Elu Austraalias: Kolime..jälle :D

Kui viimati kirjutasin, et käisime farmis külas ja tuli tahtmine jälle tagasi minna, siis nüüd lähmegi tagasi farmi. Mõtlesime selle üle pikalt ja laialt ja arvasime, et see on mis meile rohkem sobib hetkel. Keijo oleks saanud sponsorviisa oma ehitusfirmast, aga ta juba pikemat aega rääkis, et pole päris rahul selle tööga. Ja kuna sponsorviisaga oled sa selle firmaga seotud vähemalt kaks aastat, siis arvasime, et ei ole vist väga hea töötada kuskil kus sa väga rahul pole ja sa tead, et sa ei saa väga lihtsalt ära ka minna ja uue koha otsida. Kuna Karina ja Greg muudkui kutsusid meid tagasi ja pakkusid ka sponsorviisat, siis arvasime et see sobib paremini. Mina selleks ajaks olin juba muidugi uues kohas tööl, kaks nädalat vist, kui pidin siis juba lahkumisavalduse lauale panema. Mis oli natuke kahju ka, sest seltskond kellega töötasin, oli väga lahe. Nalja sai alati tööl ja käisime üks nädalavahetus ka paintballi mängimas. Viimasel õhtul käsime ka kõik pubis, kuna lisaks minule, läks sealt ära ka üks saksa poiss.
Farmis olles ilmselt nii lõbus pole, kahekesi :D aga seal on teistmoodi mõnus olla. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused. Farmi plussid lihtsalt kaalusid üle :). Ainuke asi, mida ma kohe väga väga igatsema jään, on need ilusad Sydney rannad, mida tahaks ju hirmsasti külastada kui soojaks läheb. Aga noh jõulude ajal on meil kuu aega vaba nagunii, niiet saame siis minna randa nautima. Ilmselt läheks kuskile trippima ja siis vana-aastaõhtuks läheks Sydneysse uhket ilutulestikku vaatama. :)

Enivei, otsus tehtud, lahkumisavaldused sisse antud, tuli jälle pakkima hakata.

Aga farmi minnes tegime aga väikse kõrvalpõike ja läksime mägedesse suusatama. Ahjaa, paintballil käis Keijo ka

Ja me pidime passid kaasa võtma, ning mul õnnestus Keijo pass ja minu pangakaart ära kaotada. Ilmselt kuskil parklas, sest metsa kaasa ma neid ei võtnud kindlasti. Keijo ei viitsinud tagasi sõita, sest pass oli kohe kohe aegumas nagunii ja oli plaanis uus teha. Mägedesse minnes käisime siis Canberrast läbi, sest seal on Eesti Saatkond ja Keijo lasi uue passi teha. Eks umbes 2 kuu pärast peab siis jälle sinna minema. Kahjuks selleks ajaks on suusahooaeg läbi. Kuigi noh, vaevalt ma niipea enam suusatada ikka saaks :D juhtus väike õnnetus viimasel päeval. Eks see oli meie teine päev ja ma muutusin juba julgemaks ning läksin natuke raskema raja peale. Esimene kord lasin sealt üksi alla, Keijo läks teisele (veel raskemale- hüpetega rajale). Rada oli päris järsk ja kiirus oli kerge tulema. Kukkusin kolm korda. Aga mitte hullult. Saime Keijoga all kokku ja läksime koos uuesti sellele rajale, Keijo tahtis ka proovida, ning ta filmis ka GoProga. Naersin, et eks peab minu kukkumisi ikka filmima ka. Aga panin sealt alla, ilma kukkumisteta ja nii lahe oli. Arvasime, et laseme ühe korra veel ja siis lähme sööma. Ja see viimane jäigi viimaseks :D Ja loomulikult videole see ei jäänud, sest Keijo lihtsalt arvas, et pole mõtet filmida :D Selle raja algus oli hästi järsk ja hästi palju lahtist lund, ning see koht mulle üldse ei meeldinud. Teadsin, eelmistest kordadest, et kui sealt puhtalt mööda saan, siis on ok. Aga vat ei saanud puhtalt läbi. Kiirus läks nii suureks ja sõitsin mingist suuremast lahtisest lumehunnikust läbi ning mu parem jalg takerdus kuidagi ja ma tundsin kuidas mu põlves käis kaks kraksatust. Ja siis tuli valu ja siis ma kukkusin. Muidugi, siis kui vaja, siis ei tule need suusad ise lahti - tavaliselt kui nad natuke pinge all on kukkudes, siis klambrid tulevad ise lahti. Õnneks sel korral oli Keijo minuga ( tihti peale me olime eraldi, sest Keijole meeldis olla raskematel radadel ja ma liin kergematel). Kuigi isegi kui Keijot poleks olnud, poleks ka väga hull olnud, sest kõik inimesed on alati väga abivalmid kui keegi kukub, kes korjab kepid üles, kes aitab sind püsti jne. Ühesõnaga ma oleks abi saanud nagunii. Kohe kõrvalt läks lift ka üles ja seal peal olevad inimesed hõikasid et saadavad meile esmaabi. Õnneks kõige suurem valu kadus suht ruttu, mõne minutiga. Edasi jäi tuikav valu. Ja ma tundsin, et tahan jalga sirutada, mida ma ka teha sain, seega oletasin, luumurdu ehk pole ( mitte et ma mingi ekspert olen) aga arvan et luumurruga poleks ma oma jalga liigutada saanud. Aga mul oli liigutades isegi kergelt parem. Üsna kohe jõudis kohale ka üks meedik, kes arvas ka et murdu pole, et võib olla lihtsalt nikastus. Ta aitas mind püsti ja käskis mul igasugu liigutusi teha ja jalale toetuda. Mida köike ma ka teha sain, lihtsalt sellele jalale tervet keharaskust ikkagi panna ei saanud. Siis tuli veel üks meedik, kes uuris ka mis juhtus ja küsis milline oli valu alguses ja kuidas nüüd on. Ja siis ütles, et kuna mu valu algul oli hästi tugev ja pärast vähem, siis see viitab sideme rebestusele. Ilmselgelt ma seal minema ise ei jaluta, siis kutsuti mootorsaan-kiirabi kohale. Keijole öeldi, et mind viiakse arstikeskusesse ja mul on minu jalanõusid vaja, sest suusasaapad võetakse ju ära. Keijo siis suusatas sinna- sinna oli päris pikk maa, sest me olime ikka mägede teises otsas üldse, keskusest suht kaugel. Suusatada sinna oli ikka omajagu maad, sest pead erinevaid lifte kasutama, vahepeal alla minema siis jälle üles jne jne. Mina aga sain kanderaamil lamada ja mootorsaaniga sõita :D uni tuli isegi peale :D. Mägede vahel on ka maa-alune rongiliiklus, ning mind viidi saaniga sinna ja sealt edasi ratastoolile ja rongiga edasi. Selleks ajaks oli minu kukkumise shokk üle läinud ja valu polnud ka enam väga hull, et viskasime nalja ühe teise tüübiga (kellel oli kulm lõhki, sest põrkas kellegagi kokku). Kõik meedikud olid ka väga toredad ja tegid nalja, et sinu mõtteid valust eemale viia. Arstikeskusesse jõudes sain jälle kerge shoki kui nägin kui palju "vigaseid" seal oli. Ja kui vaatasid ja kuulasid teisi ümberringi, siis arvasin, et ma pääsesin päris kergelt. Minu kõrval oli üks noormees, ma usun et miskit minu vanune. Temaga koos oli siis üks naine ja üks teine noormees. Neid tükk aega kuulates, sain aru, et ta oli lumelauaga kukkunud, suht kõrgelt hüppelt kaela peale. Tükk aega kuulasin ja mõtlesin, et kas ma kuulen õigesti. Ta küsis oma õnnetuse kohta iga viie minuti tagant, kuidas juhtus jne. Ta ise viskas nalja asja üle ja arvasin, et juu ta siis kukkus nii hullusti, et ei mäleta korralikult õnnetust. Natukese aja pärast sain aga teada, et ta ei mäletanud midagi, kes ta oli, kes oli see naine kes tema kõrval oli (tema abikaasa) jne. Mitte midagi. Vähe sellest, et ta midagi ei mäletanud, ta unustas ka selle ära mis talle just viis minutit tagasi räägiti. See oli nii veider. Ja samas nii hirmus mõelda tegelt ju. Arst kinnitas, et mälu peaks taastuma, võibolla mitte õnnetuse kohapealt, aga ülejäänud kindlasti. Siis oli seal üks tüdruk, kel pandi mõlemad käed kipsi. Randmetes olid mõrad. Mitmeid õlavigastusi, kel miskit puruks, kel paigast ära - ühel tüübil oli niimoodi paigast ära, et see kont punnitas täiega välja. Päris creepy oli vaadata. Ikka igasugu erinevaid vigastusi oli. Aga ma ei tea, see õhkkond oli seal lihtsalt nii vahva. Kõik olid nii positiivsed, viskasid nalja ja alati kui keegi uus sisse tuli, siis kohe uurisime, mis juhtus jne. Kõigil oli ilmselgelt meeletult valus, kui näo järgi järeldada, suurtel meestel ka pisarad silmas, aga nalja viskasid kõik. Eks nii on lihtsam valu unustada. Ja arstid/õed/meedikud mäel olid lihtsalt nii toredad. Keijo jõudis ka umbes pool tundi hiljem, kui mina sinna jõudsin. Käskisin tal uuesti mäele minna, miks ta peaks oma suusatamisaega raiskama, aga ta väitis, et ei viitsinud enam. Sööma ka ei tahtnud minna, kuigi teadsin, et tal peab kõht tühi olema, sest plaanisime just enne kukkumist sööma minna. Vaeseke oli nii mures, ei teadnud mida teha. Kuigi selleks ajaks mul oli juba täitsa ok olla. Lõpuks tuli arst minu jalga üle vaatama. Natuke liigutas ja katsus ja ütles, et kaks sidet (neljast sidemest) on rebenenud. Igaksjuhuks tegid ka rõngteni, et kindel olla, et pole mingit luumurdu ka. Mida loomulikult polnud. Siis paigalati mulle selline ilus lahas, mis siis hoiab mu põlve kõverana, et sidemed oleks koos ja saaks kokku kasvada. Üldiselt pole väga vigagi. Käia saan, kuigi väga aeglaselt, sest vigastatud jalal saan toetuda ainult varvastele, aga raskust kannatab jalg küll. Lihtsalt teatud liigutused teevad meeletut valu - jala keeramine, kui tahan pöörata siis pean väikeste sammudega ümber pöörama või siis terve jala peal keeran ja teine jalg on õhus. Magada oli ka natuke ebamugav. Loodame et teine öö on lihtsam. Üldkokkuvõttes, on kõik hästi. Tööle küll ilmselt nii pea ei saa hakata, aga noh, mis siis ikka. Ehk midagi ikka teha saan, traktoriga sõita vms. Autoga igatahes saan küll sõita. No, mis iganes tuleb, see tuleb.
Pilte ka:

Kui paintballi mängimas käisime.