Elu Austraalias: Kiire ja närvesööv kaks ja pool nädalat.

Viimased kaks nädalat on olnud päris kiire ja närvesöövad. Olime muudkui tööotsingute lainel. Igakord kui kuskilt mingi lootus hakkas tekkima, siis järgmine päev võeti see lootus jälle ära. Keevitustööde kuulutusi tuli päevas oma 5-6tk kindlasti, aga kui sinna CV saatsime või helistasime, siis midagi head loota polnud. Leidsime netist ka sellise koha nagu LabourKing, see on siis nagu tööbüroo. Saatsime siis sinna Keijo CV ja jäime kõnet ootama. Ja üks päev keegi helsitaski. Ja rääkis Eesti keeles. Tuleb välja et see LabourKing on mingi eestlase firma ja üks töötajatest oli siis ka eestlane. Samal päeval tahtis ta, et Keijo sinna läheks intervjuule.Asi seal toimub siis nii, et nemad nagu palkavad su endale tööle. Tööleping on nendega. Nemad otsivad firmad, kes tahavd töölisi ja annasvad sulle teada, aga palka maksavad siis nemad mitte see firma kus tööd teed. Aga tööd ei pruugi sa igapäev saada. Keijo pani end seal siis kirja ikka, et parem ikka, kui mitte midagi. Samal ajal aga otsime edasi keevitustööd. Siis helistas talle mingi naine, et nad saavad pakkuda tööd ja ka sponsorviisat, lubas Keijole detailid meilile saata. Kui see kiri tuli, siis oli jälle pettumus suur. Tegemist kas oli mingi petturitega või oli asi kõik legaalne, aga ma tahaks lolli näha, kes selle õnge läheb. Asi oli siis nii, et sa pead neile maksma $5000, siis nad hakkavad sulle tööd otsima, kes oleks nõus ka sponosoreerima. Kui see olemas, siis maksad jälle mingi summa, et nad hakkaks seda sponsori asja ajama jne. Lõpuks igatahes läks see summa kokku $45 000.Ühesõnaga, jälle lootus kadunud. Igakord kui nii juhtus, siis mõtlesime, et pekki kah, lähme kohe farmi ära. Mõtetu jamada.Siis aga sain mina huvitava kõne. Üks firma, kuhu CV olin saatnud, helistas tagasi (mis oli ime, sest tavaliselt ei helista keegi tagasi, ikka ise pead surkima). Ütlesid, et olid väga rahul minu CV-ga ja sooviksid kokku saada. See oli siis reedel. Leppisime esmaspäeval kokku. Keijo ise käis ka reedel üheskohas intervjuul ja tundus, et kõik läks hästi. Lubati laupäeval teada anda. Me siis Keijoga arvasime, et kui nendest kahest pakkumisest asja ei saa, siis aitab, lähme farmi tagasi.Nädalavahetust üritasime rannas nautida, kes teab kas saame veel tagasi :D
Esmaspäeval läksin mina siis oma intervjuule. Väike firma, umbes 10 inimest ainult.Olin seal võibolla tund aega. Rääkisid oma tööst, pidin näitama, kas ikka oskan joota, kas ikka komponente tunnen. Töödejuhataja Chris, kes minuga intervjuud tegi, ütles et töö ise algaks alles märtsis. Aga, et ta on suht kindel, et mina selle saan. Aga kindlalt lubada ei saa, peab ülemusega läbi rääkima enne.Lubas järgmisel päeval helistada.
Koju jõudes, sain teada, et koht kus Keijo intervjuul käis, ei tahtnud ikkagi teda. Mõtlesime siis, et olgu, parem vist siis ikka farmi minna. Liiga palju aega ja raha raiskame niisama istumisega. Keijo aga arvas, et jääks siis juba nädalalõpuni linna. Ma arvasin, et kui jääme juba, siis peaks ikka veel otsima ja üritama.Teisipäeval pidime oma vanast kohast välja kolima. Läksime siis Bondi ranna juurde hostelisse.Pean mainima, et need hostelid pole just kõige puhtamad ja mitte just kõige odavamad, aga elada nii, et rand on kohe üle tee, see on lihtsalt super.
Igatahes, samal päeval Keijo helistas veel ühte kohta. Seal oli küll kirjas, et töö on poolekohaga, aga mõtlesime, et helistada võib ju ikka. Tüüp ütles, jah et keevitustööd iseenesest on ikka väga vähe, aga kui Keijo soovib ehitustöid ka teha, siis saab täiskoha. Talle sobis Keijo CV ja ütles, et ta järgmine päev objektile läheks. Ta ise seal pole, aga töödejuhataja on. Järgmine päev Keijo käis siis seal ära ja ütles, et töö on tema oma.Töödejuhataja on mingi Serbia tüüp, normaalne tundus, viskas nalja jne (sama tundus ka tegelt ülemus, kellega Keijo telefoni teel suhtles). Tööks on siis mingite kortermajade ehitamine. Suurtest tsementblokkidest vms. Ma ei saanudki päris aru. Ühesõnaga, kraana töstab need üles, paneb enam-vähem paika, Keijo ja teiste töölisete töö on siis vaadata, et see blokk sirgelt oleks ja siis mingite klambritega pannakse vist kinni. Vahest pannakse mingid metall-plaadid ka sinna, mis oleks siis Keijol vaja keevitada. Siis sain ka mina lõpuks teada, et mina sain ka selel elektroonikatöö. Milline rahulolu. Siis mõistsime, kui närvis me olime kogu selle otsingu ajal, sest nii kui saime teada, et meil on mõlemal töö, siis oli kohe nii kerge olla. Töö olemas, nüüd elukoht vaja leida. Arvasin, et see läheb lihtsamalt. Aga ei, ka keeruliseks osutus. Kõik kohad kuhu helistasin, olid juba läinud. Panin ka Facebooki, Eestlased Sydneys kommuuni üles, et otsime elukohta. Ja tuligi teade ühelt naiselt et neil on suur maja ja üks tuba on vaba. Nüüd elamegi kolme eestlase (elukaaslased ja nende 9a tütrega) ja mingi türklasega, keda me veel näinud pole, sest ta töötab öösel ja päeval magab :D

Eks paistab kuidas siis minema hakkab siin. Keijo alustas juba eile, aga mina 2.märtsil. Õnneks Karina lubas, et me oleme sinna alati tagasi oodatud, kui siin hästi ei peaks minema. Reedel käisimegi seal siis oma autol ja asjadel järgi. Läksime sinna rongiga. Pidime ostma esimese klassi piletid, sest tavapiletid olid välja müüdud. Aga ma ei tea, mis selles esimeses klassis nii erilist oli. huvitav milline see tavavagun siis oli.
Karina tuli meile rongijaama vastu. Aa, rongijaamas pidin sinna lõksu jääma. Läksin vetsu ja Keijo läks õue ootama. Vetsus olles, kuulsin, et keegi tuli sisse ja küsis midagi, aga ei saanud aru. Kohe läks see isik minema ja kuulsin kuidas uks lukku pandi. :D Mõtlesin, et wtf, mis toimub? Läksin kähku käsi pesema ja siis juba tuli see naine tagasi, et oih ma panin sind siia luku taha. Ta oli just ära minemas, ja hakkas välisust ka lukku panema, aga õnneks Keijo oli seal ja ütles, et ma olen vetsus. Tädi kohkus selle peale ära ja ütles Keijole, et ta juba pani vetsu lukku :D
Igatahes peaks mainima, et külas on seal palju parem olla kui seal töötada :D Mõtlesime, et meie elukohake on kindlasti jube must ja tolmune pärast kahte kuud, aga noh ühe öö kannatab ära. Aga Karina pakkus, et võime nende majas magada. Istusime päris kaua üleval ja jutustasime nendega.. Väga meeldis neile Jane veisekasvatajate kalender. Greg küsis ka Keijo näpu kohta, mis kombaini vahele jäi. Keijo näitas ja ütles, et pole viga midagi, uus küüs peal juba jne. Greg siis ohkas, et oh ma tunnen end kohe palju paremini. :D
Järgmine päev, kui ärkasime, siis Greg just lõpetas poistega söömise, hakkasid tööle minema. Karina vist oli veel voodis. Greg ütles, et Marina sa tead nagunii kus miski on, tehke ise omale süüa :D Pärast läks Keijo meie autot pesema (see oli ikka sellise tolmukihi all, et jube). Ma jäin söögilauda koristama. Siis juba tuli Karina ka ja jäime jutustama. Pärast hakkasime Keijoga oma asju autosse panema ja Greg tuli, et kui lõpetanud oleme, et kas tahame ka ringi sõitma minna, et ta läheb Waterfordi aladele vaatama, kuidas seal veistel läheb. Ja juba oligi aeg vaikselt liikuma hakata. Käisime veel Rowl ka külas, tal on uus pereliige, väike tütar. Kuu algul sündis. Nõnda pisike oli, ei osanud kuidagi käes hoida. Oli ikka väga tore neid kõiki näha ja natuke kahju ka jälle ära minna. Aga Karina ütles, et võime alati tagasi minna, kasvõi lihtsalt külla. Ja Row kutsus meid munadepüha ajal tagasi, sest siis on ta pisitütre ristimine.

Laupäeva õhtul kuuest hakkasime tagasi sõitma ja mingi pool 2 öösel jõudsime Sydneysse tagasi.
Nüüd ma siis tegelen siin vaikselt asjade lahti pakkimisega. Õudne kui palju asju on tekkinud. Peaks sorteerima hakkama, kas ikka on nii palju asju vaja.
Keijol oli eile esimene tööpäev ja paistis, et talle väga meeldis. Töödejuhataja oli veel õhtul öelnud, et võib ta autoga koju viia, et käivad enne teevad ühe ölle.
Keijo algul kartsis natuke, et kuidas ta oma kõrgusekartusega hakkama saab seal. Kõrged majad ja seisad seal äärepeal, aga vist oli OK. Loodame, et kõik läheb siis ikka hästi. Farmis oli tore, aga kahekesi hakkab ikka igav küll. Siin on nii hea, seda enam et majanaabrid on toredad eestlased, kellega õhtuti istuda ja juttu ajada. Vat sedapsi siis praegu.
Mõned pildikesed ka siis.

Meie esimene ööbimiskoht. Keijo mängib oma kaameraga vee all.