas tegevuse.

Auto on pilgeni täis igast kola

Meie esimene õhtu. Mõnus chill oli.

Meie köök.

Neljapäev 22.dets

Jälle sõidame 😆

Eile lahkusime Forbsist umbes 9 hommikul. Tegime veel juttu ühe noore Austria poisiga, Beniga. Tripib üksi ja samas suunas põhimõtteliselt nagu me. Andsime talle oma numbri, et kui igav, võtku ühendust. Äkki oleme jälle kuskil samal ajal koos. Seltsis ikka lõbusam.

Sealt pargist välja sõites, maanteel hakkasime hoogu juurde just saama, kui käis mingi õrn kolksatus. Ma ei saanud arugi, mis värk, aga Keijo tõmbas kohe tee äärde: oli oma suitsupaki katusele jätnud ja see kukkus siis maha. Pani jooksuga tagasi, samal ajal just üks auto tuli vastu ja sõitsid kaarega mööda pakist ja vaatasid veel aknast, et mis asi see maha kukkus, siis vaatasid Keijo poole. Keijo näitas neile siis, et suitsud ja tüübid naersid siis ja noogutasid, justkui et jaa, nende pärast jookseks nemad ka 😃

Teepeal miskit põnevat ei toimu. Kõik on sama: mõned eukalüptipuud, hunnik viljapõlde- kus lõikus käib täies hoos ja surnud kängurud teel. Same old, same old.

GPS saadab meid ka pidevalt mõttetute pikkade ringidega, ning seepärast ei jõudnudki eile Gambierisse. No oleks jõudnud ikka, aga alles õhtul 10 paiku ja me ei tahtnud pimedas hakata telkimiskohta otsima ja siis seda veel üles panema. Jäime siis linna nimega Horsham Victoria osariigis, umbes 2,5h Gambierist.

Telk püsti, kiire õhtusöök, hea soe dušš- kui eelmine õhtu Forbsis ma tahtsin jahutavat dušši, siis eile tahtsin soojendavat dušši. Kohe näha, et jõuame Antartikale lähemale 😆külm on. No tegelt eile oli vist mingi jahedam päev lihtsalt. Keskmine temperatuur on siin suvel ikka üle 30, aga eile õhtul kui sinna jõudsime siis oli umbes 20 kraadi ja öösel oli üldse ainult 8 kraadi.

Istusime siis vaikselt oma telgi kõrval ja avastasime, et puu otsas on possum ja poeg seljas. Siis ühtäkki hakkasime neid rohkem märkama. Terve puu oli neid täis. Nagu kümme ja enam. Nillisid meid nagu me neid nillisime 😆.

Pärast enam nii huvitav polnud - magama hakkasime sättima, siis need seal puu otsas otsustasid vist kõik korraga taguotsa kergendama hakata. Pabulaid hakkas alla sadama nagu vihma. Hea, et neil kõht lahti polnud ja et tegemist ikka oli pabulatega 😆see veel puuduks kui oleks suured vedelad lärakad olnud nagu lindudel vms.

Hommikul sai jälle teiste rännulistega natuke juttu puhutud kööginurgas. Tore on kuidagi. Täiesti suvalistega juttu puhuda, nagu oleks vanad tuttavad. Uurime, kes kuhu suunas liigub ja soovitame mida vaadata ja teha.

Ja oligi aeg jälle asjad kokku pakkida ja teele asuda.

Kuskil lõuna paiku jõudsime siis Gambierisse. Seal oli selline ilus järveke - Blue Lake (Sinine järv). Kunagi ammu ammu oli seal olnud vulkaani purse ja sellest tekkis siis 4 kraatrit. Kaks on alles jäänud, teised kuivasid kokku. Üks nendest on siis see Sinine järv, mis Novembrist Märtsi lõpuni on ilusat sinist värvi. Kõrval olev järv on nagu selline rohekas , aga see järv on talve perioodil hall, aga suvel ilus sinine. Arvatakse, et see muudab värvi, kui vee temperatuur tõuseb.

Järvele sai ilusti tiiru peale teha ja siis kõrval olevale järvele sai täitsa alla kalda juurde minna, kuigi ujumine oli keelatud. Ainult paatidega võis seal veesuusatada. Ega see just kõige soojem vesi polnud ka.

Siis sõitisime veel üles poole, kust sai täitsa tippu jalutada. Päris järsk kallak oli sinna. Aga ilus 360kraadine vaade oli ka.

Sealt edasi läksime üht botaanika aeda vaatama. Umpherston Sinkhole Garden. Jällegi kunagi ammu ammu- 1854a oli vist, kui üks härra ostis omale maad ja selle maa peal oli siis selline suur auk. Ma ausalt ei teagi, mismoodi neid Eesti keeles kutsutakse. Aga see siis tekkis nii, et vesi uuristas maa alla käike ja lõpuks sealt siis maa varises sisse ja tekkis selline suur auk- Sinkhole. Ja sellest on tehtud nüüd siis selline ilus lilleaed. Päris huvitav oli. Ühe külje pealt me arvasime, et tegemist on ikka suurema auguga, aga samas kui seal sees olid, siis oli ikka päris suur küll.

Sellega meie tuur Mount Gamberis lõppes. Asusime siis teele Great Ocean Roadi (suur ookeani tee? Otse tölge) poole. See on siis selline ranniku äärne tee, kus on palju vaateplatvorme. Me täna seal peatusi ei teinud, sest tahtsime jõuda enne päikseloojangut 12 Apostli vaateplatvormile. Enne seda otsisime, aga koha kuhu ööseks jääme, et saaks telgi veel valges püsti.

Võtsime omale kaasa Fish'n'Chipse (kala ja friikad) ja sõime õhtust ilusa vaatega.

Vaade oli tõesti mõnus. Panime omale kaamera veel paika ja ootasime päikeseloojangut. Väga ilus oli.

Homme teeme terve selle teekonna (umbes 25km pikk) korralikult läbi, niiet käime need vaateplatvormid läbi ja mõnes kohas peaks ka alla rannale saama.

Seniks teile mõned pildid senisest tripist :)

Lõuna Austraalia on veini istanduste osariik. Igale poole kuhu vaatasid, olid istandused ja nende väravate ees olid igasugused jõuluteemalised kujukesed