Keijo kurjad plaanid ehk sellest, miks Marina enam autosõidu ajal magada ei julge

Laiskloom nagu ma olen, meeldib mulle alati autosõidu ajal tukastada. No tegelt, kas just meeldib otseselt, aga siis tuleb alati nii hea magus uni peale. Ja siin nii pikad vahemaad ka, mida me sõidame ju. Poodi edasi tagasi on juba 200km. Ja kui mina tukun, siis Keijo peab kurja plaani, kuidas oleks kõige parem mind ehmatada. :D üks plaan pidavat olema, et katsub kuskil mingi seisva auto taha seisma jääda ja viimasel hetkel järsult pidurdada ja kisada, et mulle jääks mulje nagu ta sõidaks kellelegi tagant sisse. Ütlesin talle, et see plaan ei läheks läbi, kuna ma ei maga nii sügavalt ja tunnen, kui auto hoo maha võtab. :D ja nii ta muudkui plaanib, mida teha. Temast oli muidugi rumal mulle sellest rääkida, sest nüüd ma üritan end ärkvel hoida :D 

Talle üldse meeldib mind koguaeg ehmatada, mis tegelt ei ole üldse hea. Mind on jõle kerge muidugi ehmatada ka.  Väiksena ma ehmatasin ka pidevalt oma õde Annelit või isegi emmet. Ja kunagi ei saanud aru, miks emme selle peale nii kurjaks sai. See on ju nii lõbus, mõtlesin ma siis. Nüüd saan aru. Ei ole lõbus. No ise teist ehmatada on siiski lõbus. Aga kuna mulle endale ei meeldi olla see, keda ehmatatakse, siis üritan ise teisi ka mitte ehmatada. Mul päriselt käib südamest valu läbi ehmatuse ajal. Keijo ei saa aru, ütleb, et tema küll kunagi nii ehmunud pole, et kuskilt valus hakkaks. Peaks vist ise midagi välja mõtlema, mis ehmataks teda nii hirmsasti :D muahaahaahahaaa :D