Sel nädalal nad tegelesid siis oma lammastega. Kui nad neid koplist kokku ajama läksid, siis avastasid, et ühel lambal oli vist poegimisega probleeme. Pea oli juba väljas. Karina kutsus Gregi appi. Meil oli selleks ajaks just tööpäev lõppenud, aga Greg küsis, kas tahame kaasa minna. Loomulikult nõustusin, sest tahan ju ikka õiget farmielu kogemust saada :D väike talleke oli aga kahjuks surnud ja Greg pidi ta välja tõmbama. Mis ei olnud muidugi kõige ilusam vaatepilt. Järgmine päev nad andsin lammastele ussirohtu ja noortele lammastele pandi kummirõngad sabade ja munandite ümber, et need niiöelda lõigata. See rõngas katkestab vereringluse ja siis need kukuvad otsast ära. Samal päeval nad ise läksid kõik minema ja ma pidin lambad hiljem koplisse lahti laskma. Kui õhtul seda tegema läksin, siis nägin, et lammas, kellel oli see surnud tall, oli ise ära surnud. Ma pole vist enne nii palju surmaga kokku puutunud, kui siin farmis.
Tegin siis värava lahti ja lasin kõik lambad välja. Kõik panid suure jooksuga kohe minema, aga üks jäi maha. Üritasin teda siis välja ajada, aga ta alati pööras uuesti ära just enne väravat. Siis ta hakkas paaniliselt ringi jooksma ja muudkui asjade otsa jooksma, joogitünni vastu, aia vastu, üle selle surnud lamba koperdas ka. Aga üks koht, kus ta alati enne ümber pööras, oli lahtine värav, kust saaks välja. Siis mõtlesin, et mis tal viga, on ikka loll lammas :D ja siis ühtäkki hakkas ta väikseid ringe jooksma. Mitte suuri ringe, vaid konkreetselt tiirutas nagu ümber oma telje. Korra jäi seisma, ilmselt pea käis ringi ja siis lasi edasi. Kui teda uuesti taga ajama hakkasin siis hakkas jälle asjade otsa jooksma. Lõpuks sain ta nii et ta tiirutas täpselt värava ees ja ma läksin vaikselt talle lähemale ja kui juba päris lähedal olin, siis ehmatasin teda ja ta jooksis siis väravast välja. Aga kohe hakkas aga jälle oma ringe tegema. Ei tea, mis tal viga oli. Teised lambad olid ammu kaugele jooksnud juba ja ta ei läinud neile üldse järgi. Äkki oligi nii paanikas sellepärast või kes teab. Keijo käis vahepeal poes aga kui ta tagasi tuli siis läksime lamamst uuesti vaatama. Umbes 2-3h oli juba möödas ja ta oli ikka samas kohas tegi vaikselt oma ringe. Kuna oli pime ja me läksime taskulambiga, siis ta hakkas algul valguse poole tulema aga siis kohkus ja hakkas ära jooksma ja pani täiega vastu puud. Siis mõtlesin, et äkki ta on pime. Et sellepärast teeb neid ringe, sest lihtsalt ei oska kuskile minna vms. Mõtlesime, et kontrollime teda hommikul ka ja kui siis ka ikka on seal siis katsume ta kinni püüda ja viime ise teiste lammaste juurde. Õhtul uurisin veel netist, mis võib sellist käitumist põhjustada. Sain teada, et on mingid ussid, mis lähevad neile ajju ja siis nad lähevadki lihtsalt lolliks ja lõpuks surevad üldse ära. Kas temal ongi siis see uss, ei tea. Aga hommikul teda enam ei leidnud samast kohast. Sõitsime siis koplis natuke ringi, et äkki on kuskil. Lõpuks jõudsime sinna, kus teised lambad olid. Paar lammast oli karjast natuke eemal. Sõitsin algul ühe juurde, et vaadata kas hakkab ringe tegema, aga ei hakanud. Siis läksin Keijo juurde ( ta oli motikaga), ütlesin, et ei tea kas on see sama lammas, et las olla, juu on kuskil. Hakkasime siis vaikselt ära sõitma, kui avastasime, et see sama lammas, kelle juurde hakkasin minema, tegi ringe. Vähemasti jõudis ta siiski teiste lammaste juurde. Loodetavasti on ta siiani seal ja kõik on ok. :). Loodetavasti ta lihtsalt käitus imelikult, mitte et tal ussid ajus oleks. Aga võibolla polegi lambad lollid, vaid ussid nende ajus panevad nad lollilt käituma. :D
Käisime paar päeva jälle oksi korjamas. Ütlesin Keijole, et igaksjuhuks lükkaks suurimaid oksi jalaga enne üles korjamist, sest ussid peaks talveunest välja ronima juba. Ja üks hetk unustasin ise enda nõud kasutada ja korjasin ühe oksa ja üllatus üllatus, selle all oli üks kena mürgine madu. Meie õnneks, tema kahjuks, oli ta veel unest segane ja aeglane ja me tapsime ta ära. Nii siin lihtsalt tehakse. Parem tema kui mina või Keijo. Sest kui me oleks ta lihtsalt sinna jätnud, siis oleks võinud ta liikuda kuskile, kus me talle jälle otsa satume.
Teistel teemadel. Karina uuris meie plaanidest. Nad tahaksid meile pakkuda sponsorviisat. See võimaldaks meil elada ja töötada nende juures veel kuni 4 aastat. Neil on siit umbes 15km kauguselt veel teine farm. Maid ostes said maja ka kaasa. Pakkusid, et me võiks siis sinna elama minna, saame omaette olla. Maja ise on elamuskõlbulik, aga vajab remonti. Ja Karina ütles, et ta on ammu tahtnud seda renoveerima hakata, aga pole põhjust olnud. Ütlesime, et mõtleme selle üle. Pakkumine on tore küll. Ja ma valetaks, kui ütleks, et me pole ise varem sellele mõelnud. Mitmeid kordi ikka Keijoga unistasime, et nad võiks pakkuda sponsorlust ja seda maja. Aga tegelt ei ole me päris kindlad, kas tahame kauemaks jääda siia või isegi Austraaliasse. Me oleme veel kahevahel. See esimene viisa on läinud nii ruttu mööda ( ok 9 kuud, mitte aasta, aga siiski), et me oleme mõelnud sponsorluse peale, et saaks kauemaks jääda, sest aeg läheb nii ruttu ja me pole veel pooltki Austraaliat näinud ja midagi teinud. Ei taha veel seda seiklust lõpetada. Teiselt küljelt, meil on siiski veel aasta ees, selle ajaga võib kõik muutuda. Praegu mõtleme igatahes, et järgmine aasta, kui Eestist tagasi tuleme, siis plaanime Sydnysse jääda ja seal tööd leida. Et näha, mis elu linnas ka elatakse :D siis teame, kas võtta vastu Karina ja Gregi pakkumine; proovida õnne linnas ja leida keegi, kes pakuks sponsorlust seal või kolmas variant, läheks koju tagasi. Tegelt puude istutamisel Rob pakkus meile ka sponsorlust, aga puude istutamist ei taha küll 4 aastat teha. Kuigi tegelt ei peagi 4 aastat ühes kohas olema. Võid otsida teise firma, kes on nõus sponsorluse üle võtma. Või võid ka koju minna. See viisa annab lihtsalt võimaluse jääda kuni 4 aastaks. Võimalus, millele me mõtleme. Sest, millal veel me saame sellise võimaluse reisimiseks, kui mitte nüüd. Kui koju tuleme, siis kaotame selle võimaluse. Niiet mõtlemisainet on.
Nii või teisiti, aega on veel küll selle kiire asjaga. Elame üks päev korraga ja naudime tänast päeva. :)
No comments:
Post a Comment