Õhus liuglemised ja hüvastijätt

Eile oli meil siis viimane tööpäev ja meile viimane istutamine. Ma ei ütle igaveseks, sest mine tea millal meil tööd vaja võib minna ja Rob ütles et me talle ikka helistaks kui tööd vaja on :) ja Dave ütles, sel hetkel kui seda tööd teed, sa vihkad seda aga kui sa seda ei tee, sa igatsed seda. Ja ma täitsa usun seda. Alati tööpäeva lõpus mõtlesin et pole sel tööl häda midagi. Ja päevadel, mil maapind oli pehme ja päike paistis ja töö läks lihtsalt, siis oli ju täitsa tore :) aga kui oli halb, siis oli kohe väga halb, nutt kurgus lõid seda labidat maha ja mõtlesid kuidas tahaks ära minna :D aga noh kinni ju ei hoidnud keegi. Kõige raskem oligi Victoria osariigis, sest seal oli vihmased ilmad ja mägine, raske maa. Siin NSW-s on pehme liivane maa, ei mingeid mägesi. Lihtne. 

Firma kellele me neid puid istutasime, CO2 Australia, tegeleb siis niiöelda loodusepuhastamisega. Istutame puid, et need siis liigset süsihappegaasi hapnikuks muudaks. Sest seda ju taimed teevad. Ja maad siin on kuhu istutada. Firma juht, Brett, kes meid siis igapäev ka kontrollis, et me ikka korralikult istutaks, tänas meid hea töö eest, et me tõesti olime tublid, ta ei pidanud käskima meid oma tööd parandama ega midagi. Kuna me ööbisime pubis siis ta oli pubisse, Tomile helistanud ja organiseeris meile joogid õhtuks. Dave oli veel öelnud talle et Marina on mitte alkohoolik, talle on midagi muud vaja :D 

Peale tööd, kella ühe paiku, läksime mina, Keijo ja Raido purilennukiga lendama. Nii äge oli. Miskipärast ei hirmutanud mind üldse fakt et sellel lennukil pole mootorit ja ma tundsin et palju kindlamalt sellel kui reisilennukil. Ja lend oli väga sujuv ja vaikne loomulikult :D piloot istus taga, siis sai ilusat vaadet nautida täiel rinnal. Piloot, Ken, ütles et ta ikka ja jälle käib üksi lendamas, kena rahu ja vaikus ja ilus vaade. Ütles et kui on ilus ilm, õiged õhuvoolud, siis võib päevas 1000km maha lennata sellega. Hämmastav. Me muidugi kaugele ei läinud, tiirutasime narromine linna kohal. Ilusad rohelised vilja- ja kollased rapsipõllud igalpool. Olgugi et mul hakkas sellest tiirutamisest paha, üritasin ma võimalikult kaua vaadet nautida. Ken ütles et kui paha hakkab, et ma ütleks, maandute kohe. Lendu nad tavaliselt teevad umbes 30-40min. Aga ma umbes 20min pealt enam ei kannatanud seda tiirutamist ja maandusime varem. Naljakas on see et me tõusime õhku ja maandusime põllul ja purilennukil on hirmus väike ratas, aga palju sujuvam kui reisilennuk. Keijo kartis ka et tal hakkab paha ja tükk aega kahtles kas ikka läheb lendama aga siiski läks. Nemad Raidoga olid ikka suht pikalt üleval ja nad said ise ka lennata. Igati kordaläinud pärastlõuna. 

Tagasi pubisse jõudsime mingi 4 paiku ja teised olid juba enamus joogid ära joonud, mis tegelt Brett organiseeris kõigile. Aga Dave ostis siis kümnese paki  Sommersby pirni siidrit juurde, aga tingimusel et ma ka ikka vähemalt ühe ära joon :D aga selle vastu polnud mul midagi, sest see on tegelt väga hea siider. 

Aimee oli parajalt purjus ja naljakas, niiet kõigil oli nalja kui palju. Sam ja Aimee on mind koguaeg oma emaks nimetanud. Ma ei teagi kust see tuli, ilmselt kuna kõik teised nooremad ja ma organiseerisin pidevalt meile majutust jne ja Samile pakkusin pidevalt süüa, kui meil liiga palju oli vms. Ühesõnaga nad ütlesin et hoolitsen nende eest nagu ema. Siis saigi meist üks suur pere. Mina ema, Keijo isa, Aimee ja Sam lapsed, Ošh purjus onu, Raido hull sugulane Eestist, Rob oli vanaisa. Ma ei mäleta, kes Dave, Loki ja Revenka olid. :D 

Igatahes eile nad muudkui rääkisid et mis nad küll ilma oma emata tegema hakkavad. Sam lubas iga õhtu helistada ja kurta kuidas Aimee teda kiusab ja et taskuraha küsida. :D 

Täitsa kahju oli täna hüvasti jätta kõigiga. Mul on heameel et lähme tagasi farmi ja saame omaette elada, aga seltskonnas on ikka lõbusam. Ja viimased kaks nädalat, mis me siin pubis elasime, siis elasime ikka ka kõik eraldi tubades ja oli väga tore. Oli piisavalt ruumi ja kui tõesti tahtsid omaette olla, siis said seda. 

2 kuud läks mööda nagu niuhti. Õudne kuidas siin aeg lendab. Kunagi ei pane tähele, mis päev või kuupäev parasjagu on. Kuust rääkimata :D juba ongi 1.september. Sellega seoses, ilusat uut kooliaastat kõigile koolilastele! :D 

Mõningaid pilte ka! 

Eelmine nädalavähetus oli Robi sünnipäev (mees valges särgis). Ta on firma omanik. 

Sünnipäev jätkub. 

Purjus Aimee tahab palju kallistada ja musitada oma "emmet" :D 

Tom, pubi ülalpidaja. Lihtsalt super inimene. Nagu enne juba öelnud olen, meenutab ta mulle Peetrit, niiet me saime väga hästi läbi! :D andis mulle oma numbri ja ütles me ikka endast talle märku annaks. 

Köis külge ja minek! 

Mina seda kangi ei puutunud, aga Keijo sai ise ka natuke juhtida ja lennata. 

Keijo ja Ken jälle koos. Teine Ken küll aga noh. 

Narromine. 

Ošh ehk Ace Ventura. 

Minu lapsed, Aimee ja Sam. :) 

Kiire postitus

Hetkel pole palju kirjutada, aga tahtsin teada anda, inimestele kellega tavaliselt pühapäeviti skaibime, et me töötame pühapäeval ja pole kindel kas või millal Skype jõuame. Eks me siis helistame. :) eks mingi aeg tuleb EHK natuke pikem ja huvitavam postitus :)

Mitte nii väga sisutihe jutt...

...aga kuidagi peab endast märku andma. 

Pühapäeval jõudsime siis ilusti oma uude elukohta, Narromine linna. Siin on üks väike pubi mis pakub majutust. Tüüp kes seda siin majandab on Tom, algselt sakslane aga elanud põhimõtteliselt kogu elu siin. Vahva vana, 62 aastane. Juttu jätkub tal kauemaks. Ja ma olevat talle kohe meeldima hakanud, eriti kui kuulis mu nime, sest ta tütar on ka Marina. :) tõsiselt tore on ta, meenutab mulle Peetrit :D Esmaspäeval oli meil vaba päev ja sai kaua magada. Hommikul tegin meile kohvi/teed ja läksime rõdule hommikust sööma. Tom oli ka seal ja hommikusöök venis pea 2h pikkuseks :D 

oleks veel olnud natuke parem ja soojem ilm, siis oleks väga mõnus rõdul hommikust süüa. Noh tööpäevadel ilmselt mitte, siis ärkame 5st :D aga õhtusööki saab seal ikka nautida, tavaliselt ongi õhtupoolikul soojem. 

Töönädal läks mööda nagu ikka. Seekord oli natuke kergem, maapind oli kena pehme ja sai korralikult teenida. Aga reedel oli lühike päev, sest puud said otsa ja nädalavahetuse saime ka vabaks seetõttu. Mis on ühest küljest hea, puhata ikka tahaks. Aga samas raha tahaks ka :D 

Midagi huvitavat pole toimunud. Keijo soetas omale GoPro kaamera, ehk hakkate mingi hetk ägedaid videosi ka nägema. Videoreportaaži meie tegemistest :D 

Keijo otsib kive, et lutsu visata. 

Jeei, veel puid toodi juurde! :D ühe selle ruudu sees on 4000 puud. 

Viimane nädal Victoria osariigis. 

Marina otsib kohta kuhu puud istutada. 

Taga on näha vaalud ( kõik vana oksarisu kokku tõmmatud), nende vahele istutasime puid. 

On ikka vahe kas Victoria osariigis või New South Walesis sisemaal istutada. Tasane, pehme ja liivane maa, vahest pole ridade lõppu nähagi. 

Nädala jagu juttu

Pühapäev 10.08

Reis oli nagu ikka, pikk, igav ja tüütu. Õnneks jõudsime oma sihtkohta (linna nimi on Yea) normaalsel ajal, nelja paiku. Lootsin et saan veel pesu ära pesta. Karavan parki jõudes ootas meid ees aga suht halb uudis. Micheal oli bookinud kaks cabinit, 6 inimest kummagisse. Teoreetiliselt oleks see võimalik olnud aga  mitte päris. Treileris oli kaks magamistuba, üks kahese voodiga ja üks kahe narivoodiga. Tuba narivoodiga sobiks rohkem nagu lastele kui 4 täiskasvanule kogu oma kolaga. Suht masendav oli. Niigi ei taha seda tööd väga teha enam ja väsimus reisimisest oli ka suur, oleks tahtunud kõik metsa saata. Ok mõtlesime siis Keijoga et rendime Ošhi ja Aimeega oma treileri. Aga vat pole enam, kõik on kinni. Kena. Ok Aimee ja Ošh läksid siis ühte narivooditega tuppa, ja me loobusime sellest, ei taha neljakesi nii väikses toas olla. Meie töödejuhatajal Dave'il polnud ka kohta ja lootsime et äkki leiab linnas veel mingi koha, aga kõik olid palju kallimad. Siis jäi üle minna teise linna, umbes poole tunni kaugusel. Michael leidis mingi odava koha ka. Kui sinna jõudsime siis saime aru miks see nii odav oli. Tegemist oli mingi vana karavaniga, mis oli küll puhas seest aga seisnud ja kopitanud hais oli sees ja dušš ja WC olid väljas. Otsustasime siis ühe öö seal veeta, sest esmaspäeval saaksime samasse karavanparki kus teised, siis vabaneb üks treiler, kahjuks aga reedel peame jälle välja kolima. Aga õnneks töötamegi siin ainult reedeni ja laupäeval hakkame jälle tagasi Dubbosse liikuma. Selle ühe öö saab autos ka magatud. 

Kõik hakkavad vaikselt üksteistest vist tüdinema ka, ega see kambas elamine just alati lust ja lillepidu pole. Õnneks me oleme nüüd Dave'iga ühes ja ta on vaikne omaette hoidev tüüp, temaga on normaalne ruumi jagada. Ütles ka et kui me privaatsust vajame, et lihtsalt ütleks talle, et ega ta pubisse sööma ei taha minna :D et kunagi ta oli ka ühe paariga karavaniga jaganud ja algul oli kõik ok, aga mingi hetk tüdruku käitumisest oli arusaadav, et midagi on valesti ja et Dave talle väga ei meeldi. Kui siis Dave küsis tema poisi käest, et kas on midagi valesti siis too oli öelnud, et tüdruk tahab natuke privaatsust ja ma poisiga kahekesi olla. Teadagi miks. :D Dave siis ütles et noh, öelnud kohe siis, teinekord siis lihtsalt küsi, et Dave, mis täna õhtul plaanid ja et siis ta saab aru, et see on tema vihje et ta peab korra kuskile jalutama minema või pubisse sööma minema vms :D pärast seda oli tüdruk jälle rõõmus ja Dave oli sõber jälle :D 

Esmaspäeval. Hommikul ei suutnud kuidagi üles ärgata ja sellega ohverdasin oma hommikusöögi. Tööle jõudes aga oli kõht nii tühi. Dave ei söö kunagi hommikust ja küsisin et kuidas ta hakkama saab, sest ega ma teda päevasel ajal ka söömas väga ei näe. Samal ajal metskonna juht kuulas ka mis me räägime ja sai aru et mul pole süüa ka kaasas. Mingi aeg hiljem ta tuli mult küsima et kas mul tõesti pole süüa kaasas. Ütlesin et ikka on, lihtsalt hommikul ei jõudnud süüa. Siis ta oli nii rõõmus kohe, oh väga hea, ma olin nii mures, pidin juba koju sõitma ja sulle süüa tooma. Nii armas. Täiesti võõras vanahärra, keda alles samal hommikul kohtasime ja nii hoolitsev. 

Kui ma puid istutan siis mul on pluus alati parema rinna pealt sopane. Algul ma ei saanud aru, miks või kuidas. Kes mind töö ajal musta kindaga näppimas käib? :D lõpuks avastasin et teen seda ise :D alati kui kummardan et puu mulda panna, siis parem käsi, millega labidat hoian läheb rinna vastu. Ja kinnas on mullane. Täna Micheal ka hakkas kõhklevalt küsima, et kuule tahtsin küsida et kuidas sul pluus alati ühe koha pealt nii must on? :D kindlasti kõik mõtlevad et mul pole targemat teha tööl, kui ennast näppida :D 

Õhtul töölt tulles saime oma treileri võtme ja kui ma enne olin pettunud et me ei saanud oma treilerit ja pidime ühe öö mingis urkas veetma, siis enam ei olnud. Meil on kolme peale väga luks elu. Mõlemad magamistoad on kahe inimese voodiga ja ruumi ka normaalselt. Jah, kuna me ainult kolmekesi siin oleme, siis maksame selle võrra ka rohkem renti aga see on seda väärt. Ei ole mingit meeletut dušši järjekorda, süüa saab rahulikult teha ja ruumi on mõnusalt. Teised on 5kesi treileris. Seda võib lausa puhkuseks nimetada :D töö on ka hetkel parem, sest tükihind on kõrgem. Täna teenisime kumbki ligi $200. Tavaliselt mingi $130. (Miinus maksud). Not too bad. 

Teisipäeval ütles Micheal et mina, Keijo ja kolm austraallast alustame omaette ühe platsiga ja teised teise platsiga. Kui siiani oleme istutanud puid millel on juurte ümber muld, siis me viiekesi hakkame istutama puid millel pole juurte ümber mulda. Ja tükihind on ka natuke kõrgem. Michael tegi muidugi (minu meelest) vea ja ütles seda teiste juuresolekul et hind kõrgem on, nüüd teised mossitavad et me just seda tööd saame teha. Miks meid just valiti? Sest me oleme alati need kes istutavad puid ilusti sügavale ja korralikult. Ja neid puid tuleb kohe ekstra sügavamale panna. Ja Michael (edaspidi Mike ) ütles veel et ta tahab mind ja keijot koos hoida, sest siis Keijo teeb vähem suitsupause :D. Mike on vahva tüüp ja ülemus. Nalja saab alati. Küsin koguaeg et mis ma õhtul süüa teen ja miks ma talle ei helistanud kui söök valmis sai. Tema treiler on kohe meie kõrval. Lubasin talle siis et annan talle teada teinekord. :D esmaspäeva öhtul tegin kana-juurvilja karrit, siis kurtiski, et miks ta seda ei saanud. Ütlesin et mul on veel aga meie jäägid talle ei kõlvanud. Oma viga. Teisel päeval on see alati parem :D. 

Õhtul tuli Mike meie juurde ja ütles tõsiselt, et meil on probleem. Me siis kohkusime ära, et mis nüüd juhtus. Ta siis et me peame midagi Nathaniga ( üks austraallastest, kes meiega töötab) ette võtma. Ta oli Mike ehmatanud pimedal tänaval. Oli talle ligi tulnud ja oma võtmetega teda ründama hakanud. Mike esimese hooga arvas et keegi ründab teda noaga :D ütles et ta pidi päriselt püksi tegema. Et Nathan on teda juba kaks korda niimoodi ehmatanud, et teda pole tegelt üldse kerge ehmatada. :D 

Kolmapäeval ja neljapäeval me töötasime siis nende uute puudega, millel mulda ümber polnud (open root). Töö ise polnud kuidagi keerulisem aga teised labidad olid. Need olid otsast ümarad ( teised on terava otsaga) ja kuidagi ei tahtnud need maa sisse minna. Ma pidin labida peal hüppama tükk aega, et see õige sügavusega augu teeks. Igavesti tüütu oli ja närvi ajas, sest kuigi tükihind oli kõrgem, teenisin ma vähem kui odavama tükihinnaga. Õnneks Mike lubas neljapäeval mul labida välja vahetada ja kohe palju parem oli. Kui kolmapäeval ma tegin kella 7-16 kuus kasti (200tk kastis) siis neljapäeval tegin kella 7-12 viis kasti. Siis said kahjuks kastid otsa ja hakkasime jälle teisi puid panema, mille hind odavam. 

Reede ja laupäev olid tavalised igavad tööpäevad. Midagi erilist ei toimunud. Laupäev oli viimane tööpäev siin. Pühapäeval asume jälle teele Dubbo suunas. Paar päeva seal siis jälle liigume, õige natuke, tunni jagu või nii. See on siis viimane koht. Kuu lõpuks peaks siis istutamisega lõpp olema. Mis on hea. Töö hakkab ära tüütama ja inimesed ka :D omaette on ikka parem. Tore on vahelduseks seltskonnas olla, aga mitte kambakesi elada ja 24/7 koos olla. Ma tavaliselt istungi peale tööd oma toas ja kõik arvavad et mul on halb tuju vms aga ma lihtsalt tahan vaikust ja rahu. Miks sellest nii raske aru saada on, ma ei tea :D mõnele meeldib koguaeg kambas olla, teisele jälle omaette. Lihtne. 

Uude kohta minnes on vaja veel elamine leida, mis on suht raske, sest kõik tahavad võimalikult odavalt, mis on mõistetav loomulikult, ma tahan ka. Aga kui ma mingi variandi välja pakun, siis pole õige. Dave ütles et varem ta otsis ja tegeles majutusega aga just seepärast ta sellega enam ei tegele. Ma otsiks ka ainult endale ja Keijole aga me ei saa ju kõik kuskil eri paikades olla, kui me kõik ühe autoga tööle lähme. Keijo muidugi ütleb et tal on asjale hea lahendus. Lähme kohe tagasi farmi. Ei pea majutuse pärast muretsema ja ei tüüta ka meid keegi :D aga noh, lepingu lõppemiseni pole enam palju jäänud ja olgugi et see pole küll minu mure, aga ma ei taha et nad peaks nüüd paariks nädalaks omale uusi inimesi otsima hakkama, meie pärast. Niiet pole midagi, elame üle :) 

Jõhker on mõelda et varsti on juba september. Ja siis mõned kuud veel ja tuleme juba jälle jõuluks koju. 2014 aasta on ikka väga kiirelt mööda läinud.  Niimoodi võib liiga ruttu vanaks jääda :D 

Eile Mike avastas et ta ja Keijo on ühel päeval sündinud ja sama vanad. Aga siis tuli välja et tegelt ta on alles 27, mis on naljakas. Miskipärast kujutasin teda ette vanemana. Mitte et ta vana välja näeks. 

Siis ta rääkis veel et ta tüdruksõber on sakslane kes ka algul siin töötas ja et ta on hästi armukade et keelas Mike'il tüdrukuid palgata ja kui kuulis et ma istusin Mike autos tööle sõites, siis oli ta talle öelnud et Mike mind Dave autosse paneks :D mida ta muidugi ei teinud.

Nii armukade olla on vist natuke liiast ma arvan. Raske elu võib olla nii. Mõlema jaoks. Üks muretseb koguaeg mis teine teeb ja teine peab muretsema koguaeg et midagi valesti ei teeks või kellega ta nüüd suhelda võib ja mitte. Mike ütled et tüdruku vanemad ei salli Mike, kuna nad on usklikud ja on vihased et neil on juba kaks last aga pole veel abielus. Igasugu jamasi pidid need vanemad tekitama neile. Ja Mike ütles et ta nende kiusuks õpetas oma väiksele pojale Hitleri sammu ja tervituse :D ja ükskord skypides oli siis see poeg seda teinud :D

lapse nimi on Nathan ja need vanavanemad pidid seda hääldama saksa päraselt ja olid soigunud et kes paneb lapsele sellise nime. Nimelt see kuidas nad seda hääldavad, pidi olema Piiblis mingi halb tegelane, mingi saatana käsilane vms. Mike ütles et nad lähevad ka jõuluks 2 kuuks külla neile Saksamaale. Vanemad olid otse välja öelnud et Mike ärgu tulgu ja Mike ütles siis et ta ei tahagi aga tüdruksõber ei taha ( julge) teda siia üksi jätta oma armukadeduse tõttu. 

Seekord meil oli siin meiega töötamas kaks vanat töölist ka, Nick ja Nathan. Nad on mingi ammused sõbrad ja teevad kõike koos ja kõik pikka aega arvasid et nad on paar, aga tegelt lihtsalt väga head sõbrad ja neil on oma tüdrukud ka. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida :D ühesõnaga nad olid varem ja Nathan vist on siiani proffessionaalsed cheerleaderid , mitte nagu mingid spordi toetajad vaid nagu käivad võistlemas jne ja barkuurijad ja nad tegid igasugu trikke puid istutades ka, mis oli naljakas. Samal ajal kui teised igavalt puid istutasid siis need kargasid mööda põldu ringi, viskasid saltosi jne ja ikka istutasid rohkem kui teised :D ja nad olid ilgelt naljakad ka, hirmsasti sai nendega naerda. Neil on YouTube'is oma kanal ka, kuhu panevad siis igasugu triki ja nalja videosid. Team FSU on kanali nimi, kui keegi huvi tunneb. Naljakad samas huvitavad videod on. 

Pühapäev. Liigume tagasi Dubbosse. Ma ei tahtnud meie autosse minna, sest suht tüütu on iga natukese aja tagant peatusi teha ja Keijo arvas et kui keegi neist kolmest ette istuma saab, siis on neil ehk mugavam ja ei taha nii palju peatusi. Sest 9,5h on vaja sõita ja tahame enne õhtut kohale jõuda. Seega ma olen koos Dave ja Raidoga troopys ( Toyota land Cruiser, mis mahutab 10 inimest). Ja mul on nii mugav olemine. Kõik asjad on ühes otsas ja ma olen pingi peal siruli, saan magada rahulikult :D not too bad. 

Praeguseks kõik. 

On the road again :)

Tervist. Nädalake jälle möödas. Seekord siis töötasime kohas nimega Gwabegar (hääldus on wobiga :D ma tean, Austraalias on väga veidrad nimed ). Elasime aga Pilligas, umbes poole tunni kaugusel tööst ja samas sama kaugel meie vanast farmist :). Käisime ka neil seal külas. Oleks nagu koju läinud. :) ja paistis et ka neil oli hea meel meid näha. Karina ütles et nad olid just arutanud et me võiks juba tagasi tulla, et oleks vaja ühtteist teha. Otsustasime siis et peaks vist tagasi minema, ei viitsi eriti seda puude istutamist teha enam. Aga siis südametunnistus hakkas piinama, kuna ütlesin Michaelile et töötame kuni septembrini, ei saa ju nüüd siis kohe jalga lasta. Noh saaks, aga ei taha. 

Töö pilligas oli natuke parem. Maapind oli küll pehmem kohati ja olnud mägesi :D. Aga samas oli nii kuiv et kohati oli maapind ikka nii kõva, nagu kivi. Ja tükihind oli ka väiksem. Seega tööd tegime rohkem aga esimesed kaks päeva ma teenisin vähem kui Victorias. Aga teisel kahel päeval ma sain vist kuskilt energiat juurde ja tegin päris palju. Üks tüdruk meil siin aga teeb suht halba tööd ja vist ka valetab oma kastide osas, palju ta teinud on, sest ma olin alati temast kiirem, läksin alati mööda aga väidetavalt oli tal rohkem kaste. Päeva lõpus Dave (töödejuhataja) lööb kõigi töötajate kastid kokku ja siis loeb üle kõik tühjad kastid ja kaks päeva on arvud erinenud umbes 10 kastiga. Eile siis Dave ütles vihaselt et kas keegi soovib oma numbrit muuta, sest ilmselt keegi valetab. Keegi muidugi ei öelnud midagi ja Dave ütles et selge siis, võtame kõigilt maha. Kokku oli vist 25 kasti valesti. Seega meid on 10, igalt ühelt läheb siis põhimõtteliselt 2 kasti maha. See ajas ikka nii närvi. Rahaliselt see ei tee väga palju aga kurat ma ei tee seda rasket tööd selleks et keegi saab oma kastide pealt valetada ja siis teised kõik kannatavad. Dave ütles veel et kunagi nad kirjutasid kastidele nimed kui nad tühjaks said ja siis päeva lõpus lugesid üle ja ütles et nüüd edasi hakkame jälle nii tegema, kui keegi ei tunnista. Ma ütlesin siis et ma olen sellega nõus, paljud küll viskasid mulle kurjad pilgud et see on ju tüütu jne aga mind ei huvita. Veel tüütum on kui ma oma kaste kellegi pärast kaotan. Meil on siis üks eestlane veel, Raido ja ta nõustus ka minuga. Raido on Austraalias juba üle aasta olnud ja puude istutamist nende juures mitmeid kordi teinud. Ütles et kunagi oli ka nii, et keegi valetas kastide pealt ja ühe korra tegid ka nii et võtsid kõigilt maha ja siis kadus see valetamine ära aga nüüd on jälle. Reedel lõpetasime seal töö ära ja eile hakkasime tagasi Victoriasse liikuma. Tegelt pidime Dubbo ligiduses töötama aga puude tellimus hilineb, siis lähme Victoriasse nädalaks. Edasi tagasi solgutamine. Algul arvasime et me ei hakka minema, mõtetu sõit ja saaks juba farmi tagasi ka minna aga noh nagu enne ütlesin, siis ei tahtnud et Micheal peaks meie pärast jälle uusi inimesi otsima ja koolitama. Ja Sam, Aimee ja Ošh on ka meie autoga, siis jagame kütteraha omavahel, siis pole nii kallis. Kuigi nad on parajad tüütud kaasreisijad. :D Keijo tahab ka suitsupause (tavaliselt umbes 2-3h tagant) aga nemad tahavad neid iga natukese aja tagant. Ma oleks pidanud minema Raido ja Dave'ga, nad kumbki ei suitseta :D 

Tore on muidu vahelduseks teise eestlasega ka suhelda. :D algul oli harjumatu, hakkasin automaatselt ikka inglise keeles rääkima sest olen harjunud ainult Keijoga Eesti keeles rääkima :D normaalne tüüp on ka. Reedel läksid enamus pubisse, Sam, Aimee, Rewenka (saksa tüdruk) ja me Raidoga käime koju. Teised läksid kõik oma tubadesse aga me jäime Raidoga verandale jutustama. Kaks karsklast said kokku :D aga tore oli. Vahelduseks jälle uus nägu ja uued jutud mida rääkida :D 

Naljakas on see et ma ei tunne end kuidagi vanemana kui ma tundsin end, ma ei tea, ametikoolis, aga kui kuulen et teised kõik on mingi 20-25 aastased siis mõtlen küll et oh ma olen nii vana :D 

Pilligas töötades oli meiega firma omanik, Michaeli isa Rob. Micheal oli puhkusel. Arvasin et noh mingi karm ülemus vms aga lahe vana on :D nalja sai. Natuke meenutas mulle mu issit :) 

 Uuris mis me Keijoga ikka edasi teeme ja et kui tahame siis tema juurde saab alati tööle. Et me oleme nii kenad ja töökad inimesed ja muidu armas paar :D Keijole pubis oli ka muudkui kiitnud et me ikka nii sobime kokku, et me talle ikka nii meeldime. :D imelik on see et me olime Robiga koos ainult 4 päeva ja selle jooksul me Keijoga olime suht vähe koos, sest põllul istutades me oleme eraldi enamasti. :D aga tore teada et hea mulje jätsime :D seda on alati hea kuulda. 

Natuke siis pilte ka, muidu emme jälle riidleb minuga, miks ma nii vähe pilte panen :D 

Vana puu, meenutab ju nagu metssiga?

Alustame enne päikest. 

Keijo labidas ja väike eukalüptose taimeke. Kõrval on paar aastat vanad puukesed. 

Mõned read olid nii pikad, et lõppu polnud näha. 

Ootasin millal puid juurde tuuakse. 

Kaktus. 

Usinad töötajad. 

Puhkuse kokkuvõte

Küll on hea puhata :) kahjuks saab puhkus varsti läbi. Homme juba asume oma uue elukoha poole teele. 3,5h veel sõita. Meie vana farm, kus me enne töötasime on siis kõigest 45min kaugusel. 

Mis me siis selle nädalaga tegime. Esmaspäeval jõudsime siis õhtul 6ks umbes siia. Kuna teadsime et Ošh oli ikka päris purjakil juba poolel teel, siis ei teadnud keegi mida oodata. Õnneks aga ta oli autos jõudnud ikka natuke magada. Ja juua tal ju ka polnud, me varastasime selle ju ära :D vahepeal oli ta autos teistele nii närvidele käinud ja Ambrose oli talle litaka kirja pannud. Nina oli verine ja näos olid justkui kassi vurrud (verest) kui autost välja ronis. :D õnneks meil kellelgi enam alkot polnud ja ta enam juurde juua ei saanud. Nurus küll et läheks poodi aga me ei võtnud kuuldagi. Aga nalja sai sel õhtul. Nagu enne ütlesin, siis Ošh on tegelt väga tore poiss ja väga naljakas. Ta siis tahtis Eesti keelt õppima hakata. Ja oli selles ka väga hea. Naljakas oli kuulda kuidas ta Eesti keelseid sõnu järgi kordas. Aga hästi kordas. Nalja sai. Ja pärast seda õhtut ta pole tilkagi joonud. Isegi kui teised jõid. Eile siis nad käisid veini mõisas ja siis ta ikka maitses aga see oli ka kõik. Teisipäeval ja kolmapäeval ta oli üldse väga vaikne ja istus oma toas, Aimee ütles et tal on häbi. 

Teisipäeval me kõik (va Ošh) käisime juuksuris ja tutvusime natuke linnaga. Kolmapäeval käisime loomaaias. Väga lahe ja huvitav oli. See oli nagu suur rahvuspark, loomad ei olnud puurides nagu mujal oleme harjunud nägema. Neil kõigil oli ikka suured alad, mis oli siis elektriaiaga ümbritsetud. Piisavalt ruumi. Väga lahe oli. Üks elevant lehvitas oma londiga ja ühed ahvid tegid veidrat häält. Alustasid vaikselt ja siis läks valjemaks ja siis äkki jätsid järgi  ja siis nagu umbes poseerisid, jäid liikumatult seisma, üks käsi õhus. :D 

Ja väiksed vallabid (väiksed kängurud) olid nii armsad. Ja neid sai paitada ka, kui vaikselt nende juurde läksid. Üks oli kohe nii julge et haaras ise minu näpust ja hakkas mu kätt lakkuma. Ei lasknud lahti ka, isegi kui hakkasin kätt ära tõmbama. :) niiet väga korda läinud päev oli. 

Neljapäeval käisime Aimeega ratsutamas. Nii kui ma oma hobust nägin, hakkasin juba mõtlema, et kas see oli ikka hea mõte. Ma sain nii suure hobuse, ma olin nii kõrgel :D ja ta tundus üsna vihane ka olevat. Tahtis treenerit hammustada koguaeg, kui ta hobuse kõrval oli. Ratsutamise ajal ei tahtnud ta väga sõna kuulata. Mingi hetk treener ütles ka et mina jään treeneriga taha poole ja Aimee ja teine treener saavad kiiremini ratsutada, kuna Aimee on osav ratsutaja, kunagi oli ka treener. Minu treener tuli oma hobusega siis minu ette, aga minu hobune vist ei tahtnud kuidagi maha jääda ja lihtsalt kargas rajalt kõrvale ja hakkas teistele järgi kimama :D õnneks sain ta ikka pidama aga seetõttu pidi teised ka uuesti traavima, et vältida seda olukorda jälle. Kui jõudsime tagasi tallide juurde siis tegime veel väikse võistluse, nö slaalomit. Minu hobune jälle ei tahtnud sõna kuulata ja ei kavatsenud kuidagi liikuma hakata :D pärast kuulsime et poistel oli ka huvitav aeg, kui nad meid ootasid. Üks hobune oli Sami hammustanud ja ta valge kampsuni roheliseks teinud ja Keijo sai säraka elektriaialt. :D 

Reedel plaanisime minna õhtul observatooriumi, tähti vaatama aga kuulsime kohalikelt et see on mõtetu. $20 ja näha pole midagi. Jätsime siis selle tegemata. Täna päeval mängisime kaarte ja õhtul käisime bowlingut mängimas. Vat selline puhkus siis. 

Aa, üks päev saatis Michael, meie ülemus, mulle sõnumi, et kui me tulevikus veel tööd tahame, et kindlasti temaga ühendust võtaks, et me oleme head. seda on alati hea kuulda. :) praegu me töötame siin umbes 2-3 nädalat ja siis algul oli jutt on lähme edasi Queenslandi. Aga siis tuli jutt et me kõik vist ei lähe. Ja nüüd siis Michael sõnumis ütleski et kui me tahame Keijoga minna, et ma annaks teada. Ja kui oleme oma viljalõikuse Gregi farmis teinud siis oleme jälle oodatud Michaeli juurde. Me küll ise kahtleme et sellist tööd kaua jaksame teha, aga tore on teada, et on olemas kui vaja. :) Michael on tore ülemus ka, kellele töötada. 

Praeguseks kõik. 

Meie bowlingust: