Töölt sain teada, et mul peale puhkust ei pruugi enam tööd olla, sest mind võeti sinna ainult, et üks kiire tellimus ära teha. Jälle hakka uut kohta otsima. Jõle tüütuks muutub juba. Leidsin netist juba nädala vanuse kuulutuse ja mõtlesin, et proovin oma õnne ja saadan sinna ikka CV. 5-10 minutit pärast CV saatimist juba helistati mulle sealt samast ja leppisime intervjuu aja kokku. Eelmine reede käisin kohal ja kõik tundus lahe olevat. Väike firma, kes disainivad ja panevad suuri elekroonilisi puutetundlike displeisi kokku. Selliseid mida poes võib leida, kus on poe kaart sees ja saad sealt otsida kus mingi pood asub. Tundus, et nad jäid minuga ka väga rahule ja lubasid esmaspäevaks teada anda. Ütlesin ka neile et alustada saaks ma alles 16ndal juulil, sest Keijo ema ja õde tulevad siia ja me lähme väiksele roadtripile. Neile see sobis, polnud probleemiks. Esmaspäevaks aga ei kuulnud ma neist midagi ja olin juba mures, et ega vast ei saa seda tööd. Teisipäeva hommikul sain aga kõne et koht on minu. Kui intervjuul öeldi et palk on 20 dollarit tunnis, siis lepingus oli hoopis 22. Lisaks on see full time, ehk siis makstakse mulle ka puhkuse-ja haigusepäevi. Tavaliselt working holiday visaga saab enamasti ainult causal lepinguga tööle, ehk siis puhkuse-ja haigusepäevi ei maksta. Lisaks on see töökoht samas suunas kus Keijogi töötab, seega saama koos tööle minna. Vist :D kuna tema alustab 7st ja minu tööpäev on tegelt 8.30 aga nad ütlesid et paljud alustavad isegi 7st, siis võib olla hakkangi 7st käima. Siis ei pea Keijo enam rongiga käima. Mitte, et rongiga kuidagi halvem on, aga kauem võtab aega küll. Siis ta ei pea ka enam nii vara kodust lahkuma. Ja paistab, et kui kõik hästi läheb siis on see pikaajaline töö, ehk ei pea enam lähiajal uut kohta otsima hakkama. Nii palju siis tööst.
Eile oli Keijo tööl ja meil Merliniga igav, otsustasime Bondi randa uisutama minna. Sinna avati väike uisuväli talve tähistamiseks. Mõnus ookeani vaatega uisutamine. Pärast istusime natuke aega rannaliival, vaatasime surfareid, kuulasime merehääli ja kirusime end maapõhja, et ujumisriideid kaasa ei võtnud, sest tegelt oli päris soe ilm ja vesi ka umbes 20-21 kraadi. Otsustasime, et lähme siis pühapäeval. Keijo arvas, et me oleme lolliks läinud :D Üks tuttav, Siim lõi ka veel meiega täna kampa ja veetsime ilusa päeva Manlyl. Keijo loobus ujumisest, arvas et tal on liival istuda ka väga hea. Me Merliniga mõtlesime, et no korra peaks ikka vette minema. Aga peab mainima, et väga õige mõte oli see. Vesi oli ikka super mõnus ja külm nagu polnudki. Eks see hetk kui sa vette lähed, on natuke külm, aga minu meelest suvel kuuma ilmaga on paljun raskem vette minna, sest keha on päikesest kuum ja vesi tundub kohe väga külm. Aga täna oli vee ja õhu temperatuur põhimõtteliselt sama ja ei tundunudki nii külm. Kuna Keijo vette ei tulnud, siis Merlin sai Keijo bodyboardi kasutada ja Siim mõllas niisama laintes. Natuke proovis ka Keijo bodyboardiga ja siis läks välja. Me Merliniga olime mingi tund aega vees, kuidagi ei tahtnud välja minna. Lõpuks siiski läksime, sest arvasime, et poistel võib vist juba igav olla ja kõht hakkas ka juba tühjaks minema. Käisime veel ületee kohvikus söömas ja oligi juba päev jälle läbi. On ikka heameel küll, et ikka läksime randa, olgugi et mitmeid kordi käis omal ka peast mõtte läbi, et kas äkki ikka liiga külm pole. Aga arvasime, et randa niisama istuma ja aega veetma võib ju ka minna, kui vesi peaks väga külm olema. Aga vesi oli ikka super mõnus ja ilm oli tegelt ka päris soe. Täitsa selline Eesti keskmine suvi. :)
Mõned pildid siis ka:
Meil tegelt oli aega vaja parajaks teha, pidime kuidagi ju aega sisustama. Meid ei tahetud enne kella ühte jääle lasta.
Uisutamine merevaatega! Mida hing veel tahab?!
No comments:
Post a Comment