Elu Austraalias: 2016 Jõulupuhkus vol 1

Pühapäev 18.dets.

Istume Wee Waas, karavanpargis.

Ken ja Mammu ootavad oma autot, mille nad peaks saama esmaspäeva hommikul kätte. Siis viime me oma auto tagasi parandusse, sest eelmine kord pidime selle kiiruga ära tooma sealt, et farmist minema saada. Nad jõudsid õlivahetuse tehtud, aga vaja on veel tagumisi pukse vahetada.

Mammu ja Ken võtavad suuna Airlie Beachile, loodetavasti samal päeval. Sõltub, kui ruttu nad oma auto kätte saavad.

Me loodetavasti saame lõuna suunas liikuma hakata teisipäeval.

Siin karavanpargis on päris mõnus. Esimene õhtu ehmatas küll natuke ära, sest suht väsinud olemisega on kõik karavanid, aga $20 öö näo kohta, mis sa siis veel tahad.

Peale meie ei tundu siin hetkel väga kedagi olevat. Tegelt on, mingid teedeehituse tüübid on ja siis paar püsielanikku ka, aga kõik on oma tubades peidus. Igas karavanis on kõik eluks vajalik olemas, aga omanik näitas meile, et neil on siin veel selline mõnus katusealune, kus on uhke suur telekas, kodukino süsteem, piljardilaud, grill jne. Kõik olemas mõnusaks ajaveetmiseks. Nii me olemegi oma õhtusööki seal küpsetanud, rohkem ruumi ja mõnus olemine. Ja ainult me neljakesi. Ei pea kellegi teisega arvestama ega midagi. Mõnus.

Päeval oleme käinud Wee Waa avalikus basseinis sulistamas. Palav on. Üle 30 kraadi sooja. Kahju, et siin karavanpargis oma basseini pole. Siis oleks veel mõnusam olemine. Mängiks piljardit, sulistaks basseinis hea muusika taustal mängimas.

Täna pakime oma asju üle. Eelmine kord sai kiiruga kõik asjad igasugustesse kottidesse visatud, niiet pärast ei mäletanud, kus miski oli, kui midagi vaja oli. Ja ruumi tekkis ka kohe juurde, kui asjad korralikult ära organiseeritud olid.

Nüüd on veel vaid vaja auto kähku korda saada ja trippima hakata. Ei jõua ära oodata.

Meie gäng. Üks paar on veel puudu, aga kõik me töötasime siis farmis. Eestlased olid ülekaalus.

Maitsvad veiseliha kotleid

Lööme aega surnuks. Parajalt igav hakkas seal Wee Waa karavanpargis.

Oh kuusepuu, Oh kuusepuu...

Mõnus ajaveetmiskohake ka ikkagi

Hunnik sööki oli meil farmi ette ära ostetud, kõik vedasime kaasa ja oli vaja ära süüa

Teisipäev 20.dets

Kell on 21.45 ja me lõsutame telgis. Hakkasime siis täna umbes 10.30 Wee waast oma tripiga pihta. Mammu ja Ken asusid teele juba eile, nii kui oma auto kätte said. Meie auto läks eile veel parandusse, tagumisi pukse vahetama. Auto saime tagasi umbes pool 4 õhtul, oli vist. Otsustasime siis veel ööseks sinna jääda ja täna hommikul liikuma hakata.

Dubbos käisime veel viimaseid kämpinguvarustusi muretsemas.

Teepeal jäi meile ette linnake nimega Peak Hill, kus nägime silti, et Kullakaevandus on turistidele avatud. Kohale jõudes, avastasime, et kell 16 pandi väravad kinni (kell oli 17), et õiget suurt tuuri ei saanud kaevandusele teha, aga seal oli mingi vaateplatvorm, kust ikka nägime ja päris suur oli. Ma tean, et siin on kõvasti suuremaid kaevandusi ka, aga isegi see oli võimas. 2001 aastal pandi kinni see kaevandus.

Käisin küll silmad maas ringi, aga ei leidnud mingit head kullakamakat. Peab vist ikka tööga rikkaks saama.

Nüüd oleme linnas nimega Forbes. Leidsime ilusa vaikse jõeäärse ala, kus tasuta telkida saab. Siin on kraaniga vesi kohe meie juures ja WC ka natuke eemal. Mida veel tahta?! No olgu, kena jahutav dušš oleks ka hea, aga elab üle.

Sõime natuke õhtust ja läksime jalutama.

Me tegelt oleme siin linnas juba varem ka ööbinud. Kui käisime puid istutamas, siis ööbisime ka kuskil siin karavanpargis.

Kunagine kullakaevandus. 2001a lõpetas tegevuse.

Auto on pilgeni täis igast kola

Meie esimene õhtu. Mõnus chill oli.

Meie köök.

Neljapäev 22.dets

Jälle sõidame 😆

Eile lahkusime Forbsist umbes 9 hommikul. Tegime veel juttu ühe noore Austria poisiga, Beniga. Tripib üksi ja samas suunas põhimõtteliselt nagu me. Andsime talle oma numbri, et kui igav, võtku ühendust. Äkki oleme jälle kuskil samal ajal koos. Seltsis ikka lõbusam.

Sealt pargist välja sõites, maanteel hakkasime hoogu juurde just saama, kui käis mingi õrn kolksatus. Ma ei saanud arugi, mis värk, aga Keijo tõmbas kohe tee äärde: oli oma suitsupaki katusele jätnud ja see kukkus siis maha. Pani jooksuga tagasi, samal ajal just üks auto tuli vastu ja sõitsid kaarega mööda pakist ja vaatasid veel aknast, et mis asi see maha kukkus, siis vaatasid Keijo poole. Keijo näitas neile siis, et suitsud ja tüübid naersid siis ja noogutasid, justkui et jaa, nende pärast jookseks nemad ka 😃

Teepeal miskit põnevat ei toimu. Kõik on sama: mõned eukalüptipuud, hunnik viljapõlde- kus lõikus käib täies hoos ja surnud kängurud teel. Same old, same old.

GPS saadab meid ka pidevalt mõttetute pikkade ringidega, ning seepärast ei jõudnudki eile Gambierisse. No oleks jõudnud ikka, aga alles õhtul 10 paiku ja me ei tahtnud pimedas hakata telkimiskohta otsima ja siis seda veel üles panema. Jäime siis linna nimega Horsham Victoria osariigis, umbes 2,5h Gambierist.

Telk püsti, kiire õhtusöök, hea soe dušš- kui eelmine õhtu Forbsis ma tahtsin jahutavat dušši, siis eile tahtsin soojendavat dušši. Kohe näha, et jõuame Antartikale lähemale 😆külm on. No tegelt eile oli vist mingi jahedam päev lihtsalt. Keskmine temperatuur on siin suvel ikka üle 30, aga eile õhtul kui sinna jõudsime siis oli umbes 20 kraadi ja öösel oli üldse ainult 8 kraadi.

Istusime siis vaikselt oma telgi kõrval ja avastasime, et puu otsas on possum ja poeg seljas. Siis ühtäkki hakkasime neid rohkem märkama. Terve puu oli neid täis. Nagu kümme ja enam. Nillisid meid nagu me neid nillisime 😆.

Pärast enam nii huvitav polnud - magama hakkasime sättima, siis need seal puu otsas otsustasid vist kõik korraga taguotsa kergendama hakata. Pabulaid hakkas alla sadama nagu vihma. Hea, et neil kõht lahti polnud ja et tegemist ikka oli pabulatega 😆see veel puuduks kui oleks suured vedelad lärakad olnud nagu lindudel vms.

Hommikul sai jälle teiste rännulistega natuke juttu puhutud kööginurgas. Tore on kuidagi. Täiesti suvalistega juttu puhuda, nagu oleks vanad tuttavad. Uurime, kes kuhu suunas liigub ja soovitame mida vaadata ja teha.

Ja oligi aeg jälle asjad kokku pakkida ja teele asuda.

Kuskil lõuna paiku jõudsime siis Gambierisse. Seal oli selline ilus järveke - Blue Lake (Sinine järv). Kunagi ammu ammu oli seal olnud vulkaani purse ja sellest tekkis siis 4 kraatrit. Kaks on alles jäänud, teised kuivasid kokku. Üks nendest on siis see Sinine järv, mis Novembrist Märtsi lõpuni on ilusat sinist värvi. Kõrval olev järv on nagu selline rohekas , aga see järv on talve perioodil hall, aga suvel ilus sinine. Arvatakse, et see muudab värvi, kui vee temperatuur tõuseb.

Järvele sai ilusti tiiru peale teha ja siis kõrval olevale järvele sai täitsa alla kalda juurde minna, kuigi ujumine oli keelatud. Ainult paatidega võis seal veesuusatada. Ega see just kõige soojem vesi polnud ka.

Siis sõitisime veel üles poole, kust sai täitsa tippu jalutada. Päris järsk kallak oli sinna. Aga ilus 360kraadine vaade oli ka.

Sealt edasi läksime üht botaanika aeda vaatama. Umpherston Sinkhole Garden. Jällegi kunagi ammu ammu- 1854a oli vist, kui üks härra ostis omale maad ja selle maa peal oli siis selline suur auk. Ma ausalt ei teagi, mismoodi neid Eesti keeles kutsutakse. Aga see siis tekkis nii, et vesi uuristas maa alla käike ja lõpuks sealt siis maa varises sisse ja tekkis selline suur auk- Sinkhole. Ja sellest on tehtud nüüd siis selline ilus lilleaed. Päris huvitav oli. Ühe külje pealt me arvasime, et tegemist on ikka suurema auguga, aga samas kui seal sees olid, siis oli ikka päris suur küll.

Sellega meie tuur Mount Gamberis lõppes. Asusime siis teele Great Ocean Roadi (suur ookeani tee? Otse tölge) poole. See on siis selline ranniku äärne tee, kus on palju vaateplatvorme. Me täna seal peatusi ei teinud, sest tahtsime jõuda enne päikseloojangut 12 Apostli vaateplatvormile. Enne seda otsisime, aga koha kuhu ööseks jääme, et saaks telgi veel valges püsti.

Võtsime omale kaasa Fish'n'Chipse (kala ja friikad) ja sõime õhtust ilusa vaatega.

Vaade oli tõesti mõnus. Panime omale kaamera veel paika ja ootasime päikeseloojangut. Väga ilus oli.

Homme teeme terve selle teekonna (umbes 25km pikk) korralikult läbi, niiet käime need vaateplatvormid läbi ja mõnes kohas peaks ka alla rannale saama.

Seniks teile mõned pildid senisest tripist :)

Lõuna Austraalia on veini istanduste osariik. Igale poole kuhu vaatasid, olid istandused ja nende väravate ees olid igasugused jõuluteemalised kujukesed