Päris pikk vahe on jälle sisse tulnud viimasest postitusest. Ega vahepeal otseselt midagi tarka pole olnud nagunii. Alles ütleme paar nädalat tagasi hakkas vaikselt tekkima asju, mida kirjutada teile, aga pole olnud aega jällegi.
Nüüd on tekkinud paus sisse. Ja kirjutada on palju. Niiet haarake õlle/kohv/popcorn, mis iganes teid aitaks selle lugemise läbi. Sest see saab olema ka huvitav, täis higi, valu ja pisaraid. 😆Ma üritan välja mõelda kust alustada.
So buckle up for the bumpy ride! (Ing.kl: Kinnitage rihmad konarlikuks sõiduks)
Alustame siis sellest ootasime ikka vaikselt oma sponsorviisat. 19.novemeber lõppes meie turistiviisa ära ja läksime automaatselt ooteviisale. Ooteviisaga on selline asi, et sellele kehtivad samad reeglis, mis eelmisel viisal. Ehk turistiviisaga tööd teha ei või, siis ei või ka ooteviisal. Aga sellele saab taodelda tööluba. Lugesin, et tööluba saab lihtsalt. Kui sind on sponsoreeritud, siis sellest piisab kui teed lihtsalt avalduse ära. Nii me tegimegi ja vastus tuli negatiivne kahe päeva pärast. Selgituseks oli see, et sponsori nominatsioon polnud veel läbi läinud ja see et meid on nomineeritud, üksi ei loe. Nominatsioon pidi olema ka läbi läinud. Ütlesid et peame tõestama, et meil on rahalised raskused, siis võib saada tööluba. Seda oli lihtne tõestada, sest Austraalia pangaarvel polnud meil enam midagi. Meil oli mingil määral veel sula ja midagi ka Eesti arvel, aga eks kõik hakkas vaikselt otsa saama. Samal ajal hakkas Karina paanitsema, et äkki immigratsioon tuleb farmi kontrollima ja nii raske on ju tõestada, et me ei tööta, vaid istume ja ootame. Ta saatis meid oma ema juurde (200km farmist). Et siis on lihtne näidata, et me ju pole farmiski, et ilmselgelt me ei tööta.
Arvasime, et eks see vastus tuleb ruttu, eelmine kord tuli ju kahe päevaga.
Nädal oli juba möödas, kui me läksime korra koju asju juurde võtma, sest ilmselt oleme veel edasi. Tahtsin siis ka Karinaga rääkida, kuna ta muutus juba nii paranoiliseks, et ei tahtnud isegi telefoni teel meiega rääkida. Mida ta sellega kartis, ei oska öelda. Igatahes ta ärritus siis, et miks me tagasi tulime, me ei tohi sellega riskida jne jne. Võttis tükk aega, et saaks sõna sekka, et me tulime ainult omale riideid ja asju juurde võtma. Rahunes siis maha ja lubas meil isegi ööseks sinna jääda kuna sel päeval keegi ei töötanud ja farmi oli juurde tulnud veel 5 eestlast, siis saime õhtu nendega veeta. Järgmisel päeval plaanisime minna umbes 3-4 paiku ära, sest teised pidid 5st tööle minema. Ken ja Mammu käisid temaga vahepeal midagi arutamas ja samal ajal Karina tegi neile juba märkuse, et miks me ikka seal veel oleme, me oleks pidanud juba ammu ära minema. Mammu ütles, et Karina oli viimase ajaga täiega muutunud. Kadunud oli lõbus, naljatlev ja viisakas naine ja asemel oli väsinud, närvitsev ja ülimalt ebaviisakas naine. Harvest oli täies hoos, pikad päevad, kõik magamata ja väsinud. Ja Karina elas seda kõigi peal välja. Ei olnud kedagi, kes hea suutäie sõimu ei saanud mingil hetkel. Ken ja Mammu isegi vahepeal tahtsid ära minna poole harvesti peal. Helistasid mulle, et veenduda, et kas me oleme sellega nõus, et me ju aitasime neid sinna ja äkki tekib meil jamasid. Ütlesime neile, et loomulikult tehku kuidas omal parem, ärgu meie pärast muretsegu. Aga väga võimalik, et Karina ise teadis ka et oli neid närvi ajanud, sest enne kui nad jõudsid Karinaga ära minemisest rääkida, pakkus Karina neile palgatõusu. Ja nii nad jäidki veel edasi. Kes siis suuremast palgast ära ütleb. Ja harvesti lõpuni polnud enam palju ja Karina oli vahepeal natuke jälle maha rahunenud ja asjad tundusid jälle korra normaalsed.
Kaks nädalat läks mööda kui me lõpuks saime vastuse, et võime tööd teha. Super! Panime samal päeval tagasi farmi poole ajama ja samal õhtul me juba töötasime. Harvest kestis veel ainult mõned päevad. Neljapäeval, 8.dets saime tööle ja juba samal pühapäeva öösel harvest lõppes. Vahepeal Karina oli kuskil ära ja kõik oli rahulik. Pühapäeva öösel ta aga töötas kombaini peal ja oli ilmselgelt jälle üleväsinud ja karjus ja õiendas raadio teel. Ometi oli teisi kombainijuhte, kes oleks võinud teda välja ju vahetada. Läinud siis koju magama. Aga ei, oli vaja seal kõigi peale karjuda.
Teistele eestlastele öeldi, et esmaspäeva hommikul 7.30 peavad nad tööks ikka valmis olema, olgugi et harvest saab ilmselgelt läbi samal õhtul.
Meie lõpetasime umbes 12 öösel. Ken ja Mammu algul ütlesid, et nemad lähevad peale harvestit ära, aga kui Greg Kenilt küsis, et mis plaanid siis on? Siis Ken ütles et nad võiks nädalaks veel jääda, sest auto on vaja parandusse saata ja enne ei saaks kuskile minna nagunii. Et kui on tööd anda, nad võivad ka töötada. Gregile see sobis ja nii jäigi. Järgmisel päeval võisime me hiljem alustada, sest töötasime poole ööni. Teised eestlased olid 7.30 valmis ja Greg tuli ütlema, et võite magama uuesti minna. Üks Eesti paar lahkus samal päeval ja kui Greg mingi aeg teiste Eesti poistega uuesti rääkima läks, siis oli öelnud, et mis Heigo siin veel teeb, ta oleks ju võinud Jani ja Mirelliga ära minna. Olgugi et eelmine õhtu öeldi et olgu 7.30 tööks valmis. Segadus missugune.
Sander leidis ka omale uue töö ja uuris kas keegi meist saaks teda sinna ära viia- 300km umbes. Et ta maksaks kütte eest. Jäi siis nii, et me viime ta teisipäeval või kolmapäeval minema.
Esmaspäeval õhtul hakkas aga trall pihta.
Mina pidin meie pere poisid koolist koju tooma ja neid seni valvama, kuniks Greg ja Karina linnast tagasi tulevad. Meie poisid tahtsid peale kooli oma basseini ujuma minna ja Greg ütles et tohivad, et ma aint oleks koguaeg nendega. Karina õelapsed tahtsid ka tulla, Row küll ütles neile, et ma ei hakka teid Marina kaela sokutama, ta niigi peab neid teisi valvama. Ma aga ise pakkusin, et las tulevad ujuvad ka natuke ja ma toon nad koju tagasi. Nad elavad umbes 5min autosõidu kaugusel.
Kõik sujus hästi, lapsed olid tublid. Ujusid ja pärast mängisid toas. Siis Greg helistas, et külmaruumis peaks olema veel harvestist järgi jäänud toitu, et ma lastele seda soojaks teeks. Naljatas veel et nad on piisavalt kaugel, et poisid jõuavad mind veel hulluks ajada.
Söötsin siis lastel kõhud täis ja otsustasin Row lapsed koju viia. Meie pere poisid ei tahtnud kaasa tulla kuna Mammu, Ken, Keijo jt Eesti poisid olid ka kõik õues istusid ja jutustasid, siis poisid tahtsid nendega jääda. Ütlesin, et käin kähku ära.
Jõudsin Row juurde, tere ja head aega öelda kui Mammu mulle juba suure paanikaga helistab et tule ruttu tagasi, Greg jt tulid tagasi ja neil on suur tüli omavahel. Karjusid täiega üksteise peale ja vanem poeg (16a) läks Gregile kallale. Niiet Keijo ja Argo läksid vahele ja tõmbasid poja eemale. See muidugi karjus seal et kuradi immigrandid, saatis neid sinna ja tänna. Greg oli teistele veel nähvanud, et kus Marina on, kui sai teada, et ma läksin teisi lapsi ära viima, siis oli närvis, et miks need lapsed seal üldse olid.
Selleks ajaks kui ma tagasi jõudsin - tõesti, ma olin heal juhul 10min ära- oli kõik rahulik. Karina oli oma hoovis väikeste poistega, kastis taimi. Meie kamp istus töölismajade ees, jõid õlut. Gregist ja vanematest poegadest polnud haisugi. Mõtlesin juba, et Mammu tegi mulle tünga. Aga nad olid hoopis kõik kolmekesi autodesse hüpanud ja eraldi suunas minema kihutanud.
Me Mammuga läksime tuppa ära ja poisid jäid välja tšillima. Keegi ei teadnud, kas järgmisel päeval ka tööd on või mis toimub. Lõpuks enne magama minekut ma saatsin Gregile sõnumi, et kas on tööd. Vastust muidugi ei tulnud. Tuli alles hommikul 8.20 sõnum, et tööd on, tulge shedi. Me Keijoga läksime tööle, teised kõik olid vist vabad.
Greg veel siis küsis mult rahulikult et mis värk siis ikkagi eile poistega oli, et kas jätsin nad üksi. Ütlesin, et ei jätnud. Koguaeg olin nendega, välja arvatud siis kui Row lapsi koju viima läksin ja nad ei tahtnud kaasa sõita, tahtsid teisega jääda. Ja siis nad ka üksi ei olnud, sest mängisid Keni ja Mammuga. Mitte kordagi nad polnud üksi. Greg ütles siis selle peale, et noh üks päev just üks vanematest poegadest sai täiega Karina käes sõimata, kuna jättis väiksed poisid 10minutiks üksi koju. Et ta saab aru, et ma ei jätnud neid üksi, aga jah. Ja miks üldse Row lapsed seal olid. Et teinekord ma peaks uurima ennem nende käest, kas nad tohivad tulla. Leppisime siis nii kokku ja kõik käis rahulikult. Ei mingit närvitsemist ega midagi.
Siis küsis veel, et millal me oma autole parandusse järgi peame minema. Ütlesin et nad pidid samaks päevaks valmis saama. Greg ütles siis, et kui järgi lähme, äkki viime siis Sandri ja Heigo ka kuskile kus nad saavad siis busside vms asjadega edasi minna.
Töötasin siis kuskil kaheni, kui Greg ütles et ma läheks lõunale ja siis ta uuesti üles otsiks. Tuppa astudes oli mul ees Mammu ja Ken, kes pakkisid asju. Karina oli neile öelnud, et ega siin mingi tasuta elamine pole. Te olete töö lõpetanud, hakkake juba minema ja ütle teistele Eesti poistele ka. Ja oli vihane, et nad pole oma tundidelehti veel üle andnud. Kuigi millal sa annad? Eelmine päev neid polnud kodus ja õhtul kui koju tulid siis kaklesid. Kes julgeks siis veel nendega rääkima minna. Ja sel päeval Karina hakkas hommikul muru niitma ja seda me teame juba ammu, et siis pole mõtet teda ka segada. Mammu ootaski, et millal ta lõpetab, siis viib tunnid ära. Aga tema jõudis muidugi juba siis närvitsema hakata.
Mammu ütles veel, et Karina tahab mind ka näha.
Läksin siis sinna ja ta uuris siis kohe, et kas eile ma jätsin kordagi poisse üksi ja kui ütlesin, et ei ja tahtsin seletama hakata sama asja nagu ma rääkisin hommikul Gregile, aga ta lihtsalt lõikas mulle vahele ja sai vihaseks, et ära mulle valetama hakka, kui ma teada saan, et sa valetad mulle ja nad olid üksi siis meil on probleem. Et niigi on ta minus juba sügavalt pettunud. Milles siis asi? Mingi paar nädalat enne, ma pidin minema ühe Kanada tüdrukuga (ta oli harvesti kokaks mõnda aega, aga lahkus ka, sest ei suutnud Karinat välja kannatada) linna harvesti jaoks süüa ostma. Andis mulle krediitkaardi ja ütles, et ma võin sellega ka omale süüa osta. Poes ma ostsin Keijole suitsu ka, mida ma plaanisin oma kaardiga maksta, aga kui makse juba tehtud oli, taipasin, et tegin Karina kaardiga. Ma ei tahtnud seda teha, aga ei osanud arvata ka et see nüüd mingit probleemi tekitab. Kuidas ma küll eksisin. 😀
Ta võttis tegelt selle suitsu värgi juba ükskord teemaks ja ütles et tema suitsu küll töölistele ei osta ja seletasin talle ära kuidas ja miks see juhtus. Kõik oli korras. Ta ei olnud vihane siis ega midagi, lihtsalt ütles et seda enam ei juhtuks. Arusaadav. Aga teisipäeval ta siis jah ütles et ta on minus sügavalt pettunud, sest kasutasin tema kaarti selleks ja talle üldse ei rääkinud sellest. Et ma valetasin talle, ma pidin ju süüa ostma, aga makseid on tehtud poes ja apteegis. Ma õnneks olin nii tark et tegin enda tšekkidest pildid enne kui tšekid talle sai antud. Näitasin talle siis tšekke, et need need asjad on minu ja apteeki käskis ta mul ise minna, sest mul oli hull köha, ilmselt viljatolmu pärast ja ta ütles et ma apteegist omale inhalaatori ostaks. Siis ta sellega jäi rahule aga nokkis ikka edasi nende suitsude pärast ja et ma ostsin kaks korda. Näitasin talle oma tšekke, et ei. Ühekorra. Mingi 59 dollarit oli tubakas ja filtrid. Tema aga vaidles vastu et ei üks tšekk olid ainult filtrid (et see 59 dollarit on filtrid- mis tegelt maksavad ainult paar dollarit) ja teine tšekk 75 dollarit on tubakas. Vaidlesin talle siis vastu, et näe mul on pilt tšekist - tubakas ja filter ühe tšeki peal. Ta isegi ei vaevunud seda vaatama ja raius edasi et see 75 dollarit on minu oma. Et kui lolliks ma teda pean, et kas ma arvan et ta ei kontrolli oma pangaväljavõtteid. Oleks pidanud vastu küsima, et kui lolliks ta MIND peab, et ma hakkan temalt niimoodi raha välja petma.
Ütlesin talle siis et võtku see 75 dollarit kui tahab, aga tal peaks olema kõik need tšekid. Ta ütles et ongi ja ma tõestan sulle et see tšekk kuulub mulle. Aga ei tõusnud toolilt püstigi, et läheks neid tšekke võtma. Karjus ainult edasi, et ma valetasin talle ja et see on krediitkaardi pettus jne jne. Ja siis juba tuli kisa et miks ma üldse need Row lapsed sinna tõin eelmine päev, et tal on kõrini et Row ja kõik teised tema kulul elavad. Siis sain mina ka juba väga vihaseks ja hakkasin ka karjuma, et kurat see pole minu probleem, et sa oled pahane Row peale, et tema sinu kulul elab. Sul pole mingit õigust minu peale karjuda tema pärast. Et igakord kui neil on kas Gregiga mingi tüli või muud perekondlikud probleemid, siis meie, töölised, kannatame selle all. Alati siis me saame vastu päid ja jalgu. Siis ta läks veel rohkem pöördesse, et ma olen tänamatu, kuidas ma julgen nii. Nemad maksvad meie sponsori eest ja ma julgen niimoodi öelda. Et kas ma olen kunagi teda üldse tänanud selle eest, või kas ma üldse tema ema tänasin, et kaks nädalat seal elasime. Kõik on nii tänamatud. Sander jt elavad kurat siin tasuta ja siis tahavad et neid veel kuskile sõidutatakse, mida nad ikka veel passivad siin. Siis ma segasin talle jälle vahele ütlesin, et ma ei seisa siin ja ei lase sul minu peale karjuda, mingite teiste inimeste pärast. Sul on nendega probleem, mine räägi nendega. Ja mis puutub sponsorisse, siis loomulikult ma olen tänulik, aga ta jätab mulje nagu me oleks ilgelt neid palunud seda teha. Me elasime Sydneys pool aastat ja see aeg nemad muudkui mangusid, et me tuleks tagasi, nad teevad meile sponsori.
Ja mis puutub tema emasse, siis loomulikult tänasin, aga jällegi, tema sundis meid sinna minema. Me oleks võinud vabalt farmis edasi olla. Siis ta nähvas et oli minu peale juba siis nende suitsude pärast vihane ja ei tahtnud mind näha ja seepärast saatiski meid minema. Kas pole tore. Me oleme tagasi nende suitsude juures ja jälle ta hakkas ajama, et ma valetasin talle ja kulutasin tema raha ja ilma õiguseta ja see on pettus jne. Põhimõtteliselt ta ütles et ma varastasin. Kuidas küll, kui ma andsin talle kõik tšekid.
Igatahes selline nääklemine kestis meil päris pikka aega ja ikka ja jälle ta hakkas õiendama minuga teiste inimeste probleemide pärast. Lõpuks siis ütles, et kui kõik teised on läinud ja ta saab natuke hinge tõmmata, me saame tagasi normaalsusesse. Ja ma suutsin vaid mõelda, kuidas ma tahan sealt minema. Kas ta tõesti mõtleb, et pärast sellist kisa ja süüdistamist ma kavatsen sinna veel jääda. Ja seda ma talle ka ütlesin ja tormasin kontorist välja. Hoovis karjusin Keijo peale, kes oli ka õues, et tavai kohe pakkima, me lähme minema. Tormasin Gregi juurde, kes Gilbo ja Fletchiga traktorit parandasid ja ütlesin (loe karjusin, sest olin ikka endast väga väljas- mitte just mu parim hetk😆) et me lahkume. Ta muidugi esimese hooga ei saanud aru, et küsis mis juhtus ja ütlesin et Karina on hulluks läinud, et peksis kõik välja ja nüüd karjub minu peale. Ja et alati kui neil on mingi kuradima peretüli siis meie kannatame selle all. Vaene Greg oli nii jahmunud, silmad suured, ei saanud aru mis värk. Mina samal ajal jauran, et see pole aksepteeritav ja meil on sellest kõrini ja me lähme minema. Ta oskas selle peale ainult OK öelda ja ma tormasin meie majja ja hakkasin pakkima. Mammu ütles, et ta vaatas aknast kuidas ma seal jaurasin ja kätteva vehkisin. Ken ütles et ma olen ikka üks karm mutt küll. Võib olla ma tegin meile karuteene sellega, et vastu hakkasin, aga ausalt, kuskil peab ka piir minu taluvusel olema. See kuidas nad meiega, või üldse bäkkeritega käituvad on absurdne. Nende arvates on bäkkerid kõige madalamad inimesed. Lapsed kasutavad sõna bäkker kui sõimusõna. Kuskilt peavad nad seda ju õppima. Ja nad arvavad, et ilma nendeta ei teeks me midagi. See pole normaalne ja ma ei lase endaga niimoodi käituda.
Igatahes Karina lasi peale seda ise ka jalga ja rohkem ma polegi teda näinud. Ma saime oma asjad kokku ja Ken ja Keijo tõid veel meie auto parandusest ära ja pakkisime autod täis- nii täis kui täis. Sest meiega olid ka veel teised Eesti poisid, kel kõigil olid ka oma pagasid ja asjad. Enne minekut nägime veel Gregi kes soovis meile kõike head ja lubas et teevad meie palga ka kindlasti ära.
Võtsime Wee Waas omale nädala lõpuni karavani ja mõtleme mis edasi. Eile Argo ja Heigo läksid uude kohta tööle koos ja Sander leidis ka omale uue töö. Ja olemegi jälle neljakesi. Varsti lähevad ka meie teed lahku. Ken ja Mammu võtavad suuna põhja poole ja me ilmselt lõuna suunas. Raha väga raisata ei saa, aga väikse tripi peaks ikka tegema.
Eile veel hommikul polnud meil veel palka tulnud ja Kenil ja Mammul ka mitte. Ma ei tahtnud uskuda, et nad nii kiuslikud on ja ei maksa, aga hirm oli ikkagi. Õnneks õhtuks oli palk ikka üle tulnud.
Eile uurisin ka mis võimalused meil siis edasiseks on. Oleks pidanud kohe alguses hoopis omale õpilasviisa tegema, nagu algul plaanisime. Sest teadsime et Greg ja Karina on tegelt päris raske iseloomuga inimesed, aga samas siiani on enam vähem talutav olnud ja sponsorviisa oleks siiski parem variant olnud. Arvasime et aasta ikka oleme, siis vaatame edasi. Helistasin siis eile ühele agendile, kellele ma ikka aegajalt olen helistanud kui infot vajan ja küsisin talt nõu. Ta ütles, et kui oleme ooteviisal, siis õpilasviisat saab ainult väljaspool Austraaliat taodelda. Et minge näiteks Balile- hea soodne variant ja andke seal avaldus sisse.
Ise mõtlesin veel, et kui vaid Karina veel seda sponsorviisa avaldust ära ei katkestaks, siis oleks meil natuke aega organiseerida asju. Asi on selles, et minu pass aegub veebruaris ja ma ei saaks riigist välja minna kui pass kehtib vähem kui kuus kuud. Uue passi tegemine võtab aga kuni 8 nädalat. Teine variant oleks olnud Karinale helistada ja pakkuda välja, et ootaks selle viisa tulemuse ära, mis annaks meile aega ja kui see tuleks jaatav, siis tähendab et meil on niiöelda päris viisa ja me saame õpilasviisat Austraalias taodelda. Aga kuna Karinast polnud midagi kuulda ja Greg oli see kes meile muudkui helistas ja uuris tundide kohta - tema tavaliselt ei tegele üldse palkadega- siis saime aru, et ilmselt on Karina ikka veel meie peale vihane ja vaevalt me temalt veel mingit teenet saame küsida. Ja ta juba niigi oli arvamuse juures, et ilma temata, me ei jõuaks kuskile, siis temalt seda paludes näitaks talle just seda. Ja ma olin kindel et ta on nii vihane et ta kiuste ei oleks sellega nõus ja katkestab viisa kohe. See omakorda tähendaks et meil oleks ainult 35 päeva, et midagi välja nuputada.
Eile õhtul uurisin siis veel kuidas saaks passi võimalikult ruttu ja tuli välja et kui teen ühe aastase passi, siis see tuleks umbes kuni 30 pàevaga. Ainuke jama on et vahepeal tulevad ka pühad vahele. Tegin siis kiiresti avalduse ära ja kirjutasin ka meilile, et plaan oli passi minna tegema isiklikult Canberrasse (see on siis mida tavaliselt peaks tegema, ainult erandkorras on võimalik tellida ühe aastane pass e-maili teel) aga kahjuks asjaolud muutusid ja oleks vaja võimalikult kiiresti. Öösel kolmest ärkasin janu peale üles ja nägin et mulle oli juba vastatud, et üldiselt võtab 30 päeva aga nad katsuvad minu avalduse kõige esimesena ette võtta ja märgivad ka ära et tegemist on kiire asjaga. Nüüd, õhtul, tuli uus e-mail, et pass antakse täna trükkimisse ja järgmisel nädalal peaks juba olema teel Austraalia poole. Aga kuna pühad tulevad vahele, siis enam kiiremini nad ei saa. Milline kergendus, ausalt. Tänasin neid südamest nii kiire reageerimise eest ja et see on suureks abiks niigi.
Täna hakkasid üldse asjad kuidagi paremuse poole minema ( sülitan kolm korda üle vasaku õla, et ära ei sõnu). Hommikul saatis Karina sõnumi, kus ta vabandab, et asjad niimoodi lõppesid, aga võib olla oligi parem et me läksime. Aga et ta hoiab viisa veel sees ja vaatame siis edasi mis saab, kui viisa vastus käes. Et ilmselget meie suhe pole enam sama, kuna usaldus on kadunud, aga võib olla leiame mingi lahenduse.
See oli kergendus, et ta ei kavatse viisat katkestada, me võidame sellega aega. Ja saame tõesti kõik maha rahuneda ja asjade üle järele mõelda.
Kas lähme tagasi? Ei tea. Nagu ta ütles, meie suhe poleks enam sama ja usaldus on kadunud- mis tähendab, et ta siis ikka ei usu, et ma ei valeta talle suitsude osas ja et see 75 dollarine tšekk pole minu. Kui tal pole usaldust ja mina ei suuda alla neelata seda, et ta mind valetajaks ja petturiks tembeldas, siis kuidas me peaks sinna tagasi minema. Sellest ei liigu edasi. Meil oli vahest raske juba ennem seal olla. Pidevalt oli ikka mingi probleem ja kui Ken ja Mammu seal olid ja ka õiendada said asjade eest, mis ei puudutanud neid või polnud õiendamist väärt, siis oli lihtsalt nii raske seda pealt vaadata. Aga pärast seda karjumist, tundub päris võimatu see sinna tagasi minemine.
Aga eks aeg näitab, mis me teeme. Üks päev korraga. Omalgi pole kõik vastused veel käes. Seega, kannatust ka teile seal kodus, kui me miskit uut teame, te kuulete ka meie plaanidest 😊.
Aga kõik pole ka halb olnud. Selle käigus saime tuttavaks kahe toreda Kanada tüdrukuga ja 5 toreda eestlasega, kellega jätkame kontakti hoidmist ja Kanada tüdrukud kutsusid enda juurde Queenslandi, saame seal hädapärast redutada, tasuta. Nagu nad ütlesid, me bäkkerid peame kokku hoidma! Ka nemad lahkusid üsna ruttu sealt farmist Karina tõttu.
Ja nii paljud teised. Mitte ainult bäkkerid, vaid neil oli ka Austraalia kodanikke, kes tulid sinna tööle ja Karina karjus ka nende peale ja ka nemad lasid jalga. Kõik lihtsalt ütlevad, et see pole normaalne ja aktsepteeritav.
Tegelikult on meil hästi. Arvestades asjuolusid. Me tunneme Keijoga, nagu me saaks jälle hingata. See asi lihtsalt muutkui pulbitses ja pulbitses ja selline plahvatus oli paratamatus. Nagu Keijo ütles, me oleks pidanud juba ammu lahkuma. Kui meil veel head suhted olid.
Aga noh, oleks ja poleks on pahad vennad 😆
Küll me miskit jälle välja nuputame, see on kindel! Me ei lase sellel oma pühi rikkuda. Meil on siin ikkagi päris suur seltskond, kellele toetuda, olgu see siis emotsionaalselt, finantsiliselt või muul moel 😀 Tean küll kuidas vanemad nüüd muretsema hakkavad. Ei ole vajadust. Kõik on hästi ja kui ei lähe asjad paremaks, küll me siis koju tuleme. Praegu me aga ei ole valmis veel alla andma ja loobuma sellest heast võimalusest siin töötada ja reisida. Niiet selg sirgu ja vapral sammul edasi. Ma olen nii põikpäine küll, et niisama lihtsalt ma ei loobu 😆
Vana-aasta õhtuks plaanime jälle Sydneysse minna, Ken ja Mammu pidid ka tulema.
Õudne on mõelda, et juba on aasta jälle möödas. Niimoodi võib ju kiirelt vanaks saada 😆
Ma arvan, et sellest on teil nüüd mõneks ajaks lugemise isu läinud 😆
Eks anname teile jälle teada kui miskit toimub, mis meie plaanid jne.
Pilte kahjuks pole mida teiega jagada.
Aga ehk varsti tuleb. Väikse tripi me peame endale siiski lubama, seda enam et võib olla peame üldse lahkuma, siis on viimane võimalus miskit veel näha ja teha.
Niiet olge lainel, küll ma miskit varsti jälle postitan. Olge tublid ja ärge liialt muretsege! 😘
No comments:
Post a Comment