Mitte nii väga sisutihe jutt...

...aga kuidagi peab endast märku andma. 

Pühapäeval jõudsime siis ilusti oma uude elukohta, Narromine linna. Siin on üks väike pubi mis pakub majutust. Tüüp kes seda siin majandab on Tom, algselt sakslane aga elanud põhimõtteliselt kogu elu siin. Vahva vana, 62 aastane. Juttu jätkub tal kauemaks. Ja ma olevat talle kohe meeldima hakanud, eriti kui kuulis mu nime, sest ta tütar on ka Marina. :) tõsiselt tore on ta, meenutab mulle Peetrit :D Esmaspäeval oli meil vaba päev ja sai kaua magada. Hommikul tegin meile kohvi/teed ja läksime rõdule hommikust sööma. Tom oli ka seal ja hommikusöök venis pea 2h pikkuseks :D 

oleks veel olnud natuke parem ja soojem ilm, siis oleks väga mõnus rõdul hommikust süüa. Noh tööpäevadel ilmselt mitte, siis ärkame 5st :D aga õhtusööki saab seal ikka nautida, tavaliselt ongi õhtupoolikul soojem. 

Töönädal läks mööda nagu ikka. Seekord oli natuke kergem, maapind oli kena pehme ja sai korralikult teenida. Aga reedel oli lühike päev, sest puud said otsa ja nädalavahetuse saime ka vabaks seetõttu. Mis on ühest küljest hea, puhata ikka tahaks. Aga samas raha tahaks ka :D 

Midagi huvitavat pole toimunud. Keijo soetas omale GoPro kaamera, ehk hakkate mingi hetk ägedaid videosi ka nägema. Videoreportaaži meie tegemistest :D 

Keijo otsib kive, et lutsu visata. 

Jeei, veel puid toodi juurde! :D ühe selle ruudu sees on 4000 puud. 

Viimane nädal Victoria osariigis. 

Marina otsib kohta kuhu puud istutada. 

Taga on näha vaalud ( kõik vana oksarisu kokku tõmmatud), nende vahele istutasime puid. 

On ikka vahe kas Victoria osariigis või New South Walesis sisemaal istutada. Tasane, pehme ja liivane maa, vahest pole ridade lõppu nähagi.