Elu Austraalias: Õhus liuglemised ja hüvastijätt

Eile oli meil siis viimane tööpäev ja meile viimane istutamine. Ma ei ütle igaveseks, sest mine tea millal meil tööd vaja võib minna ja Rob ütles et me talle ikka helistaks kui tööd vaja on :) ja Dave ütles, sel hetkel kui seda tööd teed, sa vihkad seda aga kui sa seda ei tee, sa igatsed seda. Ja ma täitsa usun seda. Alati tööpäeva lõpus mõtlesin et pole sel tööl häda midagi. Ja päevadel, mil maapind oli pehme ja päike paistis ja töö läks lihtsalt, siis oli ju täitsa tore :) aga kui oli halb, siis oli kohe väga halb, nutt kurgus lõid seda labidat maha ja mõtlesid kuidas tahaks ära minna :D aga noh kinni ju ei hoidnud keegi. Kõige raskem oligi Victoria osariigis, sest seal oli vihmased ilmad ja mägine, raske maa. Siin NSW-s on pehme liivane maa, ei mingeid mägesi. Lihtne.

Firma kellele me neid puid istutasime, CO2 Australia, tegeleb siis niiöelda loodusepuhastamisega. Istutame puid, et need siis liigset süsihappegaasi hapnikuks muudaks. Sest seda ju taimed teevad. Ja maad siin on kuhu istutada. Firma juht, Brett, kes meid siis igapäev ka kontrollis, et me ikka korralikult istutaks, tänas meid hea töö eest, et me tõesti olime tublid, ta ei pidanud käskima meid oma tööd parandama ega midagi. Kuna me ööbisime pubis siis ta oli pubisse, Tomile helistanud ja organiseeris meile joogid õhtuks. Dave oli veel öelnud talle et Marina on mitte alkohoolik, talle on midagi muud vaja :D

Peale tööd, kella ühe paiku, läksime mina, Keijo ja Raido purilennukiga lendama. Nii äge oli. Miskipärast ei hirmutanud mind üldse fakt et sellel lennukil pole mootorit ja ma tundsin et palju kindlamalt sellel kui reisilennukil. Ja lend oli väga sujuv ja vaikne loomulikult :D piloot istus taga, siis sai ilusat vaadet nautida täiel rinnal. Piloot, Ken, ütles et ta ikka ja jälle käib üksi lendamas, kena rahu ja vaikus ja ilus vaade. Ütles et kui on ilus ilm, õiged õhuvoolud, siis võib päevas 1000km maha lennata sellega. Hämmastav. Me muidugi kaugele ei läinud, tiirutasime narromine linna kohal. Ilusad rohelised vilja- ja kollased rapsipõllud igalpool. Olgugi et mul hakkas sellest tiirutamisest paha, üritasin ma võimalikult kaua vaadet nautida. Ken ütles et kui paha hakkab, et ma ütleks, maandute kohe. Lendu nad tavaliselt teevad umbes 30-40min. Aga ma umbes 20min pealt enam ei kannatanud seda tiirutamist ja maandusime varem. Naljakas on see et me tõusime õhku ja maandusime põllul ja purilennukil on hirmus väike ratas, aga palju sujuvam kui reisilennuk. Keijo kartis ka et tal hakkab paha ja tükk aega kahtles kas ikka läheb lendama aga siiski läks. Nemad Raidoga olid ikka suht pikalt üleval ja nad said ise ka lennata. Igati kordaläinud pärastlõuna.

Tagasi pubisse jõudsime mingi 4 paiku ja teised olid juba enamus joogid ära joonud, mis tegelt Brett organiseeris kõigile. Aga Dave ostis siis kümnese paki Sommersby pirni siidrit juurde, aga tingimusel et ma ka ikka vähemalt ühe ära joon :D aga selle vastu polnud mul midagi, sest see on tegelt väga hea siider.

Aimee oli parajalt purjus ja naljakas, niiet kõigil oli nalja kui palju. Sam ja Aimee on mind koguaeg oma emaks nimetanud. Ma ei teagi kust see tuli, ilmselt kuna kõik teised nooremad ja ma organiseerisin pidevalt meile majutust jne ja Samile pakkusin pidevalt süüa, kui meil liiga palju oli vms. Ühesõnaga nad ütlesin et hoolitsen nende eest nagu ema. Siis saigi meist üks suur pere. Mina ema, Keijo isa, Aimee ja Sam lapsed, Ošh purjus onu, Raido hull sugulane Eestist, Rob oli vanaisa. Ma ei mäleta, kes Dave, Loki ja Revenka olid. :D

Igatahes eile nad muudkui rääkisid et mis nad küll ilma oma emata tegema hakkavad. Sam lubas iga õhtu helistada ja kurta kuidas Aimee teda kiusab ja et taskuraha küsida. :D

Täitsa kahju oli täna hüvasti jätta kõigiga. Mul on heameel et lähme tagasi farmi ja saame omaette elada, aga seltskonnas on ikka lõbusam. Ja viimased kaks nädalat, mis me siin pubis elasime, siis elasime ikka ka kõik eraldi tubades ja oli väga tore. Oli piisavalt ruumi ja kui tõesti tahtsid omaette olla, siis said seda.

2 kuud läks mööda nagu niuhti. Õudne kuidas siin aeg lendab. Kunagi ei pane tähele, mis päev või kuupäev parasjagu on. Kuust rääkimata :D juba ongi 1.september. Sellega seoses, ilusat uut kooliaastat kõigile koolilastele! :D

Mõningaid pilte ka!

Eelmine nädalavähetus oli Robi sünnipäev (mees valges särgis). Ta on firma omanik.

Sünnipäev jätkub.

Purjus Aimee tahab palju kallistada ja musitada oma "emmet" :D

Tom, pubi ülalpidaja. Lihtsalt super inimene. Nagu enne juba öelnud olen, meenutab ta mulle Peetrit, niiet me saime väga hästi läbi! :D andis mulle oma numbri ja ütles me ikka endast talle märku annaks.