Kiire ja närvesööv kaks ja pool nädalat.

Viimased kaks nädalat on olnud päris kiire ja närvesöövad. Olime muudkui tööotsingute lainel. Igakord kui kuskilt mingi lootus hakkas tekkima, siis järgmine päev võeti see lootus jälle ära. Keevitustööde kuulutusi tuli päevas oma 5-6tk kindlasti, aga kui sinna CV saatsime või helistasime, siis midagi head loota polnud. Leidsime netist ka sellise koha nagu LabourKing, see on siis nagu tööbüroo. Saatsime siis sinna Keijo CV ja jäime kõnet ootama. Ja üks päev keegi helsitaski. Ja rääkis Eesti keeles. Tuleb välja et see LabourKing on mingi eestlase firma ja üks töötajatest oli siis ka eestlane. Samal päeval tahtis ta, et Keijo sinna läheks intervjuule.Asi seal toimub siis nii, et nemad nagu palkavad su endale tööle. Tööleping on nendega. Nemad otsivad firmad, kes tahavd töölisi ja annasvad sulle teada, aga palka maksavad siis nemad mitte see firma kus tööd teed. Aga tööd ei pruugi sa igapäev saada. Keijo pani end seal siis kirja ikka, et parem ikka, kui mitte midagi. Samal ajal aga otsime edasi keevitustööd. Siis helistas talle mingi naine, et nad saavad pakkuda tööd ja ka sponsorviisat, lubas Keijole detailid meilile saata. Kui see kiri tuli, siis oli jälle pettumus suur. Tegemist kas oli mingi petturitega või oli asi kõik legaalne, aga ma tahaks lolli näha, kes selle õnge läheb. Asi oli siis nii, et sa pead neile maksma $5000, siis nad hakkavad sulle tööd otsima, kes oleks nõus ka sponosoreerima. Kui see olemas, siis maksad jälle mingi summa, et nad hakkaks seda sponsori asja ajama jne. Lõpuks igatahes läks see summa kokku $45 000.Ühesõnaga, jälle lootus kadunud. Igakord kui nii juhtus, siis mõtlesime, et pekki kah, lähme kohe farmi ära. Mõtetu jamada.Siis aga sain mina huvitava kõne. Üks firma, kuhu CV olin saatnud, helistas tagasi (mis oli ime, sest tavaliselt ei helista keegi tagasi, ikka ise pead surkima). Ütlesid, et olid väga rahul minu CV-ga ja sooviksid kokku saada. See oli siis reedel. Leppisime esmaspäeval kokku. Keijo ise käis ka reedel üheskohas intervjuul ja tundus, et kõik läks hästi. Lubati laupäeval teada anda. Me siis Keijoga arvasime, et kui nendest kahest pakkumisest asja ei saa, siis aitab, lähme farmi tagasi.Nädalavahetust üritasime rannas nautida, kes teab kas saame veel tagasi :D
Esmaspäeval läksin mina siis oma intervjuule. Väike firma, umbes 10 inimest ainult.Olin seal võibolla tund aega. Rääkisid oma tööst, pidin näitama, kas ikka oskan joota, kas ikka komponente tunnen. Töödejuhataja Chris, kes minuga intervjuud tegi, ütles et töö ise algaks alles märtsis. Aga, et ta on suht kindel, et mina selle saan. Aga kindlalt lubada ei saa, peab ülemusega läbi rääkima enne.Lubas järgmisel päeval helistada.
Koju jõudes, sain teada, et koht kus Keijo intervjuul käis, ei tahtnud ikkagi teda. Mõtlesime siis, et olgu, parem vist siis ikka farmi minna. Liiga palju aega ja raha raiskame niisama istumisega. Keijo aga arvas, et jääks siis juba nädalalõpuni linna. Ma arvasin, et kui jääme juba, siis peaks ikka veel otsima ja üritama.Teisipäeval pidime oma vanast kohast välja kolima. Läksime siis Bondi ranna juurde hostelisse.Pean mainima, et need hostelid pole just kõige puhtamad ja mitte just kõige odavamad, aga elada nii, et rand on kohe üle tee, see on lihtsalt super.
Igatahes, samal päeval Keijo helistas veel ühte kohta. Seal oli küll kirjas, et töö on poolekohaga, aga mõtlesime, et helistada võib ju ikka. Tüüp ütles, jah et keevitustööd iseenesest on ikka väga vähe, aga kui Keijo soovib ehitustöid ka teha, siis saab täiskoha. Talle sobis Keijo CV ja ütles, et ta järgmine päev objektile läheks. Ta ise seal pole, aga töödejuhataja on. Järgmine päev Keijo käis siis seal ära ja ütles, et töö on tema oma.Töödejuhataja on mingi Serbia tüüp, normaalne tundus, viskas nalja jne (sama tundus ka tegelt ülemus, kellega Keijo telefoni teel suhtles). Tööks on siis mingite kortermajade ehitamine. Suurtest tsementblokkidest vms. Ma ei saanudki päris aru. Ühesõnaga, kraana töstab need üles, paneb enam-vähem paika, Keijo ja teiste töölisete töö on siis vaadata, et see blokk sirgelt oleks ja siis mingite klambritega pannakse vist kinni. Vahest pannakse mingid metall-plaadid ka sinna, mis oleks siis Keijol vaja keevitada. Siis sain ka mina lõpuks teada, et mina sain ka selel elektroonikatöö. Milline rahulolu. Siis mõistsime, kui närvis me olime kogu selle otsingu ajal, sest nii kui saime teada, et meil on mõlemal töö, siis oli kohe nii kerge olla. Töö olemas, nüüd elukoht vaja leida. Arvasin, et see läheb lihtsamalt. Aga ei, ka keeruliseks osutus. Kõik kohad kuhu helistasin, olid juba läinud. Panin ka Facebooki, Eestlased Sydneys kommuuni üles, et otsime elukohta. Ja tuligi teade ühelt naiselt et neil on suur maja ja üks tuba on vaba. Nüüd elamegi kolme eestlase (elukaaslased ja nende 9a tütrega) ja mingi türklasega, keda me veel näinud pole, sest ta töötab öösel ja päeval magab :D

Eks paistab kuidas siis minema hakkab siin. Keijo alustas juba eile, aga mina 2.märtsil. Õnneks Karina lubas, et me oleme sinna alati tagasi oodatud, kui siin hästi ei peaks minema. Reedel käisimegi seal siis oma autol ja asjadel järgi. Läksime sinna rongiga. Pidime ostma esimese klassi piletid, sest tavapiletid olid välja müüdud. Aga ma ei tea, mis selles esimeses klassis nii erilist oli. huvitav milline see tavavagun siis oli.
Karina tuli meile rongijaama vastu. Aa, rongijaamas pidin sinna lõksu jääma. Läksin vetsu ja Keijo läks õue ootama. Vetsus olles, kuulsin, et keegi tuli sisse ja küsis midagi, aga ei saanud aru. Kohe läks see isik minema ja kuulsin kuidas uks lukku pandi. :D Mõtlesin, et wtf, mis toimub? Läksin kähku käsi pesema ja siis juba tuli see naine tagasi, et oih ma panin sind siia luku taha. Ta oli just ära minemas, ja hakkas välisust ka lukku panema, aga õnneks Keijo oli seal ja ütles, et ma olen vetsus. Tädi kohkus selle peale ära ja ütles Keijole, et ta juba pani vetsu lukku :D
 Igatahes peaks mainima, et külas on seal palju parem olla kui seal töötada :D Mõtlesime, et meie elukohake on kindlasti jube must ja tolmune pärast kahte kuud, aga noh ühe öö kannatab ära. Aga Karina pakkus, et võime nende majas magada. Istusime päris kaua üleval ja jutustasime nendega.. Väga meeldis neile Jane veisekasvatajate kalender. Greg küsis ka Keijo näpu kohta, mis kombaini vahele jäi. Keijo näitas ja ütles, et pole viga midagi, uus küüs peal juba jne. Greg siis ohkas, et oh ma tunnen end kohe palju paremini. :D
Järgmine päev, kui ärkasime, siis Greg just lõpetas poistega söömise, hakkasid tööle minema. Karina vist oli veel voodis. Greg ütles, et Marina sa tead nagunii kus miski on, tehke ise omale süüa :D Pärast läks Keijo  meie autot pesema (see oli ikka sellise tolmukihi all, et jube). Ma jäin söögilauda koristama. Siis juba tuli Karina ka ja jäime jutustama. Pärast hakkasime Keijoga oma asju autosse panema ja Greg tuli, et kui lõpetanud oleme, et kas tahame ka ringi sõitma minna, et ta läheb Waterfordi aladele vaatama, kuidas seal veistel läheb. Ja juba oligi aeg vaikselt liikuma hakata. Käisime veel Rowl ka külas, tal on uus pereliige, väike tütar. Kuu algul sündis. Nõnda pisike oli, ei osanud kuidagi käes hoida. Oli ikka väga tore neid kõiki näha ja natuke kahju ka jälle ära minna. Aga Karina ütles, et võime alati tagasi minna, kasvõi lihtsalt külla. Ja Row kutsus meid munadepüha ajal tagasi, sest siis on ta pisitütre ristimine.

Laupäeva õhtul kuuest hakkasime tagasi sõitma ja mingi pool 2 öösel jõudsime Sydneysse tagasi.
Nüüd ma siis tegelen siin vaikselt asjade lahti pakkimisega. Õudne kui palju asju on tekkinud. Peaks sorteerima hakkama, kas ikka on nii palju asju vaja.
Keijol oli eile esimene tööpäev ja paistis, et talle väga meeldis. Töödejuhataja oli veel õhtul öelnud, et võib ta autoga koju viia, et käivad enne teevad ühe ölle.
Keijo algul kartsis natuke, et kuidas ta oma kõrgusekartusega hakkama saab seal. Kõrged majad ja seisad seal äärepeal, aga vist oli OK. Loodame, et kõik läheb siis ikka hästi. Farmis oli tore, aga kahekesi hakkab ikka igav küll. Siin on nii hea, seda enam et majanaabrid on toredad eestlased, kellega õhtuti istuda ja juttu ajada. Vat sedapsi siis praegu.
Mõned pildikesed ka siis.

Meie esimene ööbimiskoht. Keijo mängib oma kaameraga vee all. 

Hiina kalendriaasta alguse tähistamine

Harbour Bridge 

Sydney 

Ooperimaja

Sydney Westfield Tower. 

Konn Karina WCs. Üks ulpis vetsupotis ka 

Uus kodu. Meie magamistuba

Magamistuba

Elutuba

Elutuba

Köök

Grillimis nurk

Aed basseiniga. 

Miks teha asju lihtsalt, kui keeruliselt saab ka?

Tervist. Oleme nüüdseks tagasi Sydneys juba 3 päeva. Lend siia sujus probleemideta. Lennujaamas aga võeti meid mõlemaid maha. Hakati uurima, kas oleme ikka farmipäevad ära teinud teiseks viisaks. Ütlesin, et jah, aga seda oli vaja ka tõestada. Selleks pidin neile siia oma pangaväljavõtteid näitama. Kuigi see, kuidas see tüüp vaatas minu väljavõtteid, siis tekkis küsimus, et miks üldse küsida, kui sa korralikult ei kontrolli ikka. Ta lihtsalt keris seda lehte kiirelt edasi, ilma et erilist tähelepanu keeraks sissetulekutele. Ja siis ütleb, et jah kõik tundub OK olevat. Kui see asi korras, läksime oma kohrvitele järgi ja sealt edasi juba väljapääsu poole. Enne aga tuli läbi minna deklareerimise osakonnast, kuna me võtsime Eestist asju kaasa, mida pidi deklareerima. Kuna olime paberile märkinud, et oleme kaasa võtnud lihatooteid, siis tõmmati meid ka seal kõrvale. Algul lihtsalt küsisid, mida täpselt kaasa tõime. Kui ütlesime, et lihakonserve, siis see neid ei huvitanud. Tatar aga pakkus neile küll huvi ja palusid kohvri lahti teha, et seda lähemalt uurida. Aga õnneks sobis ka see neile ja ära ei võetud midagi. Ja sealt edasi saimegi juba minema. Meil oli juba mõnda aega tagasi elamiskoht ka välja vaadatud. On selline koht nagu Airbnb, kus inimesed pakuvad oma vabu tube, kortereid, maju üürile, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Meie leidsime sealt ühe ilusa kohakese. Täitsa omaette väike ühetoaline majake, omanike majast eraldi, nende tagahoovis. Kõik eluksvajalik olemas ja väga ilus. Lisaks on ka bassein ja mullivann õues olemas :) 

Omanikud on ka väga toredad inimesed. 

Kolmapäeval me ei teinudki midagi erilist. Käisime korra jalutamas, toidupoodi otsimas ja siis jõudis ka reisiväsimus ka ajavahe kohale ja läksime juba lõunast magama, sest enam lihtsalt ei jaksanud. Õhtul 6 paiku ärkasime üles, vaatasime natuke telekat ja jäime jälle magama. Kuskil 9 paiku õhtul ärkasime lennukimüra peale üles ja mul oli hirm päris suur, sest kartsin, et lennuk kohe kukub kuskilt alla. Alles uudistes ka näitas, et jälle kuskil kukkus. Kohe tuli ka Paul (omanik) uksele koputama ja vabandama, et üldiselt lennukid siit üle ei lenda. Nimelt oleme lennujaamale suht ligidal, aga tavaliselt nad siit üle ei lenda. Aga kui tuulesuund on valelt poolt, siis tulevad siit üle ja küllaltki madalalt. Ilmselt õhtul tuulesuund siis muutus, sest 

päeval ei lennanud nad siit üle. Igatahes ehmatas ära küll :D 

Eile hakkasime siis Keijo pabereid korda ajama. Nimelt, et Keijo saaks keevitustöid üldse teha, pidi ta tegema ära White Card kursuse. Kursuse ise tegime ära juba Eestis neti teel, aga siis tuli ära täita veel paber, kui Keijo luabab et ta ikka ise tegi selle testi ja siis pidi veel keegi tähtis tegelane tunnistama (jurist või politseinik vms) ja siis Keijo passikoopIale kinnitama ka, et see ikka on Keijo passikoopia. Päris absurd, ma tean. Igatahes, lugesin siis netis, et siin raamatukogus on siis mingi Justice of The Peace (mis on siis umbes nagu jurist, aga mitte vist päris, ei oskagi öelda mis ta täpsemalt on). Igatahes on ta üks nendest, kes võis siis tunnistajaks olla. Ja kuna meil oli raamatukokku nagunii vaja minna, siis laseme tal allkirja anda ja siis kohe faksile või skännime need paberid sinna firmasse tagasi ja on siis Keijo paberid korras. Kahjuks aga seda Justice of The Peace'i polnud, oli puhkusel. Selleks sõitsime bussiga pool tundi sinna, kell 11 hommikul, avastasime, et ta peaks seal olema alles kell 3 ja kui läksime sinna kolmeks siis tuleb välja et üldse ei olegi. Ok. Katsume siis täna. Lähme politseijaoskonda ja ehk veab ja saab seal asjad korda. Sealt öeldakse meile, et nemad ei tohi anda allkirja, et selleks on ikka see Justice of The Peace või advokaat. Keijo näitas neile siis e-maili, kus on kirjas, et politsei sobib ka. Nad olid nõus ainult tunnistama, et Keijo passikoopia on õige, aga, et selleks peaks olema ikka advokaat, kes tunnistab, et Keijo tegi selle testi. Saatsid meid siis advokaadi juurde, mis õnneks oli kohe samas ligidal. Seal ootasime umbes 10min kui tuli lõpuks üks noor tüüp ja oli juba valmis allakirjutama, kui avastas, et Keijo oli juba oma allkirja pannud, et ta oleks pidanud seda nägema, et ta ei saa ju öelda et ta tunnistab asja mida ta pole tegelt näinud. Et kas meil on äkki veel seda ankeeti kuskilt välja printida, et ta peab ikka nägema kuidas Keijo alla kirjutab. Ma tahtsin naerma hakata, et nalja teete v. Viimaks tahavad veel äkki et Keijo uuesti testi ka teeks, sest no tegelt ta pidi tunnistama seda et Keijo oli see kes tegi testi, mida seda et Keijo allkirjastab seda paberit. Ja loomulikult ei saanud me seal uut ankeeti välja printida. Ei, selleks pidime minema kohalikku väiksesse raamatukokku ( mis muidugi ei olnud ka veel avatud, istusime pool tundi ukse taga). Uus ankeet välja prinditud, läksime siis tagasi advokaadi juurde. Jälle ootasime ta järgi oma 45minutit. Allkiri käes, hurraa, nüüd uuesti raamatukokku, et see siis sisse skännida ja ära saata. Aga ei, siiani pole asjad sujunud, miks peaks edasi hästi minema? :D neil ei saa skänndia ega faksida. Seda saab teha seal suures raamatukogus, kus esimesel päeval käisime. Selleks aga olime me juba nii tüdinud, et otsustasime asja homsele lükata. Koju tulles mõtlesime, et äkki meie majaomanikel on faksimis võimalus. Tuli välja, et oligi. Lisaks tuli juttu ka, miks meil faksi üldse vaja on. Rääkisin neile kuidas me kaks päeva otsisime isikut kes saaks tunnistajaks olla jne. Ja siis Paul ütleb, et teate ma olen see Justice of The Peace ja nende vanem poeg on politseinik :D ühesõnaga oleks me kohe nende käest küsima läinud (mida ma ka algul mõtlesin, et küsiks, äkki nad oskavad meid suunata kuskile), oleks asi 5 minutiga lahendatud olnud :D. Aga ei, keerulisemalt asju ajada on ju palju lahedam.

Nii palju siis meie paarist päevast. Nüüd tuleb nädalavahetus, mis pidi olema mõnusalt soe (siiani on olnud suht jahe ja pilvine), ehk saab randa mõnulema minna. 

Selleks korraks hetkel kõik. :)

Hommik. Hakkame vaikselt Sydneysse jõudma. 

Näe, veel üks lennuk :)

Keijol on oma või :)

Meie uus kodu kaheks nädalaks. 

Maja omanike koer. Ütled talle: give me a kiss (anna musi) ja kohe kuulab sõna :) vaesekesel avastati kõrva peal kasvaja. See lõigati ära ja saadeti uuringutele, aga suure tõenäosusega tuleb terve kõrv ära lõigata. 

Kodus pidin kiiresti toitu kugistama, muidu Heti tuli ja varastas mu vorsti võileiva pealt ära. Siin pean kajakatega võitlema. :D