See nädal käisin mina traktoriga tööd tegemas. :D enne viljalõikust oli vaja põldudele viidavad teed ära siluda. Ja see oligi siis minu töö. Lahe oli. Kuigi igavaks muutus ka. Uni tuli peale :D sõida 10km tunnis hunnik maad maha, hakkab ikka igav küll :D aga ikkagi lahe oli.
Keijo käis Scottiga ühte kultivaatorit kuskilt kaugemast linnast toomas. Scott oli rekkaga ja Keijo sõitis ees, OVER SIZE silt autol, et teistele vastu tulijatele märku anda, et tuleb rekka, millel on lai veos peal, siis teised teavad rohkem tee äärde end võtta. Teistel päevadel Keijo siis parandas seda kultivaatorit, õigemini nad tegid sellest umbes nagu reha taolise asja, et sellega saab siis põllul oksad kokku "riisuda". Keijo pidi end muidugi ära tapma äärepealt sellega. See oli tal kuidagi kettidega õhku tõstetud ja ta oli siis selle all, lõikas mingeid juppe küljest, kui äkki hakkas see alla kukkuma. Keijo jõudis ikka õnneks alt ära hüpata ja õnneks jäi see siiski õhku rippuma aga oleks võinud halvasti lõppeda. Greg oli kõrvalt kohkunud näoga vaadanud ja siis umbes nalja visanud, et Keijo pole end veel nii kiiresti enne liigutanud, kui nüüd. :D
Reede hommikul Karina ütles, et me peame õhtul lapsi valvama, sest neil on koolis mingi oktoobri festival, Saksamaa stiilipidu, heategevuseks. Ja et siis saame nädalavahetuse vabaks. Hiljem aga tuli jälle plaanide muudatus, et nad olid omale mingeid tenniseväljaku asju ostnud ja oleks vaja need Byron Bayst ära tuua. Et kas me oleks nõus, et laupäeval sõidame Byronisse, pühapäeva veedame seal ja esmaspäeval sõidame siis tagasi. Loomulikult olime nõus :D kes ei tahaks randa minna :D
Laupäeval hakkasime siis hommikul vara juba sõitma, võtsime Wee Waast treileri ja õhtul mingi 5 paiku jõudsime siis selle naise juurde, kellelt nad neid asju ostsid. Nad ostsid siis omale tenniseväljaku võlts muru. Suured rullid. Andis neid ikka treilerile venitada ja paigutada. Suur koorem ka, Keijo oli natuke mures tagasi sõitmise pärast. Õnneks saime treileri sinna jätta, selleks ajaks, kui me Byron Bays oma vaba päeva naudime. Oo ja milline nauding see oli. Juba laupäeva õhtul alustasime nautimist :D
Ma saan täitsa aru, miks kõik seda Byron Bay'd kiidavad. Tegemist on linnaga, aga just selline mõnus väike linn, ei mingeid suuri pilvelõhkujaid , vaikne, samas mõnus melu käib õhtul. Väga mõnus oli õhtul tänavatele jalutama minna ja ringi vaadata. Käisime õhtul pubis söömas. Ma olen siin hakanud steiki armastama. Eestis ma nii väga suuri lihakamakaid süüa nagu ei tahtnud, ei tekitanud nagu isu. Aga siin ju ainult steiki süüaksegi. Ja kui head need on. Algul tegin veel vea ja ütlesin alati, et korralikult ära küpsetatakse. Vahest ikka öeldi mulle, et kuidas nii, see rikub ju liha ära, kuivaks ja maitsetuks läheb. Aga mina eelistasin alati pigem seda kui mingit verist käkki, kuna ükskord Eestis sain pooltoore liha ühes restoranis ja see oli nii jube. Aga ükskord siin siis unustasin öelda, et korralikult ära küpsetataks ja see oli lihtsalt nii hea, mahlane ja maitsev. Kui puudeistutamise ajal kõikidega koos pubis käisime, siis kõik naersid, et Marina muud ei söö, kui ainult steiki. :D Aga mis nemad sõid? Alati võtsid kanašnitsli. Ma ütlesin siis alati, et kui ma juba välja sööma lähen, siis võtan ikka midagi, mida ma tean, et ise nii hästi sellega hakkama ei saa, aga närust kanašnitslit oskan ma ise ka teha, miks ma maksan selle eest pubis ja veel kallim ka :D kui Eestis ma olin tuntud ribi armastaja, siis pean ütlema, et siinsetes menüüdes ei vaata ma ribi poolegi. Ausalt ei vaata ma enam üldse menüüd, ma kas võtan T-Bone või kui seda pole, siis rib-eye steiki, koos piprakastmega ja mmm, lihtsalt super.
Oh, kõht läheb juba tühjaks :D niiet, Jane, varu jõuluks oma anguse steike mulle :D
Igatahes, tagasi meie väikse puhkuse juurde.
Pühapäeval läksime juba varakult linna peale jalutama, et päeva mitte raisku lasta. Käisime hommikust söömas ja üritasime juuksurit leida, aga kahjuks olid enamus kinni või polnud vaba aega. Kuna seda ei saanud, siis läksime randa aega veetma. Vesi tundus algul varbaga katsudes külm, nagu ikka. Aga kui juba märjaks said, siis ei tahtnud enam välja tulla.
Peab ikka kuskile ranna ligidusse omale töö leidma. See oleks super.
Päevitasime natuke ja siis jalutasime mööda randa pika maa maha, vaatasime inimesi surfama õppimas, lapsi lainte eest ära jooksmas, peresi piknikku pidamas. Ilus oli. Mõnus puhkus. Lühike aga siiski.
Keijo hakkas õhtul koju sõitmise pärast muretsema, et ei tea kuidas see ikka läheb, koorem on suht suur. Umbes tund aega sõitu ja ta enam ei muretsenud. Kes oleks võinud arvata. :D sama oli kui hakkasime Byronisse tulema, siis muretses treileri pärast, sest see oli autost laiem ja pidi vaatama alati, kui keegi vastu tuli, et kus ta täpselt asub tee peal. Aga jällegi natuke aega sõitmist ja juba harjus ära ja ei muretsenud enam.
Tee peal päästis Keijo ühe vaikse kilpkonna ka ära. Pisike oli tee peal tagurpidi oma kilbi peal, hea et keegi veel temast üle polnud sõitnud. Samal ajal sadas ka vihma ja vihma oli sadanud talle kilbi sisse ka. Kui Keijo ta üles tõstis, siis see tilkus talle jala peale. Vähemasti nii me arvasime. Aga tuleb välja, et kilpkonnad pidid enesekaitseks pissima, kui neid üles tõstetakse. Niiet see ei pruukinud vihmavesi olla :D Ma ütlesin küll Keijole, et võtame kaasa, lemmikloomaks, aga ta ei tahtnud.
Reede õhtul veel, kui Greg ja Karina sättisid end oma kooli ürituse jaoks, siis ma meikisin Karinat ja Sinclair küsis, et miks ma seda teen. Karina ütles, et issi jaoks, et ilus olla. Ja siis just tuli Greg tuppa ja Kidman ütles: and here comes the sexy boy himself ( ja siit tuleb seksikas poiss ise) :D see oli lihtsalt nii naljakas :D
Üks päev küsisid Kidman ka Sinclair mult kas mul oli John? Küsisin et mis mõttes, mis see on? Siis ütlesid et noku noh. :D ilmselt John on mingi släng noku kohta. :D igatahes ütlesin siis, et ei, ma olen ju tüdruk. Nad sellepeale jaa, aga kas sul oli noku, kui sa väike olid :D juu nad siis arvasid, et lapsed on algul kõik nokudega :D naljahambad.
19.okt.
Sel nädalal hakkas meie kaua oodatud suur viljalõikus. Lõpuks. Keijo töötab hetkel chaser bin'i peal. See on siis see traktor, mis kombaini kõrval sõidab, et kombain saaks end viljast tühjendada. No koguaeg muidugi ei sõida. Mingi pool tundi vms Keijo lihtsalt istub ja ootab, kuni Ben talle märku annab, et ta peab kombaini tühjendama. Kui chaser bin on täis, siis Keijo läheb tühjendab selle Scotti rekkasse ja kui rekka täis, siis Scott toob selle grain shed'i (vilja kuuri) juurde, kus meil on maha pandud suur koormakate ja ta laseb vilja sinna peale. Päris suur hunnik on juba. Ma mingi hetk teen pilte ka, ei ole hetkel jõudnud teha.
Mina läksin Karinaga neljapäeval tema ema juurde. Ta ema pidi minema reedel Sydnysse ja Karina sõidutas ta sinna. Seega mina pidin suured poisid reedel kooli viima ja nad pärast koju tooma. Ma olin natuke pabinas võõra autoga võõras linnas sõitmise pärast, aga näe hakkama sain. Sähh, sulle Keijo, ta ei luba mul üldse enam sõita, arvab et ma ei saa hakkama. Olgugi, et mul on load juba pea 10 aastat olnud ja olen teda mitu aastat ringi sõidutanud. Nüüd kui tal on load, ta kardab minuga sõita. Phh, how rude. :D
Pühapäeval tegelesime veistega. Kaalusid neid, tahavad osa vist maha müüa varsti. Ma ei mäleta, et Jane angused nii hullud oleks olnud, kui need siin. Nad on kuidagi ülienergilised, võrreldes herefordidega. Nad lihtsalt kargavad ja paanitsevad hullult ja üritavad sind koguaeg oma tagujalgadega lüüa. Üks astus mulle jala peale ka, hea oli, et mul oli, et mul on terasninaga saapad.
Samas on nad alati nii armsad, kui ma neile heina viin. Nad justkui on hirmus rõõmsad selle üle, hakkavad kargama nagu koerad, kui nad sind näevad ja kui neile heina ära panen, siis hakkavad heina vastu hõõruma ja peaga heina viskama. Hullult püherdavad heinas. Neil on seal veel söödatünnid, kus on vilja sees, aga see on vana vili, mis on mullaga koos. Üle päeva pean neid söödatünne puhastama, mulla välja viskama ja uue vilja sisse laskma. Ja siis need angused kõik passivad pealt uudishimulikult. Mõelda vaid, et väiksena ma kartsin nii hirmsasti lehmi, meie naabril oli paar tükki. Ja ma nägin pidevalt unes õudukaid, et meie maja oli lehmadest ümber piiratud. Ja ükskord nii oligi, päriselt, sest kellegi lehmad olid kuskilt lahti pääsenud :D
Ja nüüd tegelen nendega, ei mingit hirmu. Peaks ütlema, et isegi minu lemmiktöö siin farmis.
Targad tegelased on nad ka. Gregil oli 10 herefordi eraldi aias, meie maja juures. Ükspäev pesin köögis käsi ja vaatasin aknast, kuidas üks lehm värava juures nuuskis. Väravaid hoiab kinni kett. Sinna on keevitatud üks metallist tükk, millel on väike lõige sisse tehtud ja kett läheb siis sinna lõike sisse ja see hoiab väravat kinni. Vahest see kett tuleb lihtsalt sealt lõike seest välja, teinekord raskelt. Ma siis vaatasin, kuidas see lehm võttis keti suhu ja lükkas keelega selle keti sealt lõikest välja ja lükkas värava lahti :D õnneks välja ta ei jõunud tulla, jooksin kohe sinna, aga ma olin ikka nii hämmingus, kuidas ta seda tegi. :D
Pilte tuleb millalgi hiljem, kui rohkem aega on.
No comments:
Post a Comment